Täna töölt koju jõudes, pardid olid juba õues toimetamas. Nii kui nad mu häält kuulsid. Tulid kisaga vastu. Ja jõudnuma minu ette laskusid alandlikult kaela kumerasse tõmmates, midagi omas keeles häälekalt seletades. Selja taga korraldasid koerad oma rõõmu tantsu.

Peaks neile juurde võtma jooksupardid. Eelistan tibudena võtta. Hetkel ikka valus kogemus ära lennanud linnud. Keda ei meelitanud ühegi valemiga maa peale. Ise unustasin ära, et muskuspardi emandad võivad lennata. Oleksin pidanud tiiva otsi kärpima. Kui oleksid tibudena kasvanud ei oleks seda juhtunud.

Üle kõige rõõmustan, loomade lindude rõõmust. Nad on siirad ja ehedad. Näit kui mu pardud mu häält kuulevad, teevad oma kisa, andes märku enda olemas olust. Koertest ei saa ka mööda minna. Koju jõudnuna tervitatakse ikka päris pööraselt. 

Teab mitmes kord mul partidele neile spets sööta viia. Nende nõudmisel...kõige pealt otsitakse ülesse, kõige suurem pardu seletab häälekalt tiibu laiali sirutades ja mulle ainiti otsa vaadates. Siis küsin kas tahate vett, kui on näha, et sellisele küsimusele ei järgne reageeringut. Vahepeal olen jõudnud igaks juhuks kontrollimas käia vee vanni. Ja siis tavaliselt haaran sööda nõu. Kuhu käin toomas pardudele nende oma jõusööta. Ja seda enam kui ma juba sööda kausiga liigun muutub kisa ikka häälekamaks. Ja mul jälle hea meel, et suutsin aru saada nende vajadusest. Ja siis pardihäälne tänulikkus järgneb läbi keha keele ja pilkude. Mida rohkemat tahta kui olen täitnud kellegi kõhu mured. Ja muidugi õues liikudes, otsin ikka neid enne ülesse, et kus nad toimetavad. Nüüd nad veedavad mõned tunnid kanakarjas. Naeran, et pardid ikka sotsiaalsed tegelased. Ja kui kanadest tüdinud, tulevad  maja ukse taha kõhutama. Naeran, on võtnud koerte positsiooni omaks.

Näha igapäevaselt neid võrratuid hetki loomadelindude keskel.

 

Meite üks paksuke poniline. Ta oskab süüa. Tervis korras, aga eks vahepeal saab suurest karjast eraldatud dieet koplisse. Tiine pole, vanust juba nii palju, et ei näe nagu vsjadust vanemalt märalt varssa saada. Ma ise naudin, kui kari saab ikka koos toimetada.

September oma värve jagab.

Tunnike kodus saanud lebotada, üle toa ukse hõigati, et täkk Termikas suures aias. Õigus, voolu ju pole. Kuna esmaspäeval ei jõudnud vahe aeda tagasi panna jäi ka selle tõttu ühte olulisse aeda vool panematta. Kõik mu vabad päevad möödusid midagi tehes. Ehitasin täitsa uue kopli, et Vimbu, Preston ja Renet saaksid sööma maad juurde. 

Hämmastav töö juures ei meenunud kordagi, et peaks voolu teemaga tegelema. Nii on, et töö ajal tegelen töö asjadega. Ja kui kodus olen, siis kodu asjadega. Ja kuna mul hakkajad noored. Peavad ka mõtlema, kui nad mind kodus asendavad. 

Mainin salamisi, uhke tunne.  Noored ostsid Soomest kasutatud väheke nokitsemist vajava hobuse auto. Nii äge...mulle endale meeldib hobuse autoga rohkem hobuseid vedada. Kui hobuse treileriga. Kuid siiani olen kõigega hakkama saanud.

Meil on peatselt veel üllatusi oodata.

 

Ilusate ilmade  paraad jätkub meie kandis. Mis sügise hõngu toob on öiselt tugevad kasted (maa niiskus päevase päikese mõjul aurustuvad) ja muidugi mu lemmik muusika tirtsude sirin. Miks tean, olen kolm ööd oma varustust testinud telgis. Peab seda tegema, hea et keegi ei oska arvata...oi kui kurjaks saan, kes julgeb keset ööd veel meie juurest kihutamisega mööda sõita.

Eile hommikul oli paks udu.

 

Eilne laadal käik täielikult null tolerantsiga, müügi lette vähe (6 ringis), kliente polnud üldse näha. Minu oletus, reklaam puudulik kuna sel päeval palju muud huvitavaid üritusi. Selline tühi sõit, teeb meele mõrudaks. Aeg raisus, kodus on teha rohkem. Hetkel pole veel kõik lapsed trenni tagasi jõudnud. 

Raha oleks vaja Termika koju sõiduks, kolme noore täku ruunamiseks. Heinte transpordi raha. Nüüd kahetsen, et kolmandat laagrit augustikuus ei korraldanud. Heinatöö, kodust kaugemal nõudis kulutusi. Näis kaua jaksame niimoodi käia.

Ühtlasi kasutasime kuiva ilma heinte veoks. Talvine söök hobustele koju. 

Pardud astumas oma öömaja poole. Nad on võitnud kõikide südamed. Vaatamis väärne on, kui nad vannimõnusid naudivad. Nimesid neil veel pole, aga loodan. Üks päev saavad nad need endale.

Tänane päev oli mõnusalt soe ja käisin vanema tütrega ühel matkarajal nii kolme tunnisel. Täitsa äge oli, sai ka ekstreemsust tehtud. Võtsime Paide talu lähistelt läbi tiheda võsa raja otsemaks.

Leidsime seenekohti, kuhu polnud veel kellegi korilase jalg jõudnud.

Noorte sälgude kopli lisa aed peaaegu valmis. Nüüd veel taranöör vedada ja isolaatorid postidele kinnitada.