Ilus augustikuu hommik meelitas tegema väikest ratsamatka. Teekond üle värskelt koristatud viljapõllu oli imeline. Päike kuldas lõigatud kõrtel nii imeliselt.

Võin öelda, viimati istusin sadulas eelmine kuu. Ega oskused rooste nii kiiresti ei lähe. Kuidagi motivatsioon väheke maha käinud. Ei käinud ka trennilisi, üks nüüd küll soovis. Kuid pole siiani enda otsustes kindel mida soovib. Küll tahetakse ühte või teist hobust hüppamiseks. Kuid olles nendele varem trenni teinud. Siis ebastabiilne trennis käimine ei kasvata oskuseid. Iga kord pika aja tagant alustada trenni jälle samade asjade lihvimise (tasakaal, galopile tõstmise jne).

Eilne shokk mille jälle sain herr füüreri tegemistest. Mis rikkus ära terveks päevaks mu meeleolu ja tunde maailma. Olin terve päeva nagu teravate nõeltega siil. Kui keegi vastumeelne isik midagi ütles või tegi. Oli mul kohe ka midagi teravalt vaja öelda. Eilne pinge ei lasknud öösel rahulikult magada. Meenusid kõik need shokki tekitanud lood.

Pühapäeva õhtuks jõudsime Termikaga koju. Tegemist eesti tõugu täkuga. Musta värvi...miks just sellise põlvnemisega. Ta on minu esimese hobuse esimese täkk varsa Temberi  järglane. Plaan mõned eestlased temaga paaritada.

Kaalusin põhjalikult kirjutada, kuid tunnen, et pean seda tegema. Viimased 16 aastat olen elanud laste ja loomadega. Pidanud hakkama saama kõigega. Ka võlgadega olen ise tegelema pidanud. Nüüd peatselt on terendamas võlgadest lõplikult vabanemine. Vaatamata raskustele oma enese töökusele ja tänusõnad tööandjatele, kes aeg ajalt on võimaldanud teha lisa tööd. Vaja ju hobuseid üleval pidada. Lapsed on tublid igatepidi olnud, huvide eest seisnud, et saaks hobuseid ikka pidada. Tänusõnad sugulastele, kelle maadelt oleme saanud oma söödad varutud (ise heina tegemisega on rahaline kulu tunduvalt väiksem). Eelmisest aastast omame oma heinapressi, mis lihtsustas kõvasti meie tegemisi. Eks tehnika kuulub nõuka aega, kuid on meid teeninud auga edasi (tänu poja kuldsetele kätele). Millist toetust on pakkunud laste isa...? Ei seda pole, kui koos elasime. Iga aasta kevadel hakkas hala ja nutt hobuste heina tegemisest. Õigel heina ajal põgeneti kodust minema, jäin mina lastega. Mõtlesin kuidas hein valmis saada. Iga kord valitses maha jäetuse tunne. 

Aga jah, kas nüüd selline tagasi tulek tähendab elupäevade lõppu ei oska hetkel seisukohta võtta. Kuid väsitavaks on muutunud olukord ühe inimese pärast. Kes lihtsalt tahab kõiges nüüd majandada....isegi noorte oma vahenditega ehitatud sauna aetakse usklikest külalised. Täielik tsitatell....

Albertil vedas, kellukad jäid juulikuu alguses alles. Ilm läks pööraselt kuumaks...ei hakka ma siin kirjutama...miks kastreerimine ära jäi. Oli plaanitud kolmel täkul seda teha. Albert läheb lähimal ajal tagasi Põlvamaale. Juhtus selline lugu, et varss sündis, aga õhtuks oli surnud...miks ei tea... eks juhtumi põhjuseid võib minu arvamist mööda palju oletada.

Naudin mõttes augusti kuu planeerituid tegevusi. See aasta ma ei võtnud ühtegi pikamaa ratsamatka. Põhjus lihtne, kuna kevadel ei jõudnud õigeks ajaks hobuseid niisugusse füüsilisse vormi. Siis suvises laagri kavasse arvestasin kui palju km võin ma laagripäeval lubada. Ja arvestasin, et missugune treening koormus neil saab olema. Laagri lapsed olid väga tublid, üksteist aidati ja toetati, kui tekkis emotsionaalselt raskeid hetki. Ja seekord osalesid kaks algtaseme last, kes said aru ja mõistsid kuidas hobust poni saduldada ja valjaid pähe panna. Ja viimasel laagripäeval esineda vanematele oli märkimisväärsed etteasted kõigi poolt.

Sai muidugi toonitatud, et meil peetavad hobused pole pahad (vahepeal, mõned kes arvasid, probleem peitub hobuses) ja nõuti paremaid hobuseid ....alati selline teema võtab sõnatuks ja nõutuks. Kuid õnneks leian alati olukorrale lahenduse.

Minu lemmik teema sügava vaimse trauma läbi elanud lapsega tegelemine. Ja toetamine, et leiaks taas endas selle enesekindluse ja rõõmu. Igal juhul loen selle aastase ratsalaagrite korraldamises edukaks. 

Juulikuu on siis möödas ja algamas augustikuu. 

 

See aasta augustikuu võtan omale rohkem enese täiendamiseks hobutrennide, teraapiatöö valdkonnas. Ja istuda ise rohkem sadulasse.  

Olen täiega põnevil, et saada seda millest unistame. ...millest unistame, veel väike saladuste loor.

Jälle olen ma see väike teismeline, kes istub oma lemmikute juures. Jälgides andunult igat liigutust. Kasvõi seda kui nad oma keha puhastavad. Samas on nad kahe nädalaga korralikult kasvanud. Ainus mida ma veel ei tähelda, et oleks päris suled selga kasvamas. Ja seepärast ongi nad kontrollitud ja tähelepanu all. 

Nad nii lahedalt jooksevad. Eesmärk on tulevikus neil aias tigude patrull. Samas oleksid inimesega kontaktis. Mingi aasta paar tagasi, kui tõin õnnetu looga muskuspardi emaslinnud. Elasin emotsionaalselt sügavalt nende ära lendamist. Miks see juhtus oli sellepärast, et inimesed võtsid pardid munade pärast. Ja ei suvatsenud lindudega sügavamalt tundma õppima. Mul on enne ka olnud muskusparte, ütlen nii. Nagu ma praeguste tibudega ringi käin. Sai sama moodi harjutatud inimesega ja mu lapsepõlve kodust ükski lind rändama ei läinud. Olid täielikult vaba pidamisel.

 

Tellisin Agroshopist pardudele oma maja. Harjutan vaikselt väljas olema. Miks ma neid kanadega kokku ei pane...? Pardi väljaheide väheke vedelam ja koguselt suurem. Varasemalt täheldasin kana asemed järjepidevalt märg. Kui kanad tahtsid süüa, siis pardid pidasid pidu pool märja pudru sees. Ehk siis pudru sees suplesid. Ja kanakuudi korrashoid oli raskustega seotud. Hetkel on katse, või peab veel suurema maja valmistama. 

 Võtan tänavu aasta kergemalt hingates. Kedagi pole siiani müüa saanud. Ponide hinnad lasin alla. Kuid jah rohkem pole odavamaks enam soovi lasta. Augustis tõstan veel kõrgemaks. Kui üle talve vaja pidada, siis võtan trenni ja teraapia ponideks. Ja järgmine aasta on nad siis talv läbi sadula all käinud.

Nüüd hein valmis, jõuan ka marjul käia. Plaan pardudele aiakene valmis klopsida. Hetkel poni ega ratsa sõitudele tellimusi pole. Võtsin lisatööd turvatöötaja ametis-kõik on ametlik. Olen harjunud tegutsema. Nii, et jätkuvalt palve, ette teatamisega. 

Nädal tänasega sai täis. Kui pardi tibud majja sai toodud. Kohe kanade juurde ei paigutanud. Tõin tuppa, muidugi teadsin ette mis juhtub, kui magamis toas on pardi tibud. Allapanu saab märjaks ja hakkab ruttu haisema. Pardid kakavad palju ja söövad palju. Kuigi sain spets toitu kohe kaasa ka osta tibudele, siis nii on mugav olnud neid kasvatada. Miks sai nad võetud..? Aias tigude populatsioon on tõusu trendis. Paar aastat tagasi oli mul ka pekinglased, nad tegid head tööd. Ei olnud seda hirmu, et ära lendaksid. Emaslinnud munesid lisaks veel häid suuri mune.

Käingi  nendega tegelemas ja ajaviiteks istumas. Meeldib linnukesi jälgida.

Muidugi veel ilmade poolest kuivad heina ilmad. Kuigi ilma ennustus rääkis midagi muud. Igaks päevaks äikest ja vihma.

Tänusõnad poja kiirele tegutsemisele. Eks siis tööpäevadest vabadel päevadel käisin kaarutamas (minu lemmik töö). D25 on mu lemmik põka, millega olen töötanud alates 6 eluaastast. Vanaisal oli vaja, et keegi rooli taga ja vajutaks siduri alla, et traktori kärust sõnnikut aiamaale laotada. Vanaisa küll ei pooldanud, tüdrukuid tehnikaga põllul käimas. Pidi leppima, sest meie suguvõsa naissoo esindajad on kõik ikka aktiivselt rooli keerajad olnud.

Hiljem sai traktor mu lahutamatuks kaaslaseks, kui laste isa jamasid korraldas. Naljaga pooleks ütlesin alati, et las korraldab, ta teeb seda iseendale. Ei tasu mängida pubekat ja seda enam perekonna elus. 

Hea meel, eelmise nädala laupäevaks heinatöö lõpp rullide kokkuvedu ühele põllule. Varsti koju vedu.