Eile oli siis selle viimase õppeaasta lasteaia hobutunni päev...õnneks ilmaga taas vedas...

Vimbledon Ville sünnipäev sai tähendusliku zesti...hobused said lõpuks metsa karjamaale. Ja karjaga liitus nüüd siis Luna De Aurora. Vimbu leidis endale sõbranna, kellega jagati siis kõike. Näha loomade omavahelist leidmist on kõige südant soojendav nägemine. Fryc va kurjajuur üritas Lunat oma maitse järgi taltsutada...ja jooksutas  nii kaua kui ära väsis. Imestasin, et vana hobune ja jalad all. 

Juba mitu päeva andsid hobused mõista, et aeg oleks metsa kolida. Nüüd saidki, eks ise ka rõõmustan koos nendega. Muidugi mõned päevad veel, siis saan aia lõplikult valmis. Vahetan karjusenööri uue vastu ja aed tuleb kahekordne. 

Need õhtud metsas on lihtsalt võrratud olnud.

Eilse päevaga jõudsin palju korda saata. Nüüd siis kolmveerand metsakoplit korras. Jõudsin veel oma 30 karjuse posti saagida. Ootasin koeratoitu, siis tegin kodu hoovis aega parajaks. Võsa saagides, ühtlasi lasin sööma vanimad hobused aiamaa rohelist. 

Ja koerasööda sain kätte, tellisin samast kohast liigeseprobleemiga koertele mõeldud sööda; sööda koostises 80% proteiini, glükosamiini, jne.

Sannu kipub aeg ajalt kusagil metsa risu sees liiga tegema endale.

Ei midagi erilist pole, eks on uudiseid küll, kui olen otsustanud. Enne avalikult ei avalda, kui asi valmis. Elame näeme ja teil lugejad krutin uudishimu taevani 😉🤣.

Vaatan ja mõtlen, nii palju on hetkel inimestes peidus rahulolematust, sügaval peidetud valusid-läbi elatud traumasid. Miks heidetakse kellegile kohe kaikaid või teravatoonilisi etteheiteid.

Teemaks Kohila vallas kaduma läinud kängurust (vallabi tegu väiksemat liiki kukkurloomaga). Fb jagati palju hüpiklooma kadumise kuulutust. Eilse päeva seisuga siis leiti loomake naabri aiast surnuna...ja millised kommentaarid...kurb lugeda. Tegelikult nüristavad ka lugemisel...tekib mõtteid, aga mida need inimesed üldse tahavad. Kas tõepoolest puudub mõistmine, kaasatundmine....või küsimus kas teil pole olnud oma lemmiklooma...?

Mul on toas toalinnud kolm viirpapagoid (nimetan neid närilisteks, lihtsalt tuunivad mul tuba). Ja kaks isast nümfkakaduud. On nad kõik mingil määral jõudnud läbi loobumise minu juurde. Ma olen aastaid elanud lindudega, minu jaoks pole see probleem, kui palju nad seemneid süües prügi toodavad. Mulle pakuvad nad oma kohalolu seltsi ja suhtlemist ning samas elades koos ma õpin järjest neid tundma. Sain osta Pepper.ee papagoidele närimis mänguasjad...viirukad tegid kolme päevaga üks null. Milleks see nokk on neile antud, ikka nokkimiseks või proovida asju mida iganes. Nümfid pelgasid puuri paigutatud eset pikalt, lõpuks said viirukad ka nümfide puuri lelu omale. Vahel öösiti mul vanem nümfkakaduu ehmatab (meil hiired kipuvad puuri seemneid sööma - teen küll tõrjet), siis panen öösel tule põlema, räägin rahustavalt...et ehmatus üle läheks. Ja kui näen, et hingamine on rahulik ja puuri seina küljest roninud õrrele, jätan teine kord tule tuppa põlema. Olen aru saanud, siis näevad. Võib juhtuda, et sõltub kus see vastik näriline ronib ja läheb kogematta õrrel magavale linnule vastu. Viimane ehmub, siis tahab ohutusse kohta lennata, kuna tegemist päeva valguses toimetavate tegelastega, siis pimedas võib juhtuda, et võivad vigastada. Ja nii ongi, et ma torman kohe lindudele appi, kui kuulen, et neil on probleem.

 

 Igapäevaselt püüan metsas olevat 7 ha suurust koplit taastada. Kõigepealt, et saada kätte karjusenöörid, pidin saetalgud korraldama. Karjuse taranöörid välja puhastatud maha kukkunud puudest (saar, kuusk, mänd). Nüüd taastan aiad, kõrval olevatel metsakinnistutel võeti maha kõik kasvav puit materjal ja seega said kannatada jälle mu rajatud aiad. Ütlen kohe ära, ma ei saa kellegagi pahandada ...lihtsalt nukraks teeb, et kui see ei kuulu minule, siis lihtsalt mitte omaniku kasutamist ei peeta miskiks. Eks nukraks teeb ka see, et õige omanik pea poolteist aastat tagasi manala teele lahkus😭.

Kõige mõnusamaks on õhtul okstest lõket süüdata. Mõnus on vaadata, kuidas lõkke tuli põleb.

Loomad on lahedad, üks õhtu läksin Lackylt tekki ära võtma. Kuna ei viitsinud kopli teise otsa jalutada. Hõikasin paar korda ja kari suundus suure galopiga minu juurde... Ma olen nende lemmik inimene... Mul leidub taskus maiuseid vahel ka porgandeid. Frycil tervis taastub...ja juba toimetab ning näitab oma iseloomu Vimbledoni peal. Vimbu üritab sõbrustada. Tundub, et on leidnud Lembsuzst parima sõbra, kellega koos siis kasuka korrastust tehakse. Vähemalt ei tunne ta ennast üksikuna... Eks ema ära viimine andis ikka tunda. Kuid eks ta kasvab ja vahepeal sai ta poni poisi Prestoniga koos möllata. Ütleks nii, et üks on sport ja teine tööloom, siis iseloomudes ja muidugi kasvus suur vahe sees. Elame näeme ...

Minule on see kevad alates märtsikuust väsitavalt mõjunud. Ei oska omale kohe põhjust veel anda. Igapäevaselt mõtlen hobuste söötmisele, et söödaga välja tulla. 

Mõtteid pere keskel on tekitanud Fryci seletamatu lahjumine. Kõiki asju on proovitud, tellisin eelmise kuu alguses proteiini rikka sööda, mida oleme perega koostöös talle ette andnud leotatult koos teiste sobivate söötadega. Peaks ütlema, ka enda teadmised olemas olevatest söödamüüjatest paranevad. Samas olen saanud proovida hobusele, mis peaks silm nähtavalt konditsiooni parandama. Nii nagu kõik väited, siis tegemist cushingu sündroomiga. Eelmine aasta oli kõik hea konditsiooniga. 

Eks paistab, sai nüüd laia toime põhise ussikuur tehtud. Vaatan nädala pärast proove võttes, mis tal rooja proovid näitavad.
 

Aprillikuu

 Ja jaa, pilt on tõene, ei mingit nalja...3.04.2025 öösel sadas paks lumekiht maha. Kolm päeva sai Sulu külakeskuses NKK toitlustamises käidud, toimus mini Põrgupõhja retk kodutütarde ja noorkotkastest moodustatud võistkondadele. Menüü oli lihtne ja teostatav, ei mingit enese ületamist. Lihtsalt täiendas olemas olevaid kogemusi.

Jätkame kevadiste hobuste vormi viimise treeningutega, sai tellitud uut sööta, mis sisaldab suuremas koguses proteiini. Mõned hobused vajavad proteiini rikast sööta. 

Hetkel ütlen nii, et ega see koera pidanine kaasomandis eriti viljakas pole. Juba teist korda sain lisaks näituselt võidetud kohale ka kennelköha kaasavarana kaasa. Kaks koera tervistusid kiirelt, vanema koera ravi jätkub.

 Kaunis kevad, vahelduvate pilves ilmadega. Tänane hommik selge ja -1 kraadise külmaga. Tõotab tõeliselt kaunis laupäevane ilm tulla.

Hetkel jätkuvalt otsin omale kas tori või eesti tõugu mära uueks südamehobuks ja osaleda mõnel ratsaorienteerumise võistlusel. Lihtsalt saaks kusagil mingi eesmärgi nimel koos hobusega väljas käia. 

See nädal alustasin Mäxu ravimisega kennelköhast...alguses, ei pööranud kohe tähelepanu, aga esmaspäeva hommikul köhatas koer ikka jubedalt, sai vetiga ühendust võetud ja ka raviplaan paika pandud. Ja ravimid kätte saanuna, sai ka ravimisega kohe algust teha.

Üle eile lisandus Sannu ja eilsest siis Nordic...kuigi olen selle haiguse kohta palju uurinud...siis tekib küsimus. Kust Mäx selle haiguse tõi....🤔? Näituselt või sünnikodust...?

Esimese vestluse korral vet ei uskunud, et kennel köha. Kuid minu nõudmisel, siiski soostus (kuna koerad on vaktsineeritud). Nüüd sai selgeks mida iganes, siis linnas on see haigus levinud. Mul on täiesti esmane kokkupuude. Kuid hea sisemine tunnetus ning looma arstile omane terane silm annab haiguskulule oma anamneesi.

Narcissa läheb tagasi oma koju, kus ta siis pannakse müüki. Mina hetkel ei kaalu ühtegi hobust kalli hinnaga osta.