Igapäevaselt püüan metsas olevat 7 ha suurust koplit taastada. Kõigepealt, et saada kätte karjusenöörid, pidin saetalgud korraldama. Karjuse taranöörid välja puhastatud maha kukkunud puudest (saar, kuusk, mänd). Nüüd taastan aiad, kõrval olevatel metsakinnistutel võeti maha kõik kasvav puit materjal ja seega said kannatada jälle mu rajatud aiad. Ütlen kohe ära, ma ei saa kellegagi pahandada ...lihtsalt nukraks teeb, et kui see ei kuulu minule, siis lihtsalt mitte omaniku kasutamist ei peeta miskiks. Eks nukraks teeb ka see, et õige omanik pea poolteist aastat tagasi manala teele lahkus😭.

Kõige mõnusamaks on õhtul okstest lõket süüdata. Mõnus on vaadata, kuidas lõkke tuli põleb.

Loomad on lahedad, üks õhtu läksin Lackylt tekki ära võtma. Kuna ei viitsinud kopli teise otsa jalutada. Hõikasin paar korda ja kari suundus suure galopiga minu juurde... Ma olen nende lemmik inimene... Mul leidub taskus maiuseid vahel ka porgandeid. Frycil tervis taastub...ja juba toimetab ning näitab oma iseloomu Vimbledoni peal. Vimbu üritab sõbrustada. Tundub, et on leidnud Lembsuzst parima sõbra, kellega koos siis kasuka korrastust tehakse. Vähemalt ei tunne ta ennast üksikuna... Eks ema ära viimine andis ikka tunda. Kuid eks ta kasvab ja vahepeal sai ta poni poisi Prestoniga koos möllata. Ütleks nii, et üks on sport ja teine tööloom, siis iseloomudes ja muidugi kasvus suur vahe sees. Elame näeme ...