...selline halvustav kriitika kellegi anonüümse isiku poolt, paneb imestama. Treeneri amet pole kerge, kui on tegemist erineva tausta, isiku omadustega noorte, laste ja täisealistega, kellele pead edasi andma oma teadmisi ja oksustest tulenevaid kogemusi.
Mina toetan Anna Levandit. Treeneri kutse pole kerge kutse.
Minu soov hakata ratsasporidga tegelema oli mul küllaltki varases nooruses. Hobustega tegelemisest unistasin vähemalt juba 4 aastasena. Siis kui vanavanemate juures elasin.
Teate kui raske oli saada ratsutama, põhiliselt talli trennidesse mingi periood võeti ainult poisse ja noormehi. Oli see ju sõaliselt tähtis ala tol aastatel. Kuna mu soovi pidevalt ignoreeriti nii vanemate kui vanavanemate poolt. Oi kui palju keelduti kasvõi näit Väo karjääri servas asuvasse talli hobustega tutvuma minna. Sai jah väiksemast peast ehk siis eelkooli ealisena vanaemaga kohalikke ratsavõistlusi vaatamas, see polnud see. Muidugi vanaisa lubas meile laste lastele, et saame oma poni, kuid tol ajal olid poni hinnad väga müstilised. Mingil hetkel arvasin, et hobuste teema jääbki mulle kätte saamatuks. Ei pääsenud ma Hipodroomil tegutsevasse ratsatrenni (kõik kohad täis). Käisin Niitvälja tallides, ka sealgi öeldi kohe ära, et kohad täis. Tondi ratsabaasis käisin, kuid sealgi anti mõista, et pole oodatud. Mõned korrad käisin Jüri tallis uurimas, kus tol ajal treeneriteks Vello ja Viive Viira. Teades väheke Vello Viira tausta, läksin ikkagi, kuid see üks kord oli juhtumisi selline situatsioon, kus Vello istus talli vahekäigus toolil ja tal süles istus üks noor vanuseliselt 14-17 aastane tütarlaps süles. Esmaselt piidles härra Vello Viira altkulmu ja otsa vaatmata mainides moka otsast, et olen ülekaalus ja lõpuks kui hakkasin ära minema, käskis ta mul kaalust alla võtta... siis võtab trenni? Kas see on treener...? Kuid Jüri talli oli tohutu tung. Uurisin mujalt tuttavatelt, et kuidas nad sinna on saanud, kuid seda otseselt mulle ei mainitud. Sisetunne jagas muud, et kindel tutvuste või althõlma mingi teene treeneritele. Ja siiani mõtlen vahel sellele situatsioonile. Mainin pole asi seda väärt, et põdeda. Kuremaa kompenseeris rohkemat mida vajada. Sain ju tallis töötada, õppida hobust ette rakendama. Ja võistelda kolmevõsitluses. Koolisõit paelub siiani, kui alustasin alguses võistlemist, siis oli ka kukkumisi, kuid Laine oli hea treener kes oskas näha minu vigu, siis õige aegsel parandamisel sain joonele.
Hiljem olen käinud Krista Raidmetsa käe all trennis, koolisõitu tegemas. Mainin miks, me ei tohi häbeneda võtta parimate treenerite käe all trenne, et parandada oma saavutusi spordis.
Teate, tol korral lubasin endale, et näitan sellele V.Viirale kes ma siiski olen... Ütlen nii, et mõttetu kellegile hakata aastaid hiljem näpuga näitma, mõttetu teema. Miks peaksime kellegi sõnade pärast kedagi vihkama.
Hea, et ütles veel selja taga, et peaksin kaalu alandama. Mainin, mul polnud tol korral isegi mitte piinlikku tunnet, tema suust kuulata selliseid repliike. Lihtsalt tema tavapärane käitumine jäi silmade ette... tean sellest treenerist mõndagi, kuid need pole seotud minuga. Teda soositi sellisena.
Hea küll, tegelesin tol ajal palju liikumisega, käisin regulaalselt jooksmas, suvel käisin igal pool kus sai avalikes veekogudes ujumas, tegin aeroobikat, talvel suusatasin , uisutasin... kuid kaal ei langenud.
Kaalu sain kontrolli alla alles peale laste sündi. Imetamine võttis kaalu alla 60 kg. Mu vanavanemad olid jälle mures ... et issand küll sa oled kõhnaks jäänud... kuid ma ise olin sillas.
Ja siin ma siis olen majas 18 kabjalist. Ootan hetkel ilmade paranemist, et alustada aktiivselt trenni hobustega. Ootab ju põnev võistlus aasta ratsa orienteerumises. Olen häälestanud ennast sellele. Ja kui ma ei ratsuta hobustega, tegelen igapäevasel taishi - hatha joogaga.
Jaa aasta 1989 kevad, istusin esma kordselt hobuse selga. Ma olin üüber häpi. Ja mu vanus oli siis juba 20. Kuna Viimsis oli esimene era hobuse omanik, kes alustas regulaarselt teenistust hobu-ponidega ratsasõidu ringiga Pirita rannas. Kuna ajalehes oli kuulutus, läksin selle peale ja leidsin Pirita Ranna paviljoni lähedalt puidust tarandiku, kus siis uinavas olekus eestlane tukkus. Rääkisin seal olevale neiule oma soovi ära. Raha ära tasunud, sain siis ilma igasuguse probleemita hobuse selga.
Midagi mulle ei õpetatud ega ei kästud teha. Tundmatu tütarlaps talutas hobust teatud arv ringe, sest tasumine oli mingi poole tunni eest. Järjekord puudus ja seega tekkis eriliselt mõnus vestlus, kus lubati mulle taas trennis käimist. Kuid mainin, et seda pakkumist jäingi kahjuks ootama.
Kui kuulsin, et Ain Unt tegutseb Kostivere tallis, pöördusin tema poole. Ja mul õnnestus Kostivere tallis käia lausa üsna mitmeid kordi Ain Undi käe all treenimas. Mingi aeg Kostiverest koliti Maardu mõisa talli. Kiidan Ain Unt on väga hea projekteerija, tall Maardu mõisas nägi väga barokne välja. Sai ka seal käidud ja siis aasta 1991. maikuus sai otsustavaks pöördeks kui läksin õppima Kuremaa ST. Mis hiljem ehk kui lõpetasin aastal 1993 juunis oli juba nimetus Kuremaa Põllumajandus Tehnikum. Omades selle aasta väljastatud kutsetunnistust, teeb uhkeks küll. Sai minu treeningu kohaks juba Kuremaa tall treeneriga Laine Urgo (mainin Laine elab ja suhtlen siiani temaga).
Mainin salamisi: mis lollusega ma läksin trenni ennast rääkima. Kiitsin enese oskuseid kõrgeteks, mõtlemata, et võin haledalt jamasse sattuda. Õnneks Laine mõistis minu südame sügavust, alustas minuga A ja B-st treeningutega. Olen temale tänulik, et ta andestas mu tookordse valetamise... Laine ei võtnud algajaid trenni.
Mainin, Ain Unt treenerina mind ei õpetanud mitte midagi tegema. Isegi ei vaevunud mu vigasid märkama. Andis hobuse või poni...nimetan seda lihtsalt hobuse jalutamiseks. See selleks, teate ma pole pahane. Olles õppinud nägema teda kui omaette isiksust on temas miskit mis ei pane tahtma tema trennis osalema.
Aastal 1989 lõpetasin V.Klementi nimelise 32.KKK. Jätkasin tööd valitud erialal vanas Kommunaaris Narva mnt. tol ajal sai tegeldud avamere purjetamisega. Millega alustasin aastal 1986, kus polnud vajalik vanemate luba. Mu vanus oli siis juba 17. Ratsutamises nõuti igal pool ka isegi 16 aastase nooruki käest vanemate luba pluss elukindlustust. Aastatel 1986 -2001 tegelesin lohutuseks ratsaspordi asemel avamere purjetamisega. Vabal ajal käisin orienteerumas, ujumas, rattamatkamises, talvisel ajal suusatasin. Koju olin endale hankinud hantlid, et keha kaalu ohjeldada... see on jube kui kergelt on mul lisakilod tulema. Ma pole ennast näljutanud... siis sai koertega pikki distantse jalutatud, et treenida pikkadele maadele liikumiseks vastupidavaks. Ja mida see on andnud, armastan pikamaa ratsutamist. Selle jaoks on see vastupidavus vajalik. Teades mis on lihasvalu nii rattasõidust, purjetamisest soodinööri põletanud nahale valu... Treeninud olen ennast teiste käest uurides, raamatuid lugedes, jälgin tuntuid treenereid, ja õpilasi kes saanud häid tulemusi võistlus maastikul.
Mul hetkel pole küll mõttes, et peaksin tipp sportlasi koolitama, kuid saan ka sellega edukalt hakkama. Mul on mõni õpilane jõudnud tippsportlaseks.
Õnneks praegus aja interneti ajastu võimaldab rohkema info levimisele. Seda pean enese pidevaks täiendamiseks.
Muidugi osalt alati mu vanavanemad noriva naljasoonega norisid minu kallal mu unistatava hobi kallal.
Oma varase vanuses tundsin väga põhjalikku huvi oma hobi vastu. Alustasin Lagedi koolis hobuteemalise kogu rajamist. Hetkel on mul kolm joonistusplokki täis kleebitud hobuste pilte erinevatest tegevus valdkonnast. Artikleid lõikasin välja ajalehtedest. Huvitavaks mõtlen seda, et kõik kes mu hobist teadlikud olid aitasid mu kogu rikastamist. Kui ma võtan lahti oma albumi, siis oskan rääkida, kust ma ühe või teise pildi sain.
Teate mu hobi on ka ühtlasi väärtuslik ajaloo materjal. Selle läbi tunnen väga hästi tuntuid ratsasportlasi ja nende ratsutamis kogemusi.
Siis juba 12 aastaselt võtsin hoiaku, et maksku mis maksab, minust peab saama ratsasportlane, suurim soov saada oma hobusekasvatus.
Kust ma alustama peaksin, mis mind hobuste juures võlub ja miks ma neid pean?
....jätkan järgmine nädal oma ratsutamise karjääriga, mis on mul kestnud pea üle 30 aasta. Õppida pole kunagi hilja...
