Tänavu aasta on meid õnnistatud tibudega. Ega eriti mul selleks mingit soovi polnud. Kuid näha ainukest kanakest õnnelikuna emme rollis, siis las olla. Minu üks vaadeldavaid ja nauditavaid hetki on, kui istun kanaema läheduses jälgides tema toimetamisi. Talvel külastas meie majapidamist siiani selgusetuks jäänud metsloom,kes tegi  hävitustöö. Imestan siiani, et mis valemiga jäi ellu kukk ja kana. Ma ei suutnud pikka aega seda veretööd seletada ja minule avanenud vaade kanapidamis kuuti oli lihtsalt võigas. Ja nüüdki räägin raske südamevaluga, tegu oli eelmisel aastal ostetud Atla laadalt ja enda kasvatatudhellitatud kanakukkedega linnud.

Kevadel sain kanakukele täienduseks muskuspardid emased. Üks arvas paremaks lennata puu otsa. Kirusin ennast maa põhja, et selle unustasin sootuks, et tiiva otsi kärpida. Ja üks nädala jagu päevi elutseski rohkem puude otsas kui ära kadus. Ja nüüd sai selgeks, et ei enam ma soovi ühtegi muskusparti, teine lind kes vigane (juba tuues, olevat tibust peast). Vigane pardimamma oli kuke soosingus, kuid pardimammale oli see vastu võetamatu ja harjutas  hoolsalt lendamist. Kuni sinnani, kui ma enam õhtul kuke juurest ei leidnud. Kana emand oli siis juba beebsu lainele ühe põõsa alla häälestanud ja tegeles haudumisega. Pikalt ei näinud, kuid üks hommik trimmerdama hakates, leidsin kana emanda peidiku ja tähistasin kaitsva barrikaadiga ära, et las siis istub edasi. Samal ajal härra kukk Kukimuki, üritas mindki pesale saada. Küll käis igapäev kõrrekeste ja teradega meelitamine ning köögi akna alla mulle pesakoht valmistati. Kuke käitumine oli minu jaoks üllatav...kõige rohkem paneb mu ühe sõbranna paanika või pigem kukefoobia... Minu jaoks natuke juba on ta sellega väheke isegi liiale läinud. Mul on niivõrd südamlik ja osavõtlik kuke härra keda karta...õnneks on sõbranna visiidid meile harva esinevad. Ei pea paanikas oleva inimesega pidevalt suhtlema.

Ka tubastel lindudel viirudel on üks tibu, kes on jõudsalt kasvanud. Eriskummaline on pesakoht suurde kõlarisse ehitatud. Kuid oma tarkusega avasin selle kõlari, et tutvuda siis sisuga. Selgus, et kaks muna olid tühjad ja üks tibupoeg varases staadiumis ära surnud ja üks oli juba suled selga kasvanud. Ja mina mõtlesin kogu aeg, et kõlaris häälte järgi oleks võinud pidada 10 tibu arvu vääriliseks. Kahju, et varem ei piilunud sinna sisse. Proovisin tibu siis üle viia pesakasti, kuid tulutu töö. Viisin tagasi kõlarisse ja siis asus ema kohe teda söötma. Kuna ühel emasel on kaks isast, siis imetlen nende aktiivset hoolimist emase suhtes. 

Augustikuu lastelaagri jätsin ära vähese huvitatuse pärast ja pühendun rohkem heinatöö õnnestumisele. Kasutan ühe hobusepidaja mõtet, et tänavu aasta heina tegemine on paras välja kutse. 

Kolm hobust on hetkel müügis, plaan natuke arvulist koosseisu vähendada. 

Kuid matkata saab jätkuvalt, võtta ikka ühendust ja paneme ajad klappima ning teeme midagi põnevat. 

Elu olelus võitluses võib olla küll karm reaalsusi. Praegusel ajal mõtlikuks teeb inimeste üle naermine ...mõtisklen viimase rahetormi juhtumi üle Sõrve sääres. Miks kasutada norimiseks inimeste suutmatust iseseisvaks otsustamiseks. Kõige taga on alati mitmeid tegureid, alustades inimese väsimusest, suutmatus realistlike otsuseid kohe vastu võtta. Eriti seda viimaste aastatega, küll coroona, nüüd ilmastiku muutused, paljud inimesed stressavad.

Selle aasta üllatusi ilmastiku oludes. Heinatöö venimine, ilusate ilmade ära kasutamine.

Ainus mõte mis mind praegusel hetkel ikka ülistab hinges, et elutormides tuultes tuleb ellu jääda. Kuidas kõige lihtsam, mitte üle muretseda ja lihtne palve jumalale edastada, et suudaks antud aasta talvele vastu minna ...

Meenutan tihti piiblist loetud ja pähe kulunud tekste. Lihtsalt miskit südamele leida.

Loomad on armsad, kui neid on piisavas koguses, aga kui neid hakkab paljuks saama, siis tuleb korrigeerida ehk siis vähendada.   

Kati tervis taastunud ja mul võidu üle hea meel. Laoumurella õla probleem valmistab jätkuvalt mõtlemis ainet.

Augustikuu on käes ja jätkuvad vihmasajud. Samas olen vedanud ennast järjest kodunt välja, et ennast tuulutada. Kuna kevadel olin väga väsinud ja ei suutnud mõelda, et peaks midagi käsitsi niitma. Kuid jah mai ja juunikuu kuivus võttis ära stabiilse rohukasvu. Ega aias polnud mul midagi võtta. 

Muidugi ärgitan rahvast jätkama ratsamatkamisele. Julgustan küsima aegu matkadele, alati püüan kohe vastata.

Üldiselt olen rahul juunikuu öö matkaga. Lihtsalt lahe oli kapata läbi kuue küla ja näha kuidas inimesed tähistavad jaanipäeva. 

Juuli alguses toimus ,,avatud talude päev". Me ise veel ei korraldanud. Oleme arutanud, et siis peab mingi kindla programmi välja mõtlema. 

Ise külastasime Järvakandi mõisaküünis toimuvat avatud talude päeva. Samas oli lahe ratsamatk seltskonnaga.

See kuu siis kohvikute päev, hetkel veel ei tea kuhu osalema minna, aga tegelen homme sellega. Saaks hobustega välja minna ja midagi põnevat teha🥰🥰🥰🥰🥰🥰.

See on võrratu aeg kui saab seltskonnaga matkata ja üksteisega arutleda.

 Kati terviseprobleemidega oleme ühele poole saanud hoolsa raviga. Siis võit tervistumise üle on hea meel. Lõppes ühtlasi teine selle aasta ratsalaager. Olen väga rahul, hakkama saamise osas.

Mu noortel hetkel sõprade teemad päeva korral ja seega tihti silmapiirilt kadunud. 

Siiani pole kahest noorest hobuse müügiga kaugemale jõudnud. Sööda varumine on hetkel pooleli. Ja nüüd kui ilm kannatab, kohe heinamaadele niitma ja kaarutama. Kindel plaan kaks noort siis veel kahele vanemale hobusele uued kodud leida. Vaja on arvu vähendada. Ühtepidi jama asukoht, kuhu ühistransport jääb kaugeks. Ainus mis eelis on metsad ümbruses. Muus osas ei saa küll hiilata. 

See selleks, ei saa lootust ja usku maha matta teostumisteni..

Kui neid matse tuleb, siis ikka korralik. Hea küll, auto süttimine, nüüd vanalt mitsubishil kukkus sumps all pooleks (oli roostes ja murdus). Kahel hobusel tervise probleemid. Uurin kas võib olla tegu puuk borrelioosi teemaga. 

Hobused on ika vahel täis üllatusi, eriti inna perioodil. Mis sellest ruunal kerad maas, aga võimeline mära karjale muljet avaldama.

Viimane nädalavahetus tuli leida oskus ja suuta ületada taas vaimse terrrori rünnakuid... kuidas ma neid väldin või tegelen. Räägin kui see sõda ükskord lõpule jõuab, antud hetkel ma ei adu, kas tuleb lõpp või mitte.  

 Juulikuu lendab linnu tiivul. Tähistasime Kata 25 juubeli sünnipäeva ja Kelli-Kelluka 20 aasta täitumist sündimisest.

Autod hetkel rivist väljas ja pean leppima ühe pool pidusega. Saaks hobuste talvine sööt tehtud. Saaka hinge rahu. Mul sisemine rahutus siis kogu aeg sees.

Olgugi, et vihma on tulnud pole see põuast kõrvetanud rohumaadele positiivset kasvu massi juurde toonud.

Nii, et meie kandis ikka nukker seis.

Vihm ja esimene juuli.

Milline mõnus hommik, kus puudus igasugune leitsak. Mõte tiksub, et peab kõik heinamaad siloks kokku keerama. Vaatan nädala pärast. 

Käisin taas noori sälgusid söötmas, ja kõrval tühjas koplis mängisid väikesed metsjänese hakatised emaga. Milline mõnus vaatepilt. Tundus, et ka neile on vihmane ilm mõju avaldamud. Toonud lageda peale jooksma.

Enamus hobuseid sai eelmise nädala alguses metsakarjamaadele sööma saadetud. Kodu juures oli juba koppel nii madalalt ära pügatud nagu tõeline golfi väljak. 

Kuna vihmutab, siis pakin rattamatka kotid ja lähen teen ühe mõnusa puhkuse tripi rattaga. Ja järgmisest nädala teisipäevast võtan vastu matka huvilisi. 

Elame näeme ja tegutseme.