Lõpuks on saabunud sellised ilmad, mida ammu kõik piki silmi oodanud on. Muidugi iseasi, kas hobustele meeldivad, vaatasin kui osa kabjalisi varju alla kobis, et päeva palavust ja putukate liigset torkimist vältides. 
Eelmine nädal sain hakkama lõpuks oma unistuste raja läbimisega. Hetkel plaanitud 10,11.06. matk ööbimisega. Ja muidugi üllatus moment oli Põllumetsa talu juures nähtud mõmmiku käpa jäljed. 
Igal juhul in tunne, hakkama saamisest ja teekond ise ulatus ligi lähedaselt 30 km ringis. Ja mainin, et Tassa oskas mind ikka korralikult üllatada, kuid kõik mis alati hästi lõpevad on fan värk. Tasus teekond ära teha. 
Kaks eesti tõugu mära otsivad uusi kodusid. Vaja on rahasid liigutada, hetkel vaja tiba normi piirides kasvandust hoida.  Traktorid vaja üle vaadata, plaani on võetud veel deso tegemised ning ruumi tuulutamine, kuhu majutame lapsed. 
Ootame põnevusega oma tegemisi ja plaane jälle ellu vaja viia. 

Matkama, hobused vajavad liigutamist, sai ühel päeval ka puhastatud metsaradu, kõike ei jõudnud. Kuid kasutan ära vabad päevad. Tahan ise ka saavutada parima vormi, sest ees on jälle lastelaagrid ja palju muidki tegemisi hobustega. 

Hetkel mil on avanenud piirid, ei ole veel kõiki riigipiire vabaks tehtud. Corona viirus pole mõnelt maalt kadunud, pigem vastupidine on järjepidevalt tõusu teel. 

Tegelikult on see, et ootame taas külastajaid ratsutama, hetkel on meil 19 kabjalist, kahe varsaga.

Tüdrukud on tublid olnud, hobused-ponid on pidevalt trennis olnud.

Lõpuks ometi, siis eile hommikul meie Amanda oma varsaga maha sai. Täkuke küll, aga mis sellest. Mainin Mannu põlvnemisest, pole puhas shetland, pigem nimetusega ERP. Kuid nüüd on mu lemmik kõrgusega väikeponid olemas. Puhtatõuline shet täkuke Albert ja ERP Mannu see rohkem hüüdnimi. Mann sai viimased paar kuud täiesti privaatset elu nautida. 
Enne tööle minekut tuli mõte korra koplisse pilk visata ja nii märkasin, et Mannul lapsuke ümber emme jooksmas. 
Ootasime juba eelmine kuu, kuid eks õige aeg, siis peab laskma ajal oma tööd teha. 
Pildi panen kui kodus olen. 

Lõpuks on kevad kohal oma päikesepaisteliste ilmadega. Kui ikka nädal aega päikese käes tegevusi teha, siis unub aeg ja kella vaatamine. Ükskord kui füüsiline keha väsimuse märke näitamas on. Unemaailma lihtsalt ja vaikselt ära kustun, see on nii mõnus. 
Nii ka eile, hommikul lõpetades turvafirma objektil oma tööhommiku ja koju naasnuna veidi lebo aega võtnud. Ja mingi hetk unustasin ära, et lubasin endale tunnikese puhkamist ja nii kui õue jalad tõstsin unus ka öine magamatus ning tegevusele sai tuld antud. Ikka ja jälle karjamaa koristus sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik.
Tänase hommiku ärkamine tuletas meelde mu eilset tööd karjamaal, lihased kanged, täitsa uskumatu, mina kes ma harrastan joogat, teen üldfüüsilist, aga ikka ja jälle lihased hommikuti kanged. 
Hetke olukorras muretsen selja pärast, eelmise aasta Tassa maha viskamine annab nüüd huvitaval moel tunda. Koht kus selgroo lüli peaks olema tuntav, on kogu aeg tunne, et mingi kapsel on ümber kasvamas. Ja olen mõlgutanud mitmel korral mõtteid, et oleks vaja minna röntgenisse, et lasta pilt selgroost teha. Otseselt mingit probleemi pole, aga teise töö juures relvavööd kandes on see jälle tuntav.
Tänavu on kindel, et kaks hobust, kes hetkel müügis, peab müüdud saama. 
Hetke majanduses toimuv ning inimeste probleemid tööl käimisega, on inimesi, kellel kahandati tööaega või vähendati palganumbreid. 
Ja kuna me ise tegeleme teenuse pakkujana, siis ei ole kusagil kasvõi kulude kompenseerimiseks trennilaste rahadest võimalik osta söötasid. 
Kuigi olen enda kulutused viinud võimalikult miinimumini, siis hetkel probleem teise sõiduauto piduriklotsi vahetusega venitan, et saaks kenasti kuu mööda ja siis vaadata kas on võimalik teha väike remont. Muidugi auto on üks kuluvahend, mis vahel nagu röövel raha neelab. 

Vead taksituste hüppamisel, video on võetud youtubest.

Vahel annan ka hüppetrenni. Kui palju on probleeme just istakus ja sääretöös.
Üks moment, kus ratsanik tahab takistusele peale minnes hobuse ka üle tõsta. Ratsanik peab tajuma iga oma keha rakuga hobuse liikumises, kas ta tahab äkitselt pidurdada või vajab lisakas säärt.
https://www.youtube.com/watch?v=5DN3MwSyYa0

Kevad oma heitlike ilmadega on ikka ebamugavust valmistav piisavalt. Olen tüdinud poris suplemast, kui väheke külmetab on ok, kui jälle päike küll vihmane või lörtsi alla sajab ei ole enam meelepärane. Jalatistega veab ikka nii korraliku pori majja, et lihtsalt ei jõua enam koristada.
Teeba tita areneb ja kasvab omasoodu ning valmistab ikka rõõmu, sest meil oma juba kuus aastat pole varssu olnud. Õigus meenus, mingi aasta oli Amanda poegimine, aga ebaõnnestumisega. Ja elasin ikka sügavalt raskelt läbi. Imestasin, et Amandal endal polnud mingit sooja ega külma. Nüüd taas oleme tite ootel Amandaga, ja igapäev iga hetk maha saamas. Tundub, et meie täkupoiss Albert on hakkama saanud. Kuigi täku passis seisab mitte tõuraamatu loom, aga mind see ei heiduta. Kuna Amanda põlvnemine on mitu põlvkonda tagasi aretatud eesti tõugu hobusest. Ja esivanemate read kuuluvad juba ERP nimistusse. Mul ükskõik, kas on puhas shet või ristand. Amanda on mu üks lemmik ponisid ikka enda aretustöö. 
Frycist ja Pokkerist natuke, esimene päev kui nägid Teebat varsaga trenni platsil, küll nad tundsid suurt huvi. Teeba on nede karja liige ja nad väga hoidsid kokku. Kuna veel tita on veel väike, et karja kokku lasta. Kui Fryci ja Pokkeriga koju eelmine nädal laupäev jõudsime, siis karjamaal oli nende asemel Hertale seltsiks lastud Laoumurella ja Pentagon, kohe läks sõjaks, tundub, et Fryc ja Pokker tunnistavad ainult ühte karja, kus nad olesklevad ja elavad. Hea meel nendest poistest ainult, et nad on meie karja osaliselt omaks võtnud, aga matkadel teevad kaasa aktiivselt. 
Kahju, et coroona viirus on pannud pidurid paljudele tegevustele-üritustele, mis teeb väheke nukraks. Järjest tuleb ära ütleda või ära ütlejaks on ka tellijad... Samas mõni päev on ilma ikka võrratu, kus võiks maastikul kapata.

Aprilli tervitus!
Mõistan, et mu käik piiri äärde nii mitmeid erilisi tundeid võis tekitada. Oli ainult proov, kuid läbi raskuste, tee iseenesest ei olnud kerge. Kuna mitmeid kordi öeldi ja mõeldi ringi. Inimene kes tegelikult asja lõplikult läbi surus jäi enda soovidele kindlaks. Tuttav kellega ühendab Kuremaa talli treener Laine Urgo on kõik. Mulle meeldib käia kodust väljas, mida enam kui veel saab kodust kaugemale ja hobustega käia. Mul puudub motivatsioon võistlemiseks, eelistan rahulikumaid tegevusi ja seega valin hoolega endale hobukaaslasi, milleks neid vaja läheb. 
Nii ka Pokker ja Fryc sobivaks osutusid. 
Tore on oma hobusega piiri kontrollida, kuid nõudis oma vastupidavust.Ruuna Poisid sobisid ideaalselt selleks. Eks jah tahtsin vaikselt teha tööd, kuid asi võttis ikka suure käramisega PPA ameti poolt pöörase mõõtme. 
10.04 poegis lõpuks Teeba oma teise varsa, seekord siis täkupoisi. Huvitav värvus. Ja eks tita on ikka armas, kui ta veel oodatud on. Teebalt ootasime juba ammu varssa, kuid eelmistel kordadel jäigi ebaõnnestumise nimekirja. Kuid nüüd oleme häppid, et lõpuks õnnestus. Ja tundub, et Teeba ise naudib oma emmeks olemise staatust.