Lõpuks on kevad kohal oma päikesepaisteliste ilmadega. Kui ikka nädal aega päikese käes tegevusi teha, siis unub aeg ja kella vaatamine. Ükskord kui füüsiline keha väsimuse märke näitamas on. Unemaailma lihtsalt ja vaikselt ära kustun, see on nii mõnus. 
Nii ka eile, hommikul lõpetades turvafirma objektil oma tööhommiku ja koju naasnuna veidi lebo aega võtnud. Ja mingi hetk unustasin ära, et lubasin endale tunnikese puhkamist ja nii kui õue jalad tõstsin unus ka öine magamatus ning tegevusele sai tuld antud. Ikka ja jälle karjamaa koristus sõnnik, sõnnik ja veelkord sõnnik.
Tänase hommiku ärkamine tuletas meelde mu eilset tööd karjamaal, lihased kanged, täitsa uskumatu, mina kes ma harrastan joogat, teen üldfüüsilist, aga ikka ja jälle lihased hommikuti kanged. 
Hetke olukorras muretsen selja pärast, eelmise aasta Tassa maha viskamine annab nüüd huvitaval moel tunda. Koht kus selgroo lüli peaks olema tuntav, on kogu aeg tunne, et mingi kapsel on ümber kasvamas. Ja olen mõlgutanud mitmel korral mõtteid, et oleks vaja minna röntgenisse, et lasta pilt selgroost teha. Otseselt mingit probleemi pole, aga teise töö juures relvavööd kandes on see jälle tuntav.
Tänavu on kindel, et kaks hobust, kes hetkel müügis, peab müüdud saama. 
Hetke majanduses toimuv ning inimeste probleemid tööl käimisega, on inimesi, kellel kahandati tööaega või vähendati palganumbreid. 
Ja kuna me ise tegeleme teenuse pakkujana, siis ei ole kusagil kasvõi kulude kompenseerimiseks trennilaste rahadest võimalik osta söötasid. 
Kuigi olen enda kulutused viinud võimalikult miinimumini, siis hetkel probleem teise sõiduauto piduriklotsi vahetusega venitan, et saaks kenasti kuu mööda ja siis vaadata kas on võimalik teha väike remont. Muidugi auto on üks kuluvahend, mis vahel nagu röövel raha neelab.