10. oktoober 2019

Vabandused ette taha, viimase käiguga unustasin kuu nimetuse blogi päisest vahetada.
Mis uut, tegutseme mis sellest, et siia kirjutama ei jõua. Kuid vahel on tunne, et nüüd kuidagi või miski on tühjaks pigistanud. 
Eelmine nädal toimus taas Velise laat.
Mõte tuli istuda lanz bulldogi rooli taha, see kuulub Sillaotsa muuseumile.

Mis sellest hommikul kattis maad valge härmatis, siis päikesetõusu ajal langesid miinuskraadid -5. Sai kodust ponidele arvestuslikult kaasa võetud suurem kogus heina. Parem on kui miinuskraadid kui mudane maapind. Ja siis pole ka nii palju kliente liikumas.
Ei meenu, kui mitu aastat on Velise laadal osaletud. Eriliseks teeb see, et sel aastal me ei liigutanud ponisid oma jala peal, siis seekord rentisin treileri ponide veoks nii nad sinna eelmise päeva õhtul kohale vedasime. Meeldib see koht, looduse poolest hästi kena ja hästi korras hoitud.
Kohtusin Kusmini pereliikmetega ja ikka väike nukruse toon kerkis hinge, kui Jürgen Kusmin üritas teise mehega seda vanat tehnikat käivitada... Selle masina käivitamisega meenusid Jüri enda sõnad ,,ei tea kas see masin täna ka käima läheb", kui palju siis tekkis laadal huvilisi, kes nõu ja jõuga abiks olid... Jah kuid seekord tundus vana tehnika veidi visama käivitumisega olema ning see atribuutika peale käivitusmootori popsumise rohkemat muud teha ei suutnud. Kuskilt poolt üritati veel leeklambi abiga veel auru juurde anda.
Rahvas kes fännavad Pokkerit ja Fryci, siis on hea meel teavitada kabja tervistumisest. Kabi on kasvanud jõudsalt ja probleemi vabalt kenasti välja. Aade on igapäevaselt head tööd teinud, kes pole unustanud kordagi neile viimast müslit ja mashi ning Fryci söödasse lisandeid lisanud usinalt ning juurde andnud biotiini sisaldavat briketti. 

4. oktoober 2019

Septembrist on saanud oktoober ja meil toimuvad aktiivsed tegevused. Eelmise kuu lõpp veel eriti rohkelt matkade, siis maale elamise päeva raames hobuteraapiat tutvustava tunni temaatikal.
Hea tunne, et ajaga tiksub ka muud asjad paika ning tegevused hobustega on aktiivsed. 
Heinad said koju, kuigi veel Lagedil 17 rulli transpordi taga, aga enne plaan eterniidiga tegutseda, et enne kõige hullemaid ilmasid kätte saada  ja peale panna.
Fryci kabi kasvab jõudsalt ning tänase hommikuse seisuga oli kaotanud ühe tagumise kabja raua ära. 
Pokker ja Fryc elavad hetkel metsahobuse elu, saades lisasöödana mashi ja müslit. Igasugune nimepidi hõige toob loomad kohe inimse juurde. Vot nii palju tähendame kahele sporthobusele, kes naudivad oma tekke ja oma vaba looma elu suurel territooriumil.

12. september 2019


Eile hommikul siis sai Fryci isetehtud buutsa eemaldatud ning kabja seisukorda veterinaari pilguga hinnatud. Yess, paistetus alla läinud ning tulemus kabja sarvseinast mingi vedeliku kogumine mähkusse... Nüüd ei ole enam probleemi, vaid kannatlikku meelt ning ootamist kui kabi taastub oma välja nägemisse. Millegi pärast juhtub mul alati nende hobustega, kes vanaduses minule on jõudnud, ikka esimene aasta mingeid huvitavaid tervise probleeme pidanud kogema. 
Eilne päev oli ka veel ebameeldiv, kõige suurema ehmatuse korraldas meil hetkel paarituseks toodud eesti tõugu täkk Raks, kes mingi ime läbi oli juhtunud Fryci ja Pokkeri aeda. Ja käis selline metsik kihutamine. Üritasime lahendada, kuidas päästa hullunud täku käest ruunad. Muud ei jäänud üle, kui suunasin poisid aiast välja ning nii saime täku eraldada. 
Muidugi, kui läkisn omakorda poisse püüdma,  lasid need suurest shokist kodust jalga. Õnn, et Pokkeril on veel rauad all, siis metsas oli väga hea jälge ajada just tema rautatud jälje järgi. Õnneks kaugele nad ei jooksnud suure ehmumise järel, kõigest 2,5 km kaugusele ühe talu juurde. Kätte saamisega oli natuke probleeme, nägin Pokkeris ebalemist. Mul oli teadlikult taskusse võetud maiuseid, et hobuseid paremini kätte saada. Nii kui maiuseid näitasin olid mõlemad sõbrad kohe juures ning nõudmas mu tasku sisu suures ulatuses endale. Pokker on meil hästi maiaks läinud. Tahtsin näha koheselt, kui ulatuslikud hammustused on. Sain koju, siis lasipuu juures selgus piltlikult hammustuse ulatus... Jube jube jube... ohkisin endal nutt kurgus ja kui mõttes taas Raksi juurde liikusin kohe viha tõusis. Kummaline, et kuidas ta ikka sai ja mispärast nad on isegi nii tagasihoidlikud hobunoorhärrad ja üks endast vägal hea arvamisega eesti tõugu täkupurakas ülbitsema kukkus. 
Muud ei saanud teha, kui need ära näksitud kohad kõik haava raviva ning põletikku ära hoidva koostisega peale määrida. Lisaks määritud kohtadele sai mõlemale pandud vihma tekid. Ära hoida kärbeste tungi haavadele. Õnneks, et Fryc lisaks kabja hädale väheste hamba jälgedega sai. Kuid ikka, kas minu valutunnetus on sama mis hobusel ei oska öelda, aga valus oli endal vaadata, milline seisukord tabas korraga Pokkerit. Pärast neid meditsiinilisi protseduure viisime poisid metsa kitse emandate juurde. Oi need viimased rõõmustasid, sest kitsed on lihtsalt on olnud eraldi ja metsas. Õhtul hiljem, käisin veelkord poisse metsas vaatamas, et kuidas tunnevad. Nad isegi nautisid veel rohkem, et saavad taas jälle metsas olla. Ja muidugi värske ädal läks ikka täis suuga ampsamiseks. Nautisin nende heaolu ning seda mõnusat söögiisu.

9. september 2019

Frycil sai siis esikapjadelt rauad eemaldatud. Puhastatud vesiniku õrna lahusega kabja lõhet. Täna sain siis ravimit ning ostsin mähkmeid, macgayveri teipi ja tegin väikse buutsa jala ümber. Õnn, et hobused kosuvad talvisesse konditsiooni. Nendega on hetkel olnud rohkem muret ja vaeva, aga rõõmu pakub nende olemas olu.
Vahel meie kabjalise karja külastab naabri ponitäkk, täna oli see juhtum taas. Kuid tundus, et Raksuga maadlemisest tüdines üpris ruttu ära. Ja jalutas meie koolis omapäi. 

22. august 2019

Tillniidu LK ala viit.
Tillniidu lõkkekoha hobuste karjamaa.
Käru tehis järv.
Teekond Ohekatku külast Hiie külla.
Hiie küla kohalike inimeste rajatud ujumiskohas. Käisime suplemas... 
Esimese päeva minemine.
Lihtsalt võrratu...
Hobuste koppel Vastja külas ehk siis viimane öö enne koju jõudmist.
Meie lahe väike matka seltskond. Naeratav seltskond.
17.08 Kuusiku talli treeningvõistlus ja Täika
Käru mõisa tehisjärve kaldal.
Käru tehisjärv.
Tillniidust ületasime leitud sihi kaudu unustuse hõlma ning RB raha kulumise näol Pärnu raudteega.
Kõige suuremat paiga tõmmet tundsin Tillniidu RMK telkimisalal. Hobused nautisid mõnusat metsast rohumaad, kus neil oli süüa rinnuni. 
Ükskõik millise nurga alt ma pilte ei vaataks, ikka tunnen tagasi mineku tõmmet.
Kuna esimese öö veetsime Tillniidu telkimisalal, siis sinna jõudsime läbi ühe eksimise võrra. Kuid see pani rohkem rõõmustama, et vähemalt küll esimest ööd ei pidanud kusagil juhuslikus kohas veetma, pigem viis lähemale ja avastasime, et läbi metsa on nii minna, et ei pea meile tuttavat kruusateed minema. Üks eksimine võib vahel isegi parimaks osutuda. Just tütrega arutlesime, et kuidas seda kruusateed hobustega läbida Vastjani, aga ühe apsaka tõttu juhtus meile hoopis õnn. 
Oleme väga häppid, et seegi matk sai seljataha. 

21. august 2019

Mõneks ajaks sai nüüd kõik hobused koju, et heinakuhja vähendada, kuid teatud hobustel on kalduvus taas allergiliseks köhaks. Ise ka tundsin, et ajab miski asi köhatama. Vaatasin veel mida eelseisvaks mitmepäevaseks ratsamatkaks vaja läheks. 
Hetkel ravin veel ühte külje poolt endal, et saaks kindlalt sadulasse tõusta. Juhtus nii, et unustasin ära, et võin sadulas teha ükstaskõik  ehk siis soov oli lüüa maha üks parm, kes nosis magusa ampsuga mu kannaluu kondi kohal. Muidugi mu botased polnud veel kuivanud ja enne kui need jalga tõmbasin oli neil iseäralik lõhn juures. Tassa kes siis korraks keeras oma kaela vaatama, et mida ma teen ja keeramise hetkel puutus nina mu märjaja haisva botase vastu. Kukkumine seekord oli väga valus, ei suutnud esimese hooga mõelda, mis mul valutab. Isegi hinge lõi kinni, vise õhku oli nii ootamatu, kuigi kukkumine põrutas korralikult. Ja ühe külje üks koht lokaalselt valu kiirgab. Kuigi tõusin kohe uuesti sadulasse vaatamata hinge kinni jäämise järel ning hingasin sügavalt sisse välja, et valu välja hingata. Oli kerge põrutus, eks kukkumine oli seekord küll kultuurheinamaal, aga ikka tekkis küsimus, et miks nii valus. Hea meel, et võtsin oma sisetunnet kuulda ja kaska pähe panna. Tassa seljast pole mul esimene kord kukkuda. Olen ennegi suht ootamatuid käitumisi temalt kogeda saanud.
 Nojah alustades matkapäeva viimasel päeval otseteed üle heinamaa Vastja külast ooo jee fantastiline tunne taas endas maad võtmas. Kuna mu sisetunne ning eelmise aasta telkimise kohal tähelepandud märgid lühendasid tunduvalt koduteed. Vahelduva eduga vihmaga, sai siis ka tempot, mida rohkem kodule lähemale, seda kiiremaks läksid ka hobuste sammud. Vahepeal üks küsis, tihedalt, et kui palju maad veel kohale jõudmiseks, ütlesin meelega distantsi pikemaks. Pidev kärsitu küsiminie viitab väsimusele ja tüdimusele. 
Kui keegi oskaks nõu anda, kas lasta Frycil rauad alt ära võtta või jälgida olukorda... Kahtlustan, et mõra mis enne rautust lühike ning ei valmistanud muret on nüüd veidi pikemaks veninud ja tundub, et tekitab longet... Tegelen täna selle asjaga, vaatan mida mulle targemad vetid selle kohta kostavad. 

Ja jõulud lähenevad täis kiirusega. Näit. Esmaspäevaks jõudis mulle kohale, et nüüd viimane nädalavahetus oli kolmas advent...juba küsisin k...