Hobuste koppel Vastja külas ehk siis viimane öö enne koju jõudmist.

Meie lahe väike matka seltskond. Naeratav seltskond.

17.08 Kuusiku talli treeningvõistlus ja Täika

Käru mõisa tehisjärve kaldal.

Käru tehisjärv.

Tillniidust ületasime leitud sihi kaudu unustuse hõlma ning RB raha kulumise näol Pärnu raudteega.

Kõige suuremat paiga tõmmet tundsin Tillniidu RMK telkimisalal. Hobused nautisid mõnusat metsast rohumaad, kus neil oli süüa rinnuni. 

Ükskõik millise nurga alt ma pilte ei vaataks, ikka tunnen tagasi mineku tõmmet.

Kuna esimese öö veetsime Tillniidu telkimisalal, siis sinna jõudsime läbi ühe eksimise võrra. Kuid see pani rohkem rõõmustama, et vähemalt küll esimest ööd ei pidanud kusagil juhuslikus kohas veetma, pigem viis lähemale ja avastasime, et läbi metsa on nii minna, et ei pea meile tuttavat kruusateed minema. Üks eksimine võib vahel isegi parimaks osutuda. Just tütrega arutlesime, et kuidas seda kruusateed hobustega läbida Vastjani, aga ühe apsaka tõttu juhtus meile hoopis õnn. 
Oleme väga häppid, et seegi matk sai seljataha. 

Mõneks ajaks sai nüüd kõik hobused koju, et heinakuhja vähendada, kuid teatud hobustel on kalduvus taas allergiliseks köhaks. Ise ka tundsin, et ajab miski asi köhatama. Vaatasin veel mida eelseisvaks mitmepäevaseks ratsamatkaks vaja läheks. 
Hetkel ravin veel ühte külje poolt endal, et saaks kindlalt sadulasse tõusta. Juhtus nii, et unustasin ära, et võin sadulas teha ükstaskõik  ehk siis soov oli lüüa maha üks parm, kes nosis magusa ampsuga mu kannaluu kondi kohal. Muidugi mu botased polnud veel kuivanud ja enne kui need jalga tõmbasin oli neil iseäralik lõhn juures. Tassa kes siis korraks keeras oma kaela vaatama, et mida ma teen ja keeramise hetkel puutus nina mu märjaja haisva botase vastu. Kukkumine seekord oli väga valus, ei suutnud esimese hooga mõelda, mis mul valutab. Isegi hinge lõi kinni, vise õhku oli nii ootamatu, kuigi kukkumine põrutas korralikult. Ja ühe külje üks koht lokaalselt valu kiirgab. Kuigi tõusin kohe uuesti sadulasse vaatamata hinge kinni jäämise järel ning hingasin sügavalt sisse välja, et valu välja hingata. Oli kerge põrutus, eks kukkumine oli seekord küll kultuurheinamaal, aga ikka tekkis küsimus, et miks nii valus. Hea meel, et võtsin oma sisetunnet kuulda ja kaska pähe panna. Tassa seljast pole mul esimene kord kukkuda. Olen ennegi suht ootamatuid käitumisi temalt kogeda saanud.
 Nojah alustades matkapäeva viimasel päeval otseteed üle heinamaa Vastja külast ooo jee fantastiline tunne taas endas maad võtmas. Kuna mu sisetunne ning eelmise aasta telkimise kohal tähelepandud märgid lühendasid tunduvalt koduteed. Vahelduva eduga vihmaga, sai siis ka tempot, mida rohkem kodule lähemale, seda kiiremaks läksid ka hobuste sammud. Vahepeal üks küsis, tihedalt, et kui palju maad veel kohale jõudmiseks, ütlesin meelega distantsi pikemaks. Pidev kärsitu küsiminie viitab väsimusele ja tüdimusele. 
Kui keegi oskaks nõu anda, kas lasta Frycil rauad alt ära võtta või jälgida olukorda... Kahtlustan, et mõra mis enne rautust lühike ning ei valmistanud muret on nüüd veidi pikemaks veninud ja tundub, et tekitab longet... Tegelen täna selle asjaga, vaatan mida mulle targemad vetid selle kohta kostavad. 

Ka viimane ratsamatkaõppelaager selja taha saanud. Õnnelik ning mõnus korda saatmise füüsiline väsimus.
Kõik jäid rahule ning mu enda unistus Palukülla jõuda hobustega sai lõpuks teoks. Minu matkad on sellised mis mõeldud aja maha võtmiseks ning arvestada hobuse enda olemuse ja vastupidamisega. Tean mida järgmisel matkal arvestada ja milline peaks olema hobuse individuaalne ettevalmistus.
Muret jätkuvalt valmistab Fryci lonked, kui eile koju toodi, siis et lonkab lisaks tagumisele puusale veel esijäset. Ei suutnud poole tunni jooksul kindlaks teha, mis valmistab tugevat longet esijäseme ulatuses. Murelikuks teeb, kuigi välimikus on toimunud muutusi, siis jalgade liigestega on midagi korrast ära... on tekkinud küsimusi, mida sööta. Hetkel on Pokkeri ja Fryci söödale lisandunud ka biotiini ja vitamiini lisandiga  söödabriketid. 
 Hetkel nüüd on küll soov veidi lõõgastuda ja natuke lõdvestavaid asju teha. Tean mida võiksin täna teha, et saaksin lihased pehmeks. Seisab veel üks väljakutset pakkuv matk. Ja nüüd jään ootama seda. 

Kui selle nädala esmaspäeval t 25 põllul heina kaarutasin, hoomates ning tunnetades läbi traktori maapinna kumerusi... oo jaa kumerused olid ikka vapustavad. Kohati traktor vajus üllatus auku. Proovisin rullijale võimalikult vähe traumat tekitada (hämmastav millele mõtlesin), et kaarutasin kohati vaalud sellise koha peale, et ei raputaks. Ise veel vene tehnikaga või kolistada lõpututes kumerustes kui ka aukudes. Õnneks tehnika pidas vastu ja saime heina ära. Pokude maa pealt jäi seekord kokku rullimata. Kahtlen kas see rullija järgmine aasta tuleks... maapind oli talle vastuvõetamatu. Kiirust arendada ei saanud... jne. Õnneks hein sai ära nüüd peab talvele vastu minema. Õnneks kahe veoauto koormaga saab heinad ka veetud. Ülejäänud koguse aga vean sõiduauto järelhaagisega. Kuidas seda teen, kirjutan siis kui läheb tõeliseks veoks.
Kuidas elavad Pokker ja Fryc, piisavalt hästi. Vabad kõigest kohustusest. Rohkem heinamaal ehk siis nende elu kulgeb vahelduva eduga. Kord lonkab üks jalga siis jälle teine, nii et vahelduva eduga ravime ning pöörme ohkamistega nende tervisele tähelepanu. Muidugi metsas meeldib neile väga.

Üks pildike, kus ATH laagrilised on läbinud vanematega orienteerumise raja. Lastele oli osavõtu nänn jagamiseks, seda ma ka hetkel teen.
Paneb pea vahel vangutama vahel ikka inimeste rumala sisuga jutte kuulates... Kui palju pean kuulama ühtesid samu rumala sisuga küsimusi...
Nii nagu paljud inimesed ei tea sõna tiine loomade kohta käivat. Ikka sõna rase... 
Või sõna paaritus on mõnel mingi muu sõnastusega asendatud. Eile kuulasin hobukasvatusest võhiku inimese ,,tarkust" kuidas ma peaksin endale järglasi soetama. Jäin lihtsalt vaikseks olen aru saanud ei ole mõtet oma tarkust liiga ,,tarkadele" võhikutele jagada... Selliseid tarkusi kuulates tekitab ohkamisi... 
Soomes on olukord kordades hullem, lugedes soome hobuinimeste päevakohaseid probleeme, siis üks valdkond puudutab loomakaitset, isegi loomakaitse saadetakse peale, kui hobuse omanik püüab paaritada mära, välja kutse loomakaitsele siis selline, et täkk ahistab suure karjumisega mära... ahaa ahaa ahaa... Või teine kuuldud teema, et miks naabril nii palju kasse on (kolm kassi kõigest). 
Ja kuna sain lõpuks oma soovitud heina. Kuigi sellist nagu jupike siit ja jupike sealt ei taha enam kuuldagi. Ikka korraga maha ja korraga kokku. Seekord siis mõned probleemid, kuid kordagi ei läinud teemadega teravaks. Eelistan rahulikku kulgemist
Tundub, et kui ma heinatööd tegema hakkan, ei edaspidi ühtegi sõna oma naiskolleegile,  suht väsitav on kuulata kellegi mitte mulle sobival teemal, praktiliselt hakkab elama minu elu, kuidas ma ikka valesti teen ja kuidas tema teeks. Saadan mõttes kuu peale, aga jutt muutub pika peale tüütuks ja enda rahulolu saab sellega rikutud. 

Tähelepanuks matkahuvilistele.

Kuna tegeleme kuigi palju ka matkamisega, siis eelistatud on mõningatele vahenditele mida pean oluliseks on esmalt magamiskott ja mati valikud... ning miks. Pigem hea artikkel ühest matkablogist, kus seletatkse asja väga lihtsalt ära. 
Siin on siis viide;
https://zombitrippers.wordpress.com/matkatarkusedjavarustus/magamiskotis-magamisest/

Lastevanematele tähelepanuks, aidake leida tee eneseanalüüsini lapsel...

Neljas laager sai läbi. Millest puudus ja mida veel väga vaja mille tegemisega peab nagu härjal sarvist hakata. 
Laagrid on huvitavad juba selle poolest, et lapsed kes osalevad laagrimelus on erinevatest peredest ja kasvatus taustaga peredest ja kunagi ei tea milliseks kujuneb laagri sisekliima. Kõige enam pooldan kollektiivset tegevust... et kui mu kõrval olev laagrikaaslane on hädas hobuse varustuse paigaldusega, aitan juba ise (aitajaks pean silmas laagrisosalejat) nagunii kontrollime alati kõikide hobustele paigaldatud varustust ... selliselt näen mina asja.
Kõige kurvemaks pean, kui laagri siseses kliimas toimub tõrjumine... Ja muidugi kaebamine, kes on sattunud tõrjutuse alla... Kogesin viimases laagris algusest peale, et kahe poisi närve hoida, eelistasin paigutada eraldi ööbima. Tundus, et neile oli see isegi parim. Kuid jah lapsevanemad panen teile südamele, jagage seda teavet, et miks toimuvad laagrid ja mis on meie eesmärk laagrikorraldamisega... Soov on näha, et laps kes on laagrisse tulnud, on arenenud mingisse punkti edasi. Ja sellepärast korraldame sellise iseseisvuse treeningvõistluse laagri lõpus. 
Mulle väga meeldis ühe poisi enese analüüs, kes mainis, et selles laagris õppis ära erinevate hobuste saduldamise ja valjastamise. Muudest  tehnilistest oskustest rääkimatta. Lapsevanematele panengi südamele aidake lastel leida tee eneseanalüüsini, sest see on alus enda võimete ja oskuste lihvimiseks. Mitte võrrelda, et miks mu sõbranna on veel minust parem jne... jah selliste asjadega seisan pidevalt silmitsi... võistlemine sõbrannaga oma oskuste osas ja kui ma näen, et mu sõbranna on mingi hobusega osavam siis solvun ja tõmbun endasse või valab pisaraid... lihtsalt mainin oma aastate pikkusest kogemusest kokkupuutudes erinevate laste tausta ja võimete pinnalt.
Muidugi laagri lõpus põdesin mitu päeva kolme venna arengus null seisu. Lapsed kes juba kolm aastat meil osalenud ei mingeid oskuseid ja kui võistlustreening üks poiss läks blokki. Kõik meie räägitud teemad, et emotsioonidega ei saa ratsutama tulla, seisangi dilemma ees, et järgmine kord kui tajun, et laps on blokeeritud, ei lasegi võistlema, sest tulemus lapse ootusele on suht suur läbikukkumine. Ja muidugi ikka kui laagris on laste arv väike, siis laagrisse ei võta lapsi sõbrannatama ikka otsima kollektiivset tööd. Kollektiivis peitub suur jõud, puutusime kokku laste hirmudega... Olla kohal igal hetkel oli ülim tunne, kuigi kokku puutuda kellegi hirmuga on esmane tunne kuidas ma pean käituma..? Ja kuidas lahendama... 
Kõige toredam on koostöö lastevanematega, kes tunnevad individuaalselt huvi, kuidas laps on arenenud ning otsesed vestlused aitavad lapsel edasi areneda. Ja meie poolt pole ühtegi kriitikat. Oleme alati kohal oma nõu ja jõuga. 
Paari kappi ning mõnusast tugitoolist tunnen puudust väliköögis. Kuid muidu on ok asi, eks veel on tehnilised puudused ehk siis ees seisab katuse paigaldus. Kahju millest väga ise puudust tunnen on ehitusteadmistest. Omal ajal kui vana vanemate juures elasin ei olnud see huvipakkuv teema, mis sellest vanaema töötas asfaldi-betoonivalmistavas ettevõttes, kus käisin ise teda aeg ajalt asendamas. Nii palju on teadmisi, et segu mida teha peab kivistuma.
Olgu siis kuidas on, heinatööga on meie kandis suht nutune. Heinamaade ära tegemine käib juba omanike teadmata. Ei hakka kriitiliseks enam ajama, sest asi leidis lahenduse, kuid kurvaks teeb, et peab selles ebavõrdses meestepoolse ülekaaluka jõuga taas silmitsi seisma. Mõned on sellised, et hoia ja keela, eelmine aasta, kaudsed kuuldused, kuidas oma küla heinategemise ärikas heinamaid taga ajas, et oli valmis igat marki väiksemaid tükke tegema. Ja jäi niivisi ühele omanikule isegi vahele, kui viimane oma tehnikaga võõrale maale ilmus. Õnneks sain mina tegema, minuga oli kokkulepe... 
Tõde selline, et kui elama asusime, et  abikaasa jutt 10 aasta pärast pole maadega probleemi, et leidub küll neid teha. Siis minu hetke olukord näitab taas seda, et mehe vingumisele järgi andsin, nüüd kurvastan, et teda kuulda võtsin... Pean leidma ka heina-põllumaade osas mingi lahenduse... Tahan kindlalt omada 50-60 ha ringis kindlalt maid, kust oleks mul kas siis põlluvilja või heina teha kindlalt. 
Võtan hetke olukorda teadmisega, et millekski on need õppetunnid vajalikud.