Üks pildike, kus ATH laagrilised on läbinud vanematega orienteerumise raja. Lastele oli osavõtu nänn jagamiseks, seda ma ka hetkel teen.
Paneb pea vahel vangutama vahel ikka inimeste rumala sisuga jutte kuulates... Kui palju pean kuulama ühtesid samu rumala sisuga küsimusi...
Nii nagu paljud inimesed ei tea sõna tiine loomade kohta käivat. Ikka sõna rase... 
Või sõna paaritus on mõnel mingi muu sõnastusega asendatud. Eile kuulasin hobukasvatusest võhiku inimese ,,tarkust" kuidas ma peaksin endale järglasi soetama. Jäin lihtsalt vaikseks olen aru saanud ei ole mõtet oma tarkust liiga ,,tarkadele" võhikutele jagada... Selliseid tarkusi kuulates tekitab ohkamisi... 
Soomes on olukord kordades hullem, lugedes soome hobuinimeste päevakohaseid probleeme, siis üks valdkond puudutab loomakaitset, isegi loomakaitse saadetakse peale, kui hobuse omanik püüab paaritada mära, välja kutse loomakaitsele siis selline, et täkk ahistab suure karjumisega mära... ahaa ahaa ahaa... Või teine kuuldud teema, et miks naabril nii palju kasse on (kolm kassi kõigest). 
Ja kuna sain lõpuks oma soovitud heina. Kuigi sellist nagu jupike siit ja jupike sealt ei taha enam kuuldagi. Ikka korraga maha ja korraga kokku. Seekord siis mõned probleemid, kuid kordagi ei läinud teemadega teravaks. Eelistan rahulikku kulgemist
Tundub, et kui ma heinatööd tegema hakkan, ei edaspidi ühtegi sõna oma naiskolleegile,  suht väsitav on kuulata kellegi mitte mulle sobival teemal, praktiliselt hakkab elama minu elu, kuidas ma ikka valesti teen ja kuidas tema teeks. Saadan mõttes kuu peale, aga jutt muutub pika peale tüütuks ja enda rahulolu saab sellega rikutud.