Praegu mil suvi ikka täishooga kihutab. On juba juulikuu, aga heina pole suurt saanud teha. Heina ilma seda hetkel pole olnud ja maha hakata niitma üheks päevaks ei ole mõtet. Õnneks 22 rulli silo mis annab ikka hea tunde. Kuid hetkel on ikka üle 10 ha heinaks vaja teha.
Selja taha on saanud kaks lastele korraldatud ratsalaagrit. Hetkel nokitsen taas oma väliköögi kallal. 
Hämmastav, kui on tegevusi, pole aega millegile muule mõelda, pigem silman pidevalt, et ise oma tegemistega ühele poole jõuaks.
Sai taas tellitud mõningad uued söödad, avastasin, et kevadel hankisin elektrolüütidega täiendatud sööta hobustele. Sai sedagi nüüd hobustele hakatud kasutama. Eriti Pokkerile ja Frycile. Ja tellimuse hulka sai ka maiusteks võetud linaseemne põhised maiused. Linaseeme on väga hea seedimisele ning õlisid sisaldavad. Vaja ju mingi peki kogus nahavahele saada. Endalgi kehva vaadata. Kui juba karjamaa väravasse Pokkerit hõikama minna, kui viimane kapakuga värava poole tõttab. Ja muidugi oma suure koguka südamliku hoiakuga kõike hindavalt kaemas. Ta ju jupp maad minust kõrge. Jube armas tegelane. 

Kuu lõpp ja uue kuu algus. Nüüd seisab ees kõige kiiremad tööd ja tegemised. 
Esimesest lausest kaugemale eile ei jõudnud, kuna elasin kaugvaates kaasa laste tegemistele. Osaleda Kirna tallis treeningvõistlustel. Mis juhtus oli Tassa peale laadimisel tema kummaline käitumine, mille tõttu venis sõit võistlusele. Kui lõpuks ühel tüdrukul tuli idee pähe, et katta Tassa silmad torusalliga. Torusall ümber silmad oligi jalutanud treikusse. Milles on probleem, eks saab lähimal ajal selgust. Sain dr. Ülle Kella mobiili numbri (tunnen teda T.Toometi) kliiniku aegadest, tegemist siis välja õppinud hobuste silma arstiga. 
Siis plaan teha täiendavad uuringud silmadele ja saada enda kahtlusele kinnitust. 
Vot mida peame teine kord hobuste juures arvestama. Hea teadmine, aga võib olla, peab hakkama mingit maski ereda päikese korral kasutama. Kevadel, kui käisin kahe poniga lapsi sõidutamas Turba lähistel, läks Tassa ilma pikema mõtlemiseta, kuid nüüd sellist jama ja veel kulutada mitu tundi. Kuid pärast polnud Tassa laadimisel enam probleeme, kui kasutusele tuli torusall.

Elagem, mõlegem ja võistelge... Lahe juunikuu...

Kaunist jaaniaega kõigile, ega minu elu ja tööd tegemised ainult laagripäevadega kohe vaik ellu ei jää. Mõni tund puhkust nautida, alustasin teekonda Keilasse turvama jaanituld... Ja juunikuu lõpp on juba tihendatud ajagraafikuga, loodan leida aega heinatööle pühendumiseks...
Vahel kiikan, et kas on ka kommentaare ja oligi isegi kolm tükki erinevate kuupäevade postistuste juurde lisatud. Ühe lugesin läbi ja vaatasin teised kaks ka üle ning mitte midagi väärtuslikku sealt leidmata saatsin rämpspostikausta. 
Sai ka nädal tagasi laupäeva ööl vastu pühapäeva  korda saadetud öö ratsamatk Jalase maastikukaitsealale. 
Oleme see kuu väga tegusad olnud.
Laager oli piisavalt tegevusrohke, eks me ise õpime ja oleme avatud uutele ideedele ning ikka valmistume siiski treenima lapsi ja noori, küllaltki kõrgele, kaugele ja suurtele võistlustele...
Ka väliköögiks planeeritud majake sai kokku pandud, veel on puudu katuse kate, pliit... jne.
Kukuks muljetama oma esimesest võistluskorraldusest. 
Mainin hirmu ei tundnud, aga sisemine paha meel karikate õigeaegsest valmimisest oli kasvavamas. Ja need siis ka kätte sain, kui oli avamise aeg. Natuke kurb, et ei saanud oma avamist ega esimesi starte näha. Hea meel, et kõik enda lapsed olid tegevusega hõivatud. Kui kõik oli läbi, andsime omakorda veel laagris osalenutele väiksed mälestused, kuid veel tõdesin, et kui ikka teha asju siis ikka täiuslikult.  
Muidugi hea meel Maie Kuke osalusest, kes meil kohtuniku rolli täitis ja pärast mõnusas vestluskeskkonnas muljeid vahetada, tõstis ikka enesetunnet vist taevani. See, et karikad teise talli võiduna läksid mind üldse ei kurvastanud. Võistlus sai korraldatud selle nimel, et tõsta lastel motivatsiooni rohkem treenida ning analüüsida, et kuidas selleni jõuda, et istakud, sääred ja käte töö paigas oleks... ühesõnaga mõelda, et mida me seekord valesti tegime või vedas meie parima võistlustulemuse saavutamisel võistlusnärv jne. 
Ülimalt suurima üllatuse osaliseks saime, tänamised lastevanemate poolt, kes olid ülimalt rahul, et laps kes ütles laagri alguses, et tema ei võistle ja et lapse võistlus ind ja soov ei raugeks olid mu enda lapsed Aade ja Anete kärmed takistuste ületamisel abiks iagtepidi. 
Suurimad tänud Kaisale, Marilenile, Isabelile mõelge millist eeskuju te andsite oma kohaloluga Damirile, Karolinile, Hanna-Marile, koostöös peitub alati suurim jõud. Juba omavahelises suhtlemises tekkis laste vahel soovid, eesmärgid jne. ning püüded edasi minekule. Ja see laager andis taas tõdemuse, et teeme õiget asja. 
Nüüd veel uurin, et milliseid lisa söötasid võiksin kasutada Pokkeril ja Frycil, et neil nähtavale tükkivad ribid kaoksid. Oleme aru saanud,  et hetkel kasutusel olevad söödad ei anna seda soovitud tulemust mida neile vaja oleks. Rohtu jagub, kuid üks mis silma on torganud, nad ei söö pidevalt. Leiame pidevalt kuskilt lemmik kohast tukkumas külg külje kõrvalt. Peame nende suhtes hakkama lisama täiendavaid söötmis aegu jõusööda portsjonite tõstmisega. Mind panebki analüüsima, et mida võiks nagu rohkem anda...  
Kuid üks mis mulle väga meeldib, et Pokker võtab saduldamist rahulikult ja naudib, kui saab seltskonnas kaasas käia ning tema närvikava on hoopis temperamentsemaks läinud. Liigub paremini. Olen Fryci ja Pokkeri olemas olu eest ülimalt tänulik.  Ja tahan pakkuda täisväärtulikku olemist nende vanaduses. 
Meie eestlased ja eakas tori mära on ka paksukesed. 

Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 

Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 

Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 

Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.

Loodus on ikka võrratu. Täna lähen siis mõne tunnisele ratsamatkale. Kui keegi soovib ühineda on seda võimalik teha. Ja teate kui valged on ööd. Lihtsalt võrratud.

Uskumatul kombel läks kaduma meie kukeke Petka. Otsin oma kanakarjale uut kuningat.

Eelmise nädala lõpp kujunes piisavalt tegude rohkeks. Lõpetasin pühapäeval siis oma sünnipäevaga.Enamus tegevusi kujunes ikka hobustega. Lastekaitsepäeva üritus Lipal.

Viimane aeg on utsitama inimesi mugavast tsoonist välja astuma. Ööd on nii valged ja tahaks kappama grupiga minna. Midagi põnevat, midagi erilist... nii et kes te siia kiikate... võiks midagi ette võtta.
Kabjalised igatsevad põnevaid tegemisi...
Vaja on koorida maapind, siis tellida killustikku, et täita vundamendi pinnas, kuhu rajame tuleviku laagrite jaoks väliköögi. 

Tänusõnad, kes mõtlevad kaasa ja jagavad omi mõtteid. Tõesti, mu hinge vaevab ikka Teele lugu, mida ma ei saa kuidagi peast. 15 aastane hobune magama ja mille pärast ... jalgade pärast. 
Teele õde Teeba kes küll aasta noorem... imestan ja mõistus ei taha kuidagi omaks võtta teadmist, et kuidas võimalik saab olla, et jalad läbi 15 aastasel hobusel.
See selleks, elame edasi ja hetkel endale antud lubadus, et püüame elada nii paljuga kui neid on ja aretada nii palju kui on võimalusi. Hiljem kuulda looma kannatusi ning jäävad ära mõtlemised, et kas sai ikka hobune heasse talli või peresse. Teataval määral nii nagu ikka, kui neid rohkem, tõusevad ka kulutused ning ajakulu individuaalse lähenemisega suureneb. Kõik vajavad seda tähelepanu, ravimeid, mineraale-vitamiine jne. Loomapidamine on pidev protsess, kus ei tohi kaotada üheskis asjas oma jälgimist loomade tervisele jne.
Viimasel nädalavahetusel sai ka perepäev või siis avatud talupäev selja taha. Tütar Aade, kes siis meister kokk ja küpsetas avatud kohviku tarbeks päris mitmeid küpsetisi. Sai tänu oma pühendumisele kutse 31.05 välja minna oma küpsetistega. Väga hästi läbi mõeldud ja oskuslikult välja pandud küpsetised olid ühed päeva tõmbenumbrid külalistele... Eks see oli meile esimene kord.
Sassu näiteks põeb iga aastast allergiat. Peab igapäevaselt silma tilku panema, muidu on need mädase sekreediga kinni kleepunud. Puhastamine ja pesemine kuulub asja juurde. Imestan ka Sassu mokkade osas, ka needki on hästi tundlikud. Vahel saab talle määrida tõrva sisaldavat nahaprobleemide tökatit. Lõhn on hästi meeldiv.
Selja taha on jäänud talgu päev, unistamised seltskonnas, maha sai viimasel nädalavahetusel kartul. Sõnnikut suurt välja vedada ei jõudnud, aga eks vaatab, sügiseks teine hoone ka vaja tühjaks saada. 
Raks on lahe täku poiss, hoiame sees, kuna meil kaks ponimära, kes on valmis tiivad selga võtma ja salaja täku juures käima, siis juba ettenägelikkuse mõttes on poiss sees. Raks on oma eluoluga ära harjunud ja sarviliste sõbsidega sina peal. Kõike jagatakse ja koos tukutakse. Nii võrd armsad hetked. Isegi sõnnikut välja vedades, oli Raks oma moraalse füüsilise olemas oluga kohe kaasa elamas, küll proovis hargi vart või mind ninaga nügides. Kui palju ma ka teda ära ei ajanud, oli ta kohe tagasi ning valmis sõprust sobitama. Võrreldes mõne teise täkuga on ta hoopis leebe variant. Talutamisel alguses kui välja lähme on ta tiba pöörane, aga kui natuke lasta joosta korde peal muutub rahulikuks ja alluvaks. 
Taas kui mind jälle kodus polnud, lahkus merisigade vikerkaare maale meie kaua aegne sõber Mr Lola. Mõni aeg tagasi pakuti kahte emast merisea poega.Keeldusin võtmast, hetkel pidurid peal. Tahaks natuke kergemalt. Olen võtnud hetkel mõttesse, et las lähevad kõik oma aja ja eluga oma teed. Võtaksin väikse pausi toaloomadele. Eelistatud on hetkel toalinnud. 
On veel mitmeid vahendeid puudu mida vajan. Mõtlen vankrit, heinapressi, ehituste lõpetamisele kuluvat rahasummast... jne. Usun, et kindlalt saavad ka need olema...