Meie uued õpetajad

Tänane päev läks Pokkeril ja Frycil kergelt. Kuna vaatasime oma varustuse hulgas sobivat varustust individuaalseks kasutuseks. Kuna raskemaks ülessandeks oli Pokkerile sobiva sadula leidmine oma seisma jäänud sadulate hulgast. Kuid liikumist ratsanikuga nautisid, eriti veel, kui nende liikumisi  saatsid trenni aia taga kadedaks tegevad pilgud meie hobuslaste näol. 
See, et nad on kõrged pole meile probleeme. Oleme ennegi kõrgema kasvulistele hobustele hoiukodu pakkunud.
Üks põhjus, mis ajendas kogenud ratsakooli tunnihobuseid võtma endale. Oma tori märaga kolme aasta paaritused kõrgema kasvulise täkuga, mis on luhtunud siiamaani selgusetu, kas tegu täku potensiaali või mära stressi minekuga. Ja kui aeg nagu tühja on jooksnud, siis peab millegagi kompenseerima. Hetkel üks idee seisnes, kuna meil noored sportliku laadi ponid majas, on hea kui leidub kõrgekasvulised kogenud sporthobused. Kes õpetavad meid, kelle kaudu saame õpetada ka omi noori ponisid. Head õpetajad ja kohtleme sama vääriliselt ja võib olla veel pareminigi, nagu koheldi neid ratsakoolis. Minegid lubadusi ei anna, kui oleme vähemalt koos suutnud eksisteerida aasta või rohkem. Elame näeme aga jagan siia nüüd tihedamalt nende tarkade loomade tegemistest ja olemistest.

 Koolivaheaeg ja meilgi on plaanis ühte koma teist. Kui selleks ilmad lubavad.
Eile siis saabusid meie uued sõbrad kabjalised. Rahulikumat pensionipõlve pidama. Tegu sporthobustega ja ühtlasi ka teistsugune vastutus võetud. Rohekm tööd, üheks tööks tuleb tekitamine. Ja muidugi massaazid, kuid see on asi mida oskan ja õpin pidevalt juurde. 
Kuna meie enda kari on ühtne ja meeskondlik, loodame, et neistki üsna ruttu karjaliikmed saavad. Hetkel kõige suuremad krokud, kes on valmis võõraid oma üleolekuga kostitama on Anne-Mai ja Teeba. Teistel karjas olevatel kabjalistel aga savi.  
Üks päev tuleb koolitus Eda Vallimäega, kuna on plaan oma noortega ikka maatööga jätkata. Anne-Maiga peab lisaks tegelema tema hirmudega veiste vastu. 

Viimased paar päeva on ikka mõnusalt soojad ja tegutsemisrohked päevad olnud. Aeda koristatud ja sõnnikut veetud. Ja sõnnikut veel küla peale klientide soovidele vastu tuldud. Autot remonditud, viimasel amordid vahetusse. Küla peal talvepuude tegemisel abi osutades... 
Tegevust on palju olnud, mõtlengi, et kuhu kadus mu  kahe nädalane puhkus, aga ütleks väga asjalik puhkus olnud. Sai ka Soomes ratast väntamas käia, Eesti enam ei paku pinget. Eestis nii palju ringi kärutatud. 
Viimasel aastal olen kasutanud hobustele lakukivina biotiiniga ja ütleks, probleemsete kapjadega Herta on saanud lõpuks kabajd korda. Ja kuiva suve puhul maastikule või karjamaal olles sai teisel ikka kapju tõrvatud, mis spetsiaalselt mõeldud kabja niiskus tasakaalu hoidmiseks. 
Täna tegime metsa tiiru, alguses oli mõte mitmeks tunniks, kuid teekond jäi seekord tunnikese lühemaks, aga lubasin, et kui ilmad väheke lubavad, siis lähen ikka mitmeks tunniks maastikule. 

Pilt internetist, Sirje Saare tehtud, lisasin siia, kus meie orienteerujad. Tüdrukud tõid seekord teise koha...

Tegutsema jätkuvalt, viimane nädalavahetus on ka selle tõestuseks. Käisime Viljandimaal Uue-Kundru talus ratsaorienteerumisel osalemas. Õigemini seekord osalesid Aade ja Anete, Teeba ja Tassaga. Laadimine treikusse on ikka üks rist ja viletsus. Kui kodus poleks meie pisikest päkapikku Amandat, siis oleksime teab kui kaua neid kahte peale laadinud. Venivad nagu taksikoerad, kuid tagajalad ei taha kuidagi keha all kuuletuda ja kaasa liikuda, siis esijalad koos kaelaga maitsva müslikausi suunas ikka pikaks pikaks venis, aga kui Mann paar korda läi treiku jalutas, jalutasid kohe meie tibid ka sisse nagu poleks midagi olnud. Oleme ennegi seda taktikat kasutanud, et meie päkapikk Mann aitab peale laadimisel alati.
Teine koht võistkondlikult ära tuua. Oli ok, eks üks apsakas oli ka, tüdrukud kaotasid ajas, kuid punktide leidmine teatud aja peale oli in. Olin ma valmis neid aitama, kuid mis aitaja pealtvaatajana ikka olen. 
Taas peale laadimine valmistas probleemi, kuid kollektiivis peitus jõud, ühe talli meeskond aitas lisaks meie pikaks veninud taksikutele veel teisedki treikusse minevad tegelased peale. Praktiliselt kollektiivses meeleolus tõsteti hobused peale. Muud polnud, kui tänada appi tõtanud meeskonda ja rahulikult tagasi teele asuda. 
Nii me tegutseme, ootan veel siiani ühte kõnet, millega saan veel viia ellu ühe projekti.

Rahvas kutsun aktiivselt nädala lõppe või nädala siseseid tööpäevi veetma aktiivselt hobuste-ponidega metsas matkates aega viitma. Pole midagi mõnusamat kui nohisev või põõsast ampse küünitav hobuse nägu, kel nagu mööda minnes kelmikas hobupilk silmis säramas. Et näe mul mõnus ratsanik, kes sõber ja lubab mõne ampsu võtta. 
Julgustan algajaid, kel mõttes ammu, et tahaks midagi uut, siis saame seda pakkuda. 
Mul on elu paika loksunud uue töökohaga ja nüüd leian aega oma hobidele pühenduda. 
Kõige mõnusam ja põnevam on õhtuti metsakarjamaalt hobuseid koju hõigata. Kui 11 pealine kari üksmeelses kapakus mööda tuiskavad ja kodusele karjamaale kihutavad. Mõnus kabjakobin muldsel teel kõrvu hellitamas. Või teine päev kui mul töökohustused linna teekonna hommikusel ajal möödudes karjamaast ja silmata puhkavaid loomi. No mida veel tahta. 
Tegutseme ja mõnuleme, mis sellest, et suvi meeldivalt soe oli. Mulle meeldis kas mu suksudele ei oska öelda, aga trennid sai küll nii korraldatud, et loomadele liiga ei teinud. 
Oleme jätkuvalt tegusad ja toimekad. 

A P P I .... 
Olen unustanud kuud blogi päises vahetada. Õnneks parandasin täna selle vea. Ei ole midagi häpimat, kui see, et juuli lõpust sain oma eesti tõugu hobused üle viidud siis EHKÜ-sse. See teeb head meelt, siis eelmine nädal käidi neid hindamas. Esimese hetkena kohale saabunud hindajad küsisid, kas EHS pole teinud. Mainisin, et siiamaani pole nad mu loomade vastu üldse huvi ilmutanud. Veel toimuvad ratsamatkad looduses ja ootame uusi noori ja isegi lapsi ratsutama.
Hetkel metsas palju seeni. 

Üks koht mida alati klientidele näitame, on metsade rüppe peituv lubjaahi.

Metsas märkamatult puude vahel matkates hobustega näeb loodust ikka teistmoodi.

Augustkuu 20.08 sai käidud Harjumaal mõnedes katakombides. Natuke militarlistlikku vaateid.

Tänase päeva seisuga mainin, et loomade talvine sööt on koju jõudnud. Kuigi mõningaste edasi lükkamistega. Ehkki siis venimistega, lõpuks firma ära ütlemisega, põhjendusega, et viljavedu käib... naljakas vihmase ilmaga vilja vedu. Kui võtta siis meenus vanadest aegadest, et kunagi tahtsin ka koju vedada heinarulle, siis ka mitmeid kordi hüppas alt. Nimesid ja firmasid ei maini, ei pea vajalikuks.
Mul vedas, vähemalt sai ilusa ilmaga koju veetud. Üks 30 rulli sai veel müüagi. Kuigi plaanis polnud, aga miskit pidi kompenseerima transpordi raha. Tänavu aasta kuivus on pööranud poolte talunike mõistuse ikka pööraseks ja heina-silo hinna kergitanud pööraste hindadeni. Kui ma ütleks mis hinnaga mina müüsin, siis juba mõni tuleks mulle kommenteerima. Isegi põhu hind on hetkeseisuga 25.- eurot rull. Imestan Eestimaad mööda sõites, et kus nüüd on heinarulle maailm, tehti selliste kuulduste põhjal, et Norra, Rootsi ostavad 100.- eurot rull. Kuid jah, kuidas olukord tegelikult on, näitab hetkeseisu pilt. Ei ole ikka nii, et voorivad mitmed veokid Eestist heinarullidega Põhjamaa suunal. Nendel, kes on vahendajad on alati kasud sees. Uurisin ühe Rootsi talli omaniku käest tema stori, siis jah talvine sööt pidi olema, aga karjamaa oma lihtsalt olematu. Kuid too vähemalt ei kiirustanud kuhugile ostma veel. Küsisin mida ta ostaks, siis vastus jäi silo peale, eks on neid kes heinagi ostavad. Eile ühest fb tehnika leheküljelt hakkas meeste omavaheline kommentaar heina-silo teemal silma.
Elu oma keerdkeäikudega on ikka kummaline küll, aga olen tänulik, et sugulased lubasid vähemalt oma maadelt heina varuda. Olen häppi, nii kiirelt heinatöö pole mul kunagi läinud.
Oleks hea, kui saaks nüüd teha mõningaid ratsamatku, paar noort hobust vajavad pidevat sadula all käimist. Muidugi Anne-Maiga peame tegelema lehma hirmust üle saaks.
Kahju, et selline kuum ja kaunis suvi siiski otsa lõppes, kuid meil ei jõudnud veel karjamaa pruuniks minna.

On noor inimene, peab näitama oma oskusi aga mind ei häiri ega näri. Paljud kel vabaduse maitse suus käib see keskmine sõrm kenasti. Olengi mõnikord küsinud, et mida see peaks tähendama, minu jaoks on see nagu etteaste mingi suuremaks … naeran südamest...

Velisel, kuigi maapind oli suht madalmuruselt niidetud ootas mind järgmine päev ikka tõeline koristus töö. Hobuste nonnid olid vaja ära korjata selliselt hooldatud murulapilt.  Igal juhul andsin parima. Kuid 6 looma ikka oma jagu olid ööga tootnud.
Veliselt Järvakandi suunas matkates sai valitud marsruudiks kõrvaline tee, oli vast mu tütrele üllatus, aga poolel teekonnal jäime vihmasaju kätte, kuna soe vihm ei tekitanud kordagi mõttes vajadust vihmariietuse järgi. Ja öö veetsime uuel puhke alal, kus siis hommikul mitme inimesega kohtudes oli positiivne tagasi side.

Esimese päeva karjamaa, veetsime öö Moodra silla juures. Ööd olid mõnusad telkimiseks, et mõned ööd veetsin hobuste pärast karjamaa ääres magamiskotis. Imestasin, mismoodi käis nende söömine, ikka pea kohalt karjuse ääre juures, siis kui väljas oli kott pime.
Kõige viimane öö Vastja lähistel, ühe sihi peal, said kaks hobust lahti ja need korraldasid ikka kammajaad…
Tassa ja Teeba otsustasid maailma avastada. Ja siis ma karjamaa tagumisele küljele kolmekordse aia valmistasin. Ise veel valvesse asutasin, peale tõmbasin telkmantli mõne piisa vihma peletuseks. Mainin, et eks väike hirm pimedas ja eemal teistest natuke ikka oli. Eks sai mõeldud sisendavaid julgustavaid mõtteid.
Kui asi juba tundus, et sajul enam vahet tulemas pole, siis kolisin oma varustusega telki magama. Mis on maailmas parim, langevad vihmapiisad telgi seintele mõjub nii rammestavalt-uinutavalt, et magama jäin selle saatel.
Igal juhul hommikul läks asjade pakkimisega veel kiiremalt, uus sadu oli peale tulemas, mis pani kiirustama teele minekust.  Mul oli seekordne matka sõiduriistaks jalgratas ja pidin asjatama sellega. Kuna Anne-Mai veiste ehmatus ta tagasi koju kappama pani. Tagasi tuua ka ei viitsinud, siis ratta kodunt tõi Aade, kuna ma ei kontrollinud telgi kotte korralikult, et kas varustus on komplektne. Ja siis selgus, et polnud... jamaaa. Õnneks oli varustuse vedu tegev auto-koos autojuhiga veel kohal, siis ma jäin lastega laagerduma ja Aade pidi koju tagasi, et siis puudu olevad asjad kokku pakkida, et järgmine päev lapsevanem autoga saaks kaasa tuua. Ja siis õhtul väntas minu rattaga laagriplatsile.

Häppid lapsed, ärge imestage ühe lapse puudumisest, kuna me ikka austame lapse soove, siis jah jäi seekord üks laps pildilt, aga tema diplom koos rosetiga osaletud matkast oli Aade käes.
Oleme ise ka häppid. Ja mis meil veel uudist, sellest kuust on mu eesti tõugu hobused teises tõuühingus. Kuna meil varssu ei sündinud.... oleme veidi kurvad...