Hakkabki juulikuu selja taha jääma. Ja on nii mõndagi tehtud. Eelmine nädal käisin Tiina Toometi kliiniku juubelit tähistamas. Hästi palju rahvast oli ja hästi põnevas kohas korraldati Mustjõe Kõrtsitalus. Esimese asjana võtsime Aadega kohale jõudes ette matkaraja ja siis avastasime, et mustikad on valmis.
Meil siis sinna mineku soodustas jällegi ilm. Olin häälestunud, et teen mingi kellani heina, kuid peale heina kokku riisumist hakkas sadama. Ja ma enam ei jäänud ootama suuremat käsku, et mine. Ja minek sai kohe kiirelt ette võetud. Kõige kummalisem oli see, et just meie taluheinamaade kohal sadas, mujal Eestimaa paigus oli täiesti kuiv. Igal pool tehti heina ja muidugi mul südames jälle mure, et järsku saaks, kuid mõneks hetkeks suutsin ennast heinatöö mõtetest välja rebida, kui tekkis hetk, kus olime ära eksinud ja tegime tiire. Lõpuks kahe peale ka mobiilist gps plaanide abil kohale sõidetud. Oli vast pärapõrgu, aga samas väga põnev koht ja huvitava planeeringuga. Ja palkmajad oii. Pühapäeva hommikul Mustjõelt lahkusime vara, meil oli vaja Lagedilt üks hobuseveo treila taha haakida autole.
Ooo jaa, pühapäeval toimus Avatud talude päev ja meil oli vaja paar poni laste sõidutamiseks Vastja külla viia.
Ja nii mu plaanide kohaselt ka läks. Koju saime 10.38 ponnud peale ja Vastja külla. Ponud maha, treila tagant ja ise koju heinatööle. Ehh mis puhkepäev vahepeal vahetati lapsi, kui üks läks toodi teine.
Ja kui õige aeg käes jälle treilale ja ponnudele järgi. Ja Vastjas olles tuli jälle kutse üritusele. Nii et jätkame täis rauaga suvest. Ega puhkust pole, kuid ma puhkan aktiivselt, tahaks enne lastelaagrit veel mustikal käia.
Augustis on veel üritusi, kuhu on kutsutud välja nendele üritustele on jälle treilerit vaja. Nüüd juba tunnen, et viimane aeg hakata midagi mõtlema.
Ja muidugi selle heinatööga olen ikka oma niidukit ikka kapitaalselt lõhkunud, et poeg juba juba jõudis nuriseda. Kuid mis teha, mina ennast süüdlaseks ei pea.
Mis vahetatud, niiduki alumise rihmaratta laager sai vahetatud, eile vahetasin ise kepsu laagri ja ostsin uue kepsu, kuna vana oleks saanud ka korda teha, aga ma ei viitsinud aega kaotada siis ostsin uue ja ühendasin siis kõik nii nagu olema peab. Kuna mul üks probleem, pole jõudu nagu meestel, siis pean mõistust asjade juures kasutama. Poeg vahetas üks päev lati ära, kuna üks tera nii lolli koha pealt katki, et seda ei saanud ka parima tahtmise juures vahetada.
Muidugi otsisin rullakat, et siis teha esimene samm tehnika maailmas, kuid selgus tõde, et harjad kutud ja kasutuskõlbmatu.

Meie uus nümfipapa Woodie, muidu eelmises kodus oli ta Oskar ja Ossuks kutsuti, kuid meile on see liig mis liig, üks Oskar on merisiga. Nii Ossust sai nüüd meie Woodie. Lahe poiss. Õppis lendama toa peal ja muidugi enam nii kuri pole nagu alguses. Nüüd juba uudistab ja kõige lahedam, kui ta mööda toa põrandat siis oma puuri juurde jalutab, kui ta jälle kuhugile ära eksinud majas on.

Märgatud, et Pipil algab peatselt jooksukas, hetkel veel algusfaasis, kuid üks lastest märkas, et tehti loomategevusi, kuid mis ikka. Nordik on viljatu, ei tema enam millekski võimeline pole. Kuid kummaline on ikka loodus küll, et mis sellest kastraat see ei loe, aga tegusid tehakse. Veel mõned päevad silma all, siis siseruumidesse kinni. Koeral juba nii palju vanust, mis sellest et ümbruses enam selliseid suuri kolle ei ole, aga ma lihtsalt ei usalda. Mõned aastad tagasi käis üks väiksema mõõtmeline kosilane, kes siiski ulatus oma kasvule paaritama... Nali naljaks, aga paaritas ta ära koera enda kuudis. See oli Pipi esimene pesakond, kus polnud rohkem õnneks kui kaks kutsikat, üks oli surnud ja teine elus. Sellele leidsime kuhugile Kiisale uue kodu. Lapsed kiindusid, küll nad lunisid seda endale jätma, aga keeldusin kategooriliselt. Pakkusin lastele alternatiivi ja lubasin, et hangin neile kolli. Sai kutsikas uude koju, kui leidsin kollikutsika müügi kuulutuse. Ja nii saime endale Sofie. Kes on tõeliselt ära nunnutatud, hoitakse süles ja on nagu lapse eest.
Eile sai mitmeid kordi kodu vahet käidud, eks niiduk jamas. Ja muidugi poeg oli ka ikka väga väisnud olemisega. Kuid õnneks mitme inimese peale sai ka kaotatud terad vahetatud ja loksuma hakanud lülid korralikult kinni monteeritud.
Ja õhtul pea 22 paiku oma töötulemust kastemärjal heinamaal nautida. Kui juba viimaseid siile niitsin, siis hakkas juba vaikselt inimese tunne taastuma.
Hobused said uuele karjamaale metsa, kitsed panin välja, kuna vanem tütar käib koolitusel, siis aega selliseks tööks pole. Ja muidugi mainin olen ju vaba. 
Ja selle nädala lõpus on mitmeid üritusi. Nii et peame mõtlema kaugemasse tulevikku ja kuidas rohkem ära majandada ning heinavarumisega mitte nii pikalt tegelda. 

Üks vale klahvi liigutus ja pool teksti pani ajama.
Kuidas kulgeb...?
Minul vabalt ja püüan leida ühte ratsastajat, kes tuleks  mu ponisid ratsastama. Kuid ega ma igat ühte ka võta. Selleks ikka mingid kriteeriumid paigas. Aeg on teinud oma töö ja olen suht läbinägija, keda võtta või keda mitte võtta. Peab tekkima mõnus side ja kokkusobivus inimesega.
Eelistan sellist sõitjat, kes omab kindlaid oskuseid, mitte ,,maha murdmist" loomal. Ja poni kuhugile kodunt välja andma ei hakka. Eelistan ise kontrollida ja jälgida, kuidas minu enda loomaga ringi käiakse.
Kuidas meil siis uus nümfipapa on kohanenud. Lennuringid on üha pikemaks ja samas tema uudishimulik omadus on see, mis on aidanud ka emaslinnul omaks võtta omavahelist suhet. Kõige meeldivamad hetked on õrnusehetked ja neid vaadata lihtsalt on ikka nauditav tegevus. Unustades hetkeks ikka ümbritseva maailma ja võib olla ka hinge näriva mure.
Ilmad on nagu nad on, leian ennast ikka ja jälle lohutamast, et küll jõuab ka kenad ilmad kohale.
Muidugi ei leia sobivat treilerit hetkel, kes oleks nõus kahel päeval transama meie ponnusid üritusele ja tagasi. Hetkel ju iga minut ja tund suvisel ajal arvel ja mis veel, ega kaugele kui 15 km enam ikka oma jala peal paariks tunniks kohale ei lähe.
Ja muidugi ikka kirun ennast, et mõnes asjas ikka nati lohendust olen jätkanud. Kuid mõni aasta tagasi lubasin osta treilku, aga siis jälle ei olnud kutseid erinevatele üritustele. Ja siis sai jkah raha mujale kulutatud.
Eile sai siis Katile uus sadul hangitud, sest vana kapitaalselt juba iganenud, mainin poole suuga, et tegu india sadulaga ikka, mille iga juba pea 20 aastaseks osutus. Meil oli see olnud 15 aastat.
 

Olen hetkel vaba inimene igasugustest töökohustustest, kui kauaks ei oska öelda. Eks näe...
Tean, et ilma tööta ei saa ja kindlalt selles suunas ka tegutsen.
Vajasin natuke tagasi tõmbamist, kellast kellani ja kella passimine tüütas lihtsalt ära. Ja muidugi pidevat tööstaaži ka piisavalt. Tahan  natuke aega lihtsalt kulgeda. Kuna mul üks kodune töö on ja eks laste palvetele andsin ka järgi.
Korra isegi peast käis läbi, et kui aasta kodus tegutseda, aga jah vaatame mõtleme.
Muidugi, keegi peab ka kodus olema. Nüüd vaja mõelda lastelaagrite korraldamisele ja mõelda tulevikule, et mida edasi ja kuidas edasi...
Mõned alustatud plaanid tuleb lõpetada sügiseks jne. Millised need on, peavad jääma siseinfo saladuseks. Kui asjad lõpule viidud,  siis jagan mõtteid ja tundeid.
Viimase nädalavahetusega lõpetasin ühtlasi siis maasolevad heinamaa tükid. Juba küla peale jäävate heinamaadega.
Ja täna alustan juba uute heinamaade niitmisega, et siis kuulõpuks kõik millel taotletud pria toetused tehtud ajalises mõttes saaksid.
 

Hetkel kallab nagu oavarrest. Ja heinatöö on mingiks ettemääramatuks ajaks edasi lükatud. Ja eks näe, mis ilm meil homme taas.
Praegusel hetkel võib öelda, heinatöö on nagu õnnemäng. Kas saab kätte või ei saa, või jõuab sadu enne kaela... Nii, et elu on hetkel maal nati keeruline. Kuid ükskord peab saabuma ka tehniline lahendus meie heinatöös.. Loodame ja unistame...

Teine heinaaja vihmapüha. Kell 9.49 ja ilm pilves pool tundi tagasi õues käies, ühte hobust teise aeda viies, sadas peenikest uduvihma. Igal juhul heinatöö plaanid tänaseks maha kantud ja peab ootama ning lootma nädala lõpule.
Tänane päev läheb siis juba trenniplaanide ja paberimajanduse korda seadmisega. Eile sai hinnakiri üle vaadatud ja viimase korrastamisega tegeles Anete. Kuna meil on tekkinud klientidega selline teema, et panevad aja kirja ja siis aeg venib. Oleme arvestanud nende ajaliselt kohale tulekuga. Nagu see nädal meil juhtus, pandi aeg kinni kella 13, kuid natukese aja pärast selgus, et saadetud oli sõnum fb, et veel läheb aega. Meil oli kiire heinamaale minekuga. Nojah, üsna varsti selgus, et ka kaks tundi oli möödunud kohale tuleku ajast. Ja siis tühistasin kokkuleppe... kuid me ei saa pidevalt olla hobustega stardi valmis. Hobused olid meil kella 13 valmis pandud, kuid keda kohale ei jõudnud olid inimesed. Ja kuna meil mobiili ajastu, isegi ei suudetud helistada, et mida ette võtta. Imestasin, et lähedale jäävad küll, aga ette teatamisega oli raskusi. 
See selleks, see on aastaid kestnud teatud tüüpi klienthilinejatega. Kuid nüüd püüame rakendada teatud lähenemisi, sest teeme pool tööd ära, kuid keda kohale ei ilmu õigel ajal on kliendid. Ma saan aru, kui helistatakse ja vabandatakse mingi aja hilinemise peale. See ok, aga kui ei helistata ja peame ootama ning mõtlema, et kas tulevad või mitte. 
Nii see on oma mõtete virr varrist olulist välja tuues...
Edasi liigume jälle täiskiirusel...

Tänane ilm annab meile puhkepäeva. Sai korra Raplas käidud ja kütet trakale hangitud. Eks kanged liikmed saab lõõgvele lasta. Kuidas seda keegi teeb on igaühe teha. Muidugi koostöös teiste väikemaa omanikega oleks meil kindlasti veoks läinud. Kuna kodu lähedal hetkel ühtegi maha niidetud tükki pole, aga mõtlesin teha väikse reidi veel Ranga talumaadele, kaeda perra, kuis rohukasv sealsetel tükkidel avaneb. Ja millist taktikat kasutada.
Muidugi homme veel juppe hankima niidukile, kuna alumise rihmaratta laager omadega õhtal, siis vaja see 15 aasta kasutamise järel uuendamist nõuab. Jah 15 aastat tagasi ostsin omale isikliku lattniiduki kutseka ajast sõbranna käest, kes talupidamisele kriipsu peale tõmbas ja üle lahe Soomemaale kolis.
Hea tunne saavutatu üle. Muidugi enda sees sisemine kurbus vajab ju tahaplaanile tõrjumist. Ja igasugune tegevus siis aitab kõigest üle saada. Olen seda sisemist kurbust ka lastega jaganud... Kunagi hiljem jagan seda avalikult, kui kõik on möödas.