26. juuli 2017

Hakkabki juulikuu selja taha jääma. Ja on nii mõndagi tehtud. Eelmine nädal käisin Tiina Toometi kliiniku juubelit tähistamas. Hästi palju rahvast oli ja hästi põnevas kohas korraldati Mustjõe Kõrtsitalus. Esimese asjana võtsime Aadega kohale jõudes ette matkaraja ja siis avastasime, et mustikad on valmis.
Meil siis sinna mineku soodustas jällegi ilm. Olin häälestunud, et teen mingi kellani heina, kuid peale heina kokku riisumist hakkas sadama. Ja ma enam ei jäänud ootama suuremat käsku, et mine. Ja minek sai kohe kiirelt ette võetud. Kõige kummalisem oli see, et just meie taluheinamaade kohal sadas, mujal Eestimaa paigus oli täiesti kuiv. Igal pool tehti heina ja muidugi mul südames jälle mure, et järsku saaks, kuid mõneks hetkeks suutsin ennast heinatöö mõtetest välja rebida, kui tekkis hetk, kus olime ära eksinud ja tegime tiire. Lõpuks kahe peale ka mobiilist gps plaanide abil kohale sõidetud. Oli vast pärapõrgu, aga samas väga põnev koht ja huvitava planeeringuga. Ja palkmajad oii. Pühapäeva hommikul Mustjõelt lahkusime vara, meil oli vaja Lagedilt üks hobuseveo treila taha haakida autole.
Ooo jaa, pühapäeval toimus Avatud talude päev ja meil oli vaja paar poni laste sõidutamiseks Vastja külla viia.

Ja nii mu plaanide kohaselt ka läks. Koju saime 10.38 ponnud peale ja Vastja külla. Ponud maha, treila tagant ja ise koju heinatööle. Ehh mis puhkepäev vahepeal vahetati lapsi, kui üks läks toodi teine.
Ja kui õige aeg käes jälle treilale ja ponnudele järgi. Ja Vastjas olles tuli jälle kutse üritusele. Nii et jätkame täis rauaga suvest. Ega puhkust pole, kuid ma puhkan aktiivselt, tahaks enne lastelaagrit veel mustikal käia.
Augustis on veel üritusi, kuhu on kutsutud välja nendele üritustele on jälle treilerit vaja. Nüüd juba tunnen, et viimane aeg hakata midagi mõtlema.
Ja muidugi selle heinatööga olen ikka oma niidukit ikka kapitaalselt lõhkunud, et poeg juba juba jõudis nuriseda. Kuid mis teha, mina ennast süüdlaseks ei pea.
Mis vahetatud, niiduki alumise rihmaratta laager sai vahetatud, eile vahetasin ise kepsu laagri ja ostsin uue kepsu, kuna vana oleks saanud ka korda teha, aga ma ei viitsinud aega kaotada siis ostsin uue ja ühendasin siis kõik nii nagu olema peab. Kuna mul üks probleem, pole jõudu nagu meestel, siis pean mõistust asjade juures kasutama. Poeg vahetas üks päev lati ära, kuna üks tera nii lolli koha pealt katki, et seda ei saanud ka parima tahtmise juures vahetada.
Muidugi otsisin rullakat, et siis teha esimene samm tehnika maailmas, kuid selgus tõde, et harjad kutud ja kasutuskõlbmatu.
Meie uus nümfipapa Woodie, muidu eelmises kodus oli ta Oskar ja Ossuks kutsuti, kuid meile on see liig mis liig, üks Oskar on merisiga. Nii Ossust sai nüüd meie Woodie. Lahe poiss. Õppis lendama toa peal ja muidugi enam nii kuri pole nagu alguses. Nüüd juba uudistab ja kõige lahedam, kui ta mööda toa põrandat siis oma puuri juurde jalutab, kui ta jälle kuhugile ära eksinud majas on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli n...