Nädala lõpp oli väga tegus ja mitmesuguseid üritusi, kus osalesin. 
Alustan eelmise nädala reedest, kus võtsin vastu Aunimetuse Raikküla valla aastaema tiitliga. Kui hakkasin mõtlema, et millega ma olen silma paistnud. Olen ju tagasihoidlik, kuid kaaluma hakanud, siis selgus, et üritused, kus osalenud laste ja ponidega ja tänukirjad laste heade õppetöö tulemuste eest. Mitmetes koolides projektipõhiseid loodusringijuhtimisi, valla noortetoa juhina... 
Ja lisaks enda lastele olen aega ja kodu pakkunud võõrastele lastele. Nii mõnedki on elus saavutanud nimekaid kohti ja saavutusi ratsaspordi kui ka muudes eluvaldkondades. 
Kuid ülekõige suurimaks sooviks on jätkata hobustega, et nendel ei kaoks töö ega leib ja leiaksid alati rakendust. 
Tegelikult loetelu saaks pikk ja viiks blogi sisust eemale. 
Ühtepidi oleks nagu tiitliga väike peata olek, kuid püüan ennast koguda ja eluga edasi minna. Palju tegemisi on ees ootamas. Mõned kiiremad plaanid lõpetada...
Nordikul on käpaga okei, juba paneb maha. Kuidas ma ei tahtnud antibiootikumi süstida, kuid mul polnud teist teed. Nüüd veel natuke on märgata, kuid jah võin rahul olla. 
Eelmine nädal käisin korra pealinnas, onude töökodade juures, kus noorim onudest vahetas autol õli ära. Ja nüüd mõtisklen, et kust saaks treilerit ponideveoks, mul plaan mõned ponid ära paaritada. Peika kandidaadid välja valitud. 
Ühte käisin vaatmas, kuid jah kahtlen selles palju.

Oujee, ilmataat on ikka kingituse teinud. Juba terve nädal päikest lasknud paista.
Naudin mõnuga, kuid juba ilmajaamad ennustavad uueks nädalaks, uut madalrõhu õhkkonda.
Natuke kurvaks tegev info... Kuid jah nii see on, heitlik Eestimaa ilm. Veel hinge on pugenud rännukihk, kuid enne järgmist nädalat midagi kindlalt paika ei saa panna. Lihtsalt tuli nii palju muid tegevusi ning kuna 14.05 on veel emadepäev, siis ka emadepäevaga seonduvaid üritusi, kus pean olema,
Möödas on siis nädal täis tegevusi.
Lõpuks sai metsa korralik aed ehitatud ja veel on võsa maha võtta, plaan on kõik hopsid Lepatriinu kinnistule panna.
Uue muskuspardi papa sain. Delegeerisin jälle oma tütart seda tooma. Kuna ise pidin olema tööl.
Uus papa kohanes hästi ja tatsab mammaga üksmeeleselt hoovis ringi.
Muret tekitab Nordiku jalg, mis jälle hullemaks läks, tekkis padjandisse põletik. Täna asusin antibiootikumiga ravima.
Viimasel ajal olen saanud juba tihedamalt sadulasse tõusta ning käia ka maastikul. Täna siis neli tundi maastikusõitu, erinevatel maastikutüüpidel. Küll vetruval kultuurrohumaal, mis vett täis imbununa mõjus hobustele siiski sisse vajumisena. Oi kui palju sai sadulast laskutud ja jälle tagasi sadulasse tõustud. Kokkupuude ennastsalgava russell tüüpi koeraga, kes meile tuntud, kui suur hobustefänn või teab armastaja... Nojah ta oleks meiega kaasa tulnud, et saaks ainult oma pisikeste jalgadel järgi joosta. Tegelikult lahe päev ning valmis on  meil ka Lepatriinu kinnistule jääv karjamaa. Kus saab olema hobuste paradiis.
Järgmine nädal loodan lõpuks ka maja lammutada... Saaks see ka tehtud.. siis on minu lubadus naabri ees täidetud.

Kolmas maikuu hommik, mis tõotab kaunis tulla. Juba kolma päeva normaalselt sadulas saanud istuda, muidugi esmaspäeval  keeras jälle teistpidi. Kui mul plaanitud oli. Arvasin, et jõuan oma kahe tunnise ratsamatka teha, kuid siis üks kõne ja oligi plaanides muudatus. Lapsed olid mul natuke pettunud, kuid ma ei saanud midagi teha, pidin ise ka plaani muudatusega leppima. Üks kord jah, kuid edaspidi on mul raske juba plaane muuta, kui ma mitmetunnisel matkal olen. Mainin, niikaua, kui mu jalg üle sadulakaare tõuseb ei jäta ma ühtegi võimalust oma lemmikalaga tegelemast. Tahaks nagu oma unistused ellu viia ja näha nende teoks saamist.
Kuid tundub, et nüüdsest kenade ilmade tulekuga, pean mõned tegemised või tegevused läbi mõtlema, mida jätkata ja mida mitte. 
Praegu on hetkel käsil ka noortehobuste koolitamised. Uuringi millised võimalused on, uue varustuse soetamiseks. Eelistan, kui igal hobusel on oma isiklikud valjad ja sadulad. Sadularuum jälle vaja ümber korraldada. Kui tuleb uusi sadulaid, et neil oleks ka omad kohad. 
Eilsel matkal oli kaasas Anne-Mai, kes natuke selline koba ja aeglase mõtlemisega, kuid nautis inimese ja koos karjaliikmetega kolme tunnist matka. Imestasin, kui rahulik ja rahulolev ta oli. 
Matkateekonnal juhtus nii mõndagi, kahel korral oli tegu lahtiste koertega. Üks koer oli täiesti hullunud ja valmis kallaletungiks, kuid õnneks pererahva sekkumisel asi lahenes ilma igasuguse juhtumita. Eks natuke ehmatasin ise. Kuid õnneks Katariina kellega ma ratsutasin jäi olukorras rahulikuks, siis rahunes kiirelt Anne-Mai ning seisis paigal tagumik koera suunas, mis väljendas keha keele poolest, et nii kui naksad, saad jalaga. Muidugi juba mu fantaasia lendas, mis kõik toimuda võiks... Väike hirm puges naha vahele, esiti ikka mõtlen kui palju suudan Katit hoida ja mida ma tegema pean Anne-Maiga, kes mul lisaohelikuga järgi on. Mõtteid seinast seina. Kogu tähelepanu kahele hobusele suunatud. 
Suund oli võetud Paka metsa, kus kruttisime veelgi pingeid. Alul madalamal poolel, pärast juba mäe poolel. Oo jaa, koht kus järsem nõlv, käib iga kord südame alt läbi õõnes tunne, kuid see pole ratsutamine, kui närvikõdi pole. Ja siis mäenõlval tallatud rada mööda alla uuesti. Ja juba siis tagasi teele koju. 
Kui olen üksi Anne-Maiga metsas käinud, siis ta läheb hästi pingesse ja siis olen alati keeranud poole pealt otsa ringi ja tagasi koju platsi peale. 
Eelmisel päeval ratsutasin ise Hertaga ja kaasas oli tema tütar Laomurella, kes oli super rahuliku loomuga ning nautis ja vahepeal üritas ema kõrvale tulla. Selline käitumine näitab, et on valmis inimest teenima. 
Tänagi tõotab kena ilma tulla ja samas ise olen varane ning mõtlen, millised tööd oleksid esmased ja kuna täna tuleb ka jooksurajale tõtata, siis valikuid pole. Hindamatu väärtuse annab mulle orienteerumine erinevatel maastikel. Ja ma ei suuda sellest loobuda.

Ja ongi maikuu käes. Eile oli siis volbriõhtu, ma ise ei viitsinud midagi teha. Plaani järgi oli mul vaba õhtupoolik. Tegelesin aruannete kirjutamisega ning nende parandamisega. Ei olnud rakse, lihtsalt uus asi paneb eelnevalt muretsema. Õhtul sulelisi kinni pannes, ei näinud muskuspartidest ei ema ega isa. Täna otsisin hommikul kõik kohad läbi ja leidsin ainult emalinnu, kes nukralt seisis ühe koha peal. Ja õhtuks leidsime siis suled karjamaalt, mitte kaugelt kodust. Ja need kuulusid meie isapardile... kahju kohe, et nii lõppes ühele sulelisele. Ja käekirja järgi ütleksin, et tegu oli kulli kuritööga (meie kandis pesitseb mitu peret kanakulle). Kahju veelkord...
Eilne päev oli tegus ja mõnus. Sai tegeldud hobustega ning trenni tehtud ja metsamatkal käiagi.
Täna andis ilmapoolest super ilma, päike paistis ja tegin oma lastega ning ühe noore hobusega maastikuringi, et harjutada valjaste ja sadulaga. L`aomurella oli okei, nautis kõike suurele hobusele omaselt. Ja paar korda jäi lisaoheliku otsas toppama, aga muidu traavis kaasa.
Kurb värk, kui naaber maja müüs ja jälle on uued inimesed omanikuks. Kurvaks teeb, jälle läheb pikk aeg, kui uued inimesed omaks saab võetud.

 

30.aprill ja meie eestimaine kliima näitab oma palet. Vahelduva eduga vihma, rahet, lund ja puhanguti tugevat tuult. Eile oli kohati veel tormi nägu. Osaliselt veel üle vabariigi elektrikatkestusi. Muid liiklusõnnetusi...
Tegin eile siis ühe sõnnikuveo käigu pea 16 km kaugusele kodust, kuid pärast sõitu olime tütrega ikka päris korraliku porinägu. Kuid see ei heidutanud ja elasime omas mullis ning traktoriga õue sõites, selle kohale ära parkisin. Riietuse poolest nägime välja nagu mudakollid, kes oleks maastikumängus osalenud. Traktori kiirus+tuul+sademed= korraliku poripritsmed ümber traktori.
Eile lasime kehva ilma korral poolest päevast juba hobused sisse. Kuna ikka jama, kui ise ei soovi õues tegutseda, siis veel vähem seda heitliku ilma loomadel tunda. Eks nad  seda tõesti soovisid.
 

Mis uut, mitte midagi küll, aga suhtlesin Ramsese uue omanikuga. Ütlen, et tõepoolest saime koerale suurepärase kodu. Ja on näha, et koerale ka meeldib ning saab jätkuvalt koolitust. Olen väga rahul, selle valikuga. Selle nädala lõpus saab 2 nädalat täis, kui koer uues kodus. Näha jagatud piltidelt siis parimat ei oleks osanud oodata. Koer uute inimeste südame võitnud. Juu siis pidi nii minema. Lõpp kokkuvõttes saime meie jälle kogeda, kus koer õpetas meid. Eks oli asju, mida pidime jälle ümber korraldama. Siiani on kehtinud reegel, et iga loom on isiksus ja omab omapärasid. Ja on iseloomuomadusi, mida on võimalik koolituse läbi muuta

Meie üksmeelne viirukate seltskond.

Elu on küll ilus, kuid vahel ilmestavad olukorrad, kus mõned inimesed kipuvad saamata jäänud asjade eest reegleid dikteerima. Ja nii juhtuski meie naabrimehega, kelle peale kaevati loomakaitsesse. Juhtusin lugema fb vahendusel H.V. blogist kogu infot, siis jah. Olles ka kirja sisu näinud, siis oletus ja kahtlus tekkis ühe noore inimese suhtes. Noored teismelised neiud on äärmuslike käitumistega ning valmis ükskõik mida ette võtma, et kellegile ära teha. Kuid nii see on, olles jälginud kõrvalt vaatajana, et kuidas naaber jälle sinisilmselt kannataja rolli on sattunud juba kolmas kord. Lihtsalt ebakompetentne kokkusattumus ja ettevaatlikuse puudumine, tahe olla hea tüdrukutele, kelle huvid ponide vastu lõkkele löönud. Olen näinud igat masti tegevusi, kuid jah vahel olen ikka sekkunud ka, sest naaber ei pea lugu teiste naabrite kinnistutest, siis on lubanud teismelistel ponidega omapäi kolama ja natuke  pahandama paneb, kui on rohukasvu aeg ja veel heinatöö hingab kuklas. Kui noored on veel purjused ja teevad oma läbi mõtlemata tükke. Ühed noored suure jooma käigus varastasid ära kogu dokumentatsiooni...
See ei loe, et mina temaga tülitsen, kuid pika peale erimeelsused lahtuvad ja mõnel inimesel ununevad. Muidugi mina iga korraga ikka ettevaatlikumaks muutun. Pahasoovlik pole, kuid lihtsalt vahel tuleb ühe inimesega nagistamisi. Pean seda sellise taustaga inimese puhul täiesti normaalseks, sinna pole midagi parata. Õnneks pole läbisaamine seeläbi hullemaks muutunud, kuid lihtsalt ise ei soostu suhtlema.

Uue nädala algus ja selle nädalaga lõpeb siis ka aprill ja ees ka aruannete tegemine. Uhh, jube eks iga uus asi on raske, aga õnneks aidatakse.
Eile pärast koerateraapiatöö tundi, läksin veidi Eestimaad avastama. Võtsin vaevaks ära tuua üks vanuselt eakas viirpapagoi. Alustasin sellest, et käisime külastamas Tuhala nõiakaevu, mis eilse seisuga ei pulbitsenud maapõues peituva vee üleküllusest. Pikalt on kuiv olnud. Nii lähedal pole ma kordagi oma jalaga käinud. Ikka mööda sõitnud, olen natuke pelglik, nõuka ajal arvasin, et kaev seisab kellegi hoovil ja seega sinna jalga ei tõstnud. Kuid mööda minnes ikka näinud, kui kaev üle keeb. Igasugust legende on räägitud. Kuid tõesem ikka on, veealuste karstikoobastes tekkiva veerõhu seda siis ülesse pulbitsema hakkab.

Pärast Tuhala külastust oli mul suund võetud Saula Siniallikatele. Püüdsin siis midagi tuttavlikku meenutada Tartu maanteest, kuid jah teede ümberehitusega on tekkinud palju uuendusi ja kui igapäevaselt suurele maanteele käimist pole siis jah. Nagu vasikas uut aiaväravat vahtima ja mõtisklema jääb. Mingite keerutuste ja vingerdustega ning natuke Tartu maanteed mööda sõites ja kus ajalooväärtusega viidad suunda näitasid sai ka nende märkide järgi liigutud. Ei olnud kodus aega eeltööd teha. Nojah üllatus jagus Siniallikute juurdegi. Natuke pettunud, polnud see enam mis pea 30 aastat tagasi. Siis tol ajal oli rohkem võsa ja kitsad aimatavad teerajad. Kuid nüüd see massiliseks turismiobjektiks saanud. Parklas torkas silma valusalt täissaanud prügikast. Mis teha linna lähedus on tuntav.
Mainin vaikselt, minu trajektoorid kujunesid ikka 30 aastat tagasi oli ikka keskelt läbi 100 km päevas ja seega jõudsin väga palju rattaga läbi sõita ja käia vaatamas. Ja seega Eesti tuntuid kohti meenutada piisavalt. Eriti Harju ja Rapla maakonna teed.

Kosele jõudnuna meenutasin jälle oma isa, kel oli au Kose 40.KKK avamisega olla tööl autosõiduõpetajana. Kuid jah va alkohol ja va krabiline   puhkama viis. Kosel isa pedagoogi karjäär  lõppes raske haiguse tagajärjel. Õppisin tol ajal Klementi kutsekas, kus siis mitmel korral linnas sai isaga kohtutud. Kahju on see, et olin veidi pirtsakam ja natuke tõrges isaga suhtlemisel. Samas ka hoidsin pelgliku joont. Kuigi isaga suhtlesin viisakusest kirja teel, juba vana-vanaema õhutusel. Viimased eluaastad isa toetas mind palju ja ma ei saa talle pahaks panna. Kui ma midagi kirjutasin kirjas, siis ta kohe lahkelt toetas. Imestan tänini seda, kui raske on kui lastel puuduvad vana-vanemad. Aitab mälestustest ja nüüd põhiteema juurde tagasi...
Kosele tõi mind viirpapagoi, kellele läksin järgi, et ära tuua. Samas oma aega kasulikult  sisustades, et mu sõit üksiti kasulik oleks. Papagoi käes, siis juba tuttavaid teid mööda tagasi.
Täna lendab meie uus viiru juba paremini kui õhtul. Tekkinud on kontroll ja tasakaal ning uudishimu. Muidugi meie eakas papa on kõige suurem suhtleja, kuid uus eelistab neutraalset eemale hoidmist ja eemalt jälgimist. Kohanemine toimub ja päris kiirelt. Öö veetis koos teistega ühises puuris, kus siis meie Biko-pika nokaga viiru temaga suhelda üritas. Kuid keha keeles andis märku, et ta ei soovi kellegagi suhelda. Kuid hetkel võttis viirude lemmikkohas ja vaatab üle toa, mis toimub ja millised olendid toas veel elavad. Ülevaade merisea puurile on ülevalt piisav.