Kolmas maikuu hommik, mis tõotab kaunis tulla. Juba kolma päeva normaalselt sadulas saanud istuda, muidugi esmaspäeval  keeras jälle teistpidi. Kui mul plaanitud oli. Arvasin, et jõuan oma kahe tunnise ratsamatka teha, kuid siis üks kõne ja oligi plaanides muudatus. Lapsed olid mul natuke pettunud, kuid ma ei saanud midagi teha, pidin ise ka plaani muudatusega leppima. Üks kord jah, kuid edaspidi on mul raske juba plaane muuta, kui ma mitmetunnisel matkal olen. Mainin, niikaua, kui mu jalg üle sadulakaare tõuseb ei jäta ma ühtegi võimalust oma lemmikalaga tegelemast. Tahaks nagu oma unistused ellu viia ja näha nende teoks saamist.
Kuid tundub, et nüüdsest kenade ilmade tulekuga, pean mõned tegemised või tegevused läbi mõtlema, mida jätkata ja mida mitte. 
Praegu on hetkel käsil ka noortehobuste koolitamised. Uuringi millised võimalused on, uue varustuse soetamiseks. Eelistan, kui igal hobusel on oma isiklikud valjad ja sadulad. Sadularuum jälle vaja ümber korraldada. Kui tuleb uusi sadulaid, et neil oleks ka omad kohad. 
Eilsel matkal oli kaasas Anne-Mai, kes natuke selline koba ja aeglase mõtlemisega, kuid nautis inimese ja koos karjaliikmetega kolme tunnist matka. Imestasin, kui rahulik ja rahulolev ta oli. 
Matkateekonnal juhtus nii mõndagi, kahel korral oli tegu lahtiste koertega. Üks koer oli täiesti hullunud ja valmis kallaletungiks, kuid õnneks pererahva sekkumisel asi lahenes ilma igasuguse juhtumita. Eks natuke ehmatasin ise. Kuid õnneks Katariina kellega ma ratsutasin jäi olukorras rahulikuks, siis rahunes kiirelt Anne-Mai ning seisis paigal tagumik koera suunas, mis väljendas keha keele poolest, et nii kui naksad, saad jalaga. Muidugi juba mu fantaasia lendas, mis kõik toimuda võiks... Väike hirm puges naha vahele, esiti ikka mõtlen kui palju suudan Katit hoida ja mida ma tegema pean Anne-Maiga, kes mul lisaohelikuga järgi on. Mõtteid seinast seina. Kogu tähelepanu kahele hobusele suunatud. 
Suund oli võetud Paka metsa, kus kruttisime veelgi pingeid. Alul madalamal poolel, pärast juba mäe poolel. Oo jaa, koht kus järsem nõlv, käib iga kord südame alt läbi õõnes tunne, kuid see pole ratsutamine, kui närvikõdi pole. Ja siis mäenõlval tallatud rada mööda alla uuesti. Ja juba siis tagasi teele koju. 
Kui olen üksi Anne-Maiga metsas käinud, siis ta läheb hästi pingesse ja siis olen alati keeranud poole pealt otsa ringi ja tagasi koju platsi peale. 
Eelmisel päeval ratsutasin ise Hertaga ja kaasas oli tema tütar Laomurella, kes oli super rahuliku loomuga ning nautis ja vahepeal üritas ema kõrvale tulla. Selline käitumine näitab, et on valmis inimest teenima. 
Tänagi tõotab kena ilma tulla ja samas ise olen varane ning mõtlen, millised tööd oleksid esmased ja kuna täna tuleb ka jooksurajale tõtata, siis valikuid pole. Hindamatu väärtuse annab mulle orienteerumine erinevatel maastikel. Ja ma ei suuda sellest loobuda.

Ja ongi maikuu käes. Eile oli siis volbriõhtu, ma ise ei viitsinud midagi teha. Plaani järgi oli mul vaba õhtupoolik. Tegelesin aruannete kirjutamisega ning nende parandamisega. Ei olnud rakse, lihtsalt uus asi paneb eelnevalt muretsema. Õhtul sulelisi kinni pannes, ei näinud muskuspartidest ei ema ega isa. Täna otsisin hommikul kõik kohad läbi ja leidsin ainult emalinnu, kes nukralt seisis ühe koha peal. Ja õhtuks leidsime siis suled karjamaalt, mitte kaugelt kodust. Ja need kuulusid meie isapardile... kahju kohe, et nii lõppes ühele sulelisele. Ja käekirja järgi ütleksin, et tegu oli kulli kuritööga (meie kandis pesitseb mitu peret kanakulle). Kahju veelkord...
Eilne päev oli tegus ja mõnus. Sai tegeldud hobustega ning trenni tehtud ja metsamatkal käiagi.
Täna andis ilmapoolest super ilma, päike paistis ja tegin oma lastega ning ühe noore hobusega maastikuringi, et harjutada valjaste ja sadulaga. L`aomurella oli okei, nautis kõike suurele hobusele omaselt. Ja paar korda jäi lisaoheliku otsas toppama, aga muidu traavis kaasa.
Kurb värk, kui naaber maja müüs ja jälle on uued inimesed omanikuks. Kurvaks teeb, jälle läheb pikk aeg, kui uued inimesed omaks saab võetud.

 

30.aprill ja meie eestimaine kliima näitab oma palet. Vahelduva eduga vihma, rahet, lund ja puhanguti tugevat tuult. Eile oli kohati veel tormi nägu. Osaliselt veel üle vabariigi elektrikatkestusi. Muid liiklusõnnetusi...
Tegin eile siis ühe sõnnikuveo käigu pea 16 km kaugusele kodust, kuid pärast sõitu olime tütrega ikka päris korraliku porinägu. Kuid see ei heidutanud ja elasime omas mullis ning traktoriga õue sõites, selle kohale ära parkisin. Riietuse poolest nägime välja nagu mudakollid, kes oleks maastikumängus osalenud. Traktori kiirus+tuul+sademed= korraliku poripritsmed ümber traktori.
Eile lasime kehva ilma korral poolest päevast juba hobused sisse. Kuna ikka jama, kui ise ei soovi õues tegutseda, siis veel vähem seda heitliku ilma loomadel tunda. Eks nad  seda tõesti soovisid.
 

Mis uut, mitte midagi küll, aga suhtlesin Ramsese uue omanikuga. Ütlen, et tõepoolest saime koerale suurepärase kodu. Ja on näha, et koerale ka meeldib ning saab jätkuvalt koolitust. Olen väga rahul, selle valikuga. Selle nädala lõpus saab 2 nädalat täis, kui koer uues kodus. Näha jagatud piltidelt siis parimat ei oleks osanud oodata. Koer uute inimeste südame võitnud. Juu siis pidi nii minema. Lõpp kokkuvõttes saime meie jälle kogeda, kus koer õpetas meid. Eks oli asju, mida pidime jälle ümber korraldama. Siiani on kehtinud reegel, et iga loom on isiksus ja omab omapärasid. Ja on iseloomuomadusi, mida on võimalik koolituse läbi muuta

Meie üksmeelne viirukate seltskond.

Elu on küll ilus, kuid vahel ilmestavad olukorrad, kus mõned inimesed kipuvad saamata jäänud asjade eest reegleid dikteerima. Ja nii juhtuski meie naabrimehega, kelle peale kaevati loomakaitsesse. Juhtusin lugema fb vahendusel H.V. blogist kogu infot, siis jah. Olles ka kirja sisu näinud, siis oletus ja kahtlus tekkis ühe noore inimese suhtes. Noored teismelised neiud on äärmuslike käitumistega ning valmis ükskõik mida ette võtma, et kellegile ära teha. Kuid nii see on, olles jälginud kõrvalt vaatajana, et kuidas naaber jälle sinisilmselt kannataja rolli on sattunud juba kolmas kord. Lihtsalt ebakompetentne kokkusattumus ja ettevaatlikuse puudumine, tahe olla hea tüdrukutele, kelle huvid ponide vastu lõkkele löönud. Olen näinud igat masti tegevusi, kuid jah vahel olen ikka sekkunud ka, sest naaber ei pea lugu teiste naabrite kinnistutest, siis on lubanud teismelistel ponidega omapäi kolama ja natuke  pahandama paneb, kui on rohukasvu aeg ja veel heinatöö hingab kuklas. Kui noored on veel purjused ja teevad oma läbi mõtlemata tükke. Ühed noored suure jooma käigus varastasid ära kogu dokumentatsiooni...
See ei loe, et mina temaga tülitsen, kuid pika peale erimeelsused lahtuvad ja mõnel inimesel ununevad. Muidugi mina iga korraga ikka ettevaatlikumaks muutun. Pahasoovlik pole, kuid lihtsalt vahel tuleb ühe inimesega nagistamisi. Pean seda sellise taustaga inimese puhul täiesti normaalseks, sinna pole midagi parata. Õnneks pole läbisaamine seeläbi hullemaks muutunud, kuid lihtsalt ise ei soostu suhtlema.

Uue nädala algus ja selle nädalaga lõpeb siis ka aprill ja ees ka aruannete tegemine. Uhh, jube eks iga uus asi on raske, aga õnneks aidatakse.
Eile pärast koerateraapiatöö tundi, läksin veidi Eestimaad avastama. Võtsin vaevaks ära tuua üks vanuselt eakas viirpapagoi. Alustasin sellest, et käisime külastamas Tuhala nõiakaevu, mis eilse seisuga ei pulbitsenud maapõues peituva vee üleküllusest. Pikalt on kuiv olnud. Nii lähedal pole ma kordagi oma jalaga käinud. Ikka mööda sõitnud, olen natuke pelglik, nõuka ajal arvasin, et kaev seisab kellegi hoovil ja seega sinna jalga ei tõstnud. Kuid mööda minnes ikka näinud, kui kaev üle keeb. Igasugust legende on räägitud. Kuid tõesem ikka on, veealuste karstikoobastes tekkiva veerõhu seda siis ülesse pulbitsema hakkab.

Pärast Tuhala külastust oli mul suund võetud Saula Siniallikatele. Püüdsin siis midagi tuttavlikku meenutada Tartu maanteest, kuid jah teede ümberehitusega on tekkinud palju uuendusi ja kui igapäevaselt suurele maanteele käimist pole siis jah. Nagu vasikas uut aiaväravat vahtima ja mõtisklema jääb. Mingite keerutuste ja vingerdustega ning natuke Tartu maanteed mööda sõites ja kus ajalooväärtusega viidad suunda näitasid sai ka nende märkide järgi liigutud. Ei olnud kodus aega eeltööd teha. Nojah üllatus jagus Siniallikute juurdegi. Natuke pettunud, polnud see enam mis pea 30 aastat tagasi. Siis tol ajal oli rohkem võsa ja kitsad aimatavad teerajad. Kuid nüüd see massiliseks turismiobjektiks saanud. Parklas torkas silma valusalt täissaanud prügikast. Mis teha linna lähedus on tuntav.
Mainin vaikselt, minu trajektoorid kujunesid ikka 30 aastat tagasi oli ikka keskelt läbi 100 km päevas ja seega jõudsin väga palju rattaga läbi sõita ja käia vaatamas. Ja seega Eesti tuntuid kohti meenutada piisavalt. Eriti Harju ja Rapla maakonna teed.

Kosele jõudnuna meenutasin jälle oma isa, kel oli au Kose 40.KKK avamisega olla tööl autosõiduõpetajana. Kuid jah va alkohol ja va krabiline   puhkama viis. Kosel isa pedagoogi karjäär  lõppes raske haiguse tagajärjel. Õppisin tol ajal Klementi kutsekas, kus siis mitmel korral linnas sai isaga kohtutud. Kahju on see, et olin veidi pirtsakam ja natuke tõrges isaga suhtlemisel. Samas ka hoidsin pelgliku joont. Kuigi isaga suhtlesin viisakusest kirja teel, juba vana-vanaema õhutusel. Viimased eluaastad isa toetas mind palju ja ma ei saa talle pahaks panna. Kui ma midagi kirjutasin kirjas, siis ta kohe lahkelt toetas. Imestan tänini seda, kui raske on kui lastel puuduvad vana-vanemad. Aitab mälestustest ja nüüd põhiteema juurde tagasi...
Kosele tõi mind viirpapagoi, kellele läksin järgi, et ära tuua. Samas oma aega kasulikult  sisustades, et mu sõit üksiti kasulik oleks. Papagoi käes, siis juba tuttavaid teid mööda tagasi.
Täna lendab meie uus viiru juba paremini kui õhtul. Tekkinud on kontroll ja tasakaal ning uudishimu. Muidugi meie eakas papa on kõige suurem suhtleja, kuid uus eelistab neutraalset eemale hoidmist ja eemalt jälgimist. Kohanemine toimub ja päris kiirelt. Öö veetis koos teistega ühises puuris, kus siis meie Biko-pika nokaga viiru temaga suhelda üritas. Kuid keha keeles andis märku, et ta ei soovi kellegagi suhelda. Kuid hetkel võttis viirude lemmikkohas ja vaatab üle toa, mis toimub ja millised olendid toas veel elavad. Ülevaade merisea puurile on ülevalt piisav.
 

Kõige hullem asi maailmas on sõltuvus millegisse või tegevus, mis hakkab lõpuks valitsema. Ma arvasin, et seda ei juhtu, aga võta näpust. Nüüd siis tuleb osata ennast tööst häälestada lõpuks ka vabadele päevadele. Hea on muidugi raha teenida, aga kodune elu ja oma füüsilist-vaimset poolt unarusse jätta ei saa.
Selle kuu alguses  lõpuks hooaja alguse orienteerumisest osavõtta. Oli  lahe, jäin küll kokkuvõttes 40 ja 20 aastaste klassis 7. Võistluspaigaks oli üks karjäär, kus siis pidi küll mööda vana karjääriseinu küll üles ja alla ronima. Kirusin ennast, et nads paksemas riietuses rajale tormasin. Mõtlesin, et teen vaikselt, kuid metsa pääsenuna ning teiste orienteerujate olemasolu pani ikka rohkem liigutama. Ma ei saa jääda orienteerumisest kõrvale, eelmise aasta lõpus ikka kihvatas sisemiselt, kui jälle kuskil orienteerumisest kuulsin.
See selleks, püüan hoida sportimisel ikka sõrme pulsil. Võtsingi raamatukogust ainult treeningute tõhusaks parandamiseks raamatuid nii spordimeditsiini valdkonnas kui ka venitusharjutusi juhendava teatmiku.
Saime siis Ramsule tõeliselt hea kodu, kus ta saab piisavalt tähelepanu ja tegelust. Praegu jah ma ei taha rohkem koeri võtta. Viimaste päevadega olen kogenud, et mu enda koertega on kuidagi suhtlus ja koolitus tahaplaanile jäänud. Kuid huvitavaks on see, et Pipi tahaks minna ükskõik kellega kaasa ja just nimelt auto peale. Eile tekkiski selline situatsioon ja tekkis küsimus, et miks. Ja Sassu on hakanud küla peal käima. Nojah ja mis teeb, ühe naabri lumememme ninaks pandud porgand rändas ka veel kõhtu... on tüüp. Ja millal ta jõuab, kogu aeg silma all olnud. Ühel naabril koer juba nii eakas, et seda ei huvita õue peal kondama tulnud naabripreili vastu huvi.
Ja teine naaber, kes 500 m kaugusel, käib mingil kella ajal kassikausse kontrollimas ja puhtaks limpsimas. Oh jah, ohkasin neid uudiseid kuuldes, et jälle peab oma tähelepanu hästi teritama hakkama. Kuid üks plaan on olemas. Koera toas hoidma ning siis kui ise õues lähen, alles siis õue laskma ja tähelepanu koera liikumisel silma peal hoidma. Huvitav on see, et teiste koerte suhtes pole keegi maininud. Mul räägitud kohalike inimestega, et mainiksid kohe, kui näevad kuskil kedagi üksiti kondamas, et saaksin taas koolitust jätkata, ehk siis koer peab teadma, et karjajuhil on silmad ka väljaspool kodu. Õnneks kolme koeraga on ok.
Kuid söötmisega on väheke probleeme, koerad ei taha käsklusi täita. Hämmastav, et ühe koera ära minek nii palju vaimset segadust on külvanud. Kas tõesti eksisteeris arusaam koertes, et Ramsu jääb meile.
Nii see on, aias on pungad põõsastel ja puudel juba nii kaugel, et varsti lahesutsud väljas. Juba kevadine tunne on sisse pugemas.
Tegevused loomadega jätkuvad...
 

EILE 16.04. siis 23 aastat tagasi oli minu ja Arvo laulatus Rapla kirikus, kus siis laulatuse paaripaneku läbiviijaks oli Rapla Vabakoguduse Indrek Luide ja Mihkel Kukk. Ja ega ilm ka siis roosiline polnud vahelduva eduga sadas vihma ning hommikul lausa lumi maas, pärast laulatustseremooniat kirikus, pidime istuma koos lilleneiudega hobusekaarikusse, mis ootas kutsarist Kaljuga L. kiriku värava taga.  
Abielu on vastutus ja küps otsus paarisuhteks ja eriti veel tulevaste laste elude ees. See millistest peredest tuleme ja kellega kooselu alustame. Kas olen oma eluga rahul, jah olen. Pigem teatud oskustes arenenud iseseisvaks, julgeks ja otsustavaks. Võib olla  mehe poolt oleks soovinud rohkem toetavat ja vastutavat poolt, kuid jah. Olen aru saanud, et mis kellegil puuduseks olen endas arendanud enda tugevuseks.
Eile käisime jälle Häädemeeste vallas Luite koertekrossil, kolme koeraga ja nendest ühe koera viisime siis uude kodu.
Tagasi teel olin väheke mures. Kas saab hakkama, olles jaganud olulise info koera kohta, millise karjajuhina ta ennast kehtestama peab. Oluline töö on meil ära tehtud, edasi peab ta jätkama juba uus peremees-naine. Keelud-käsud ja inimesega pidev koostöö. Muidu mulle mis meeldis oli Ramsu uudishimu ja Anete sõnastatud, et hea jooksupartner. Ei tiri metsa ja käsklustele allub paremini, kui Nordik. Nordik on nads oma pulkade pärast pöörane ning tuulepea kes unustab ära miks ta jooksurajal on. Nii, et vahe oli ikka olemas. Muidugi oli kodunt lahkudes kahele kurvale koerale silma vaadata. Kummaline oli õhtul koju naastes, koerte käitumises muudatusi näha. Tundub, et Ramsu oli nende poolt omaks võetud ja õhtul ühe koera puudus andis teise käitumisetunde. Imestasin ja mõtisklesin, kas tõesti on koertel omavaheline side.
Nordik käitus selliselt, et mitmeid kordi tuli vastu külge ning otsis pilkkontakti, et kas ma olen Sinule armas või kas hoolid minust? Patsutasin ning ütlesin need sõnad, mis peaksid kinnitama koera pilgust õhkuvale küsimusele vastuse. Kohe silkas ning peatselt suure galopiga tagasi pulk suus. Võtsin pakutu vastu ja sooritasin viske.
Mainin vaikselt, et endal oli kerge nukrusetunne hinge pugenud, kui koera üle andsin uuele omanikule. Kuid ületasin endas selle emotsionaalse hetke. Elan hingeliselt loomade eludele kaasa ja ega see Ramsu kodude vahetus mu meeli eriti ei rõõmustanud. Kuid olime endale teinud  koju tuues, et hetkel küll üle 5 koera ei pea, kuid ajutiselt.
Õhtut veetsin korra metsas kuivi oksi põletades nautides loodusvaikust üksikute hiliste lindlauljatega. Ja pärast mõne tunnist metsas olekut suhtlesin oma titemammadega. Teeba nautis täiega minu kohaolu ja patsutusi ning sügamist meelispaikadest. Nii kui ma natuke eemaldusin temast, kohe pikkade sammudega järgi ja nina pandi õlale ja tõmmati suunaga enda poole, mis hobuse keeles tähendas ,,palun jätka, mulle väga meeldib". Herta käitus minuga nagu oleksin tüütu parm ta ümber, hoolimatta ta omapärasest pilgust tegutsesin ikka tema meeleolule vastupidiselt. Kuid lõpuks lingutas kõrvu ja jätkas maast nosimist. Muidugi va Teeba noris jälle mitmeid kordi minu tähelepanu... oh neid loomi, kuid nende jaoks oleme kogu aeg olemas.