Kaunis teine päev, õrn päiksekuma hommikut saatmas.
Olles siis ennast ka kurssi viinud uue-tulevase kaevanduse maaala kaardiga. Päris suurele maa alale kavandatud. Suhtlesin selle talu peremehega, kellele esimesena saadeti teade. Tundub, et lootusetu teema. Ja ma ei teadnud, et kaevandus on vahepeal jälle omanikku vahetanud. Asi selle võrra tiba raskem asjade ajamisel.
Ma ise ei viitsi rabeleda, lasen nendel kellel aega rohkem. Ma nagunii rohkem rakkes.
Koeral Ramsu saab siis täna juba meil oleku aega nädala jagu. Mis ma oskan rääkida. Koer on rahulikumaks jäänud, tegeleme hommikuti kõige aktiivsemalt. Huvitav on see, koer ei haugu ja ei niuksu, kui mina lahkun tööle. Kuna teised koerad kobivad kõik oma asemetele magama. Nordik on lahe kehastus, igakord kui tööle lähen ilmub viimane vaatab unise näoga ja keerab otsa ringi, et ah sul vist omad tegemised. Lähen magama tagasi. Ja nii iga päev. Muidugi kontrollivad ka teised koerad mu kodust lahkumist.
Laupäeval, kui tegin enda koertele massaaži, tuli Ramsu ise, lükkas külje ette. Tegin siis talle, seekord ei enam mingit hirmu pilke üle õla, pigem naudingust õhkuv koerahing. Ja kui ma lõpetasin sooviti aga lisa. Nädala ajaga koer on rahulikumaks, koeralikumaks jne. Tüdrukud käisid koertega jooksmas, kuna Anete soovis väga katsetada Ramsu oskuseid jooksus.
Paljud on öelnud, et miks ma koera endale ei jäta. Ma tõesti ei soovi kahe isase pidamist, aga ma ei lükka koera ka eemale, et peaksin teda esemena. Tegelen, kuid oht koera poolt on  kiindumine.
Olen ise linnukoera fänn ja olles seega mitu probleemset koera ümber kasvatanud. Ja ei taha nendest koertest mingi hinna eest loobuda. Võtame Sassu, kes sõi praktiliselt ühe kuu jooksul 26 kana-kukke. Muidugi oli neid inimesi, kes veendunult ütlesid, et koer jääb murdma. Võtame Lara, kes oli halva peremehe poolt saanud tunda väärkohtlemist, kes ei julgenud pikka aega söögikausi juurde muidu tulla kui roomates. Enamus suvest elas ta meil aia taga, kuid ta ei jooksnud kuhugile. Kui ilmad kehvad, leidsin teda täku juures magamas. Muidugi Lara aitas kah ikka kanade arvu vähendamisele, kuid see ei pannud meil temast loobuma, kuigi vahepeal jah allaandmise mõtteid oli. Eriti, kui koer kartis kõige rohkem inimesi ja mina mõtlesin, kuidas ta talve küll üle elab, kui ta kardab inimest. Kuid siis tuli murrang, kui võtsime teda igale poole kaasa. Uurides erinevate jahimeeste kasvatus-koolitus taktikaid ning saanud juhiseid kuidas probleem koeraga ringi käia. Ja kui kõik raskused ületatud ja koera saanud veel tuppa, algas meil uus ajajärk. Soov hakata koertega veel rohkem midagi huvitavat tegema. Ja nii saigi Lara osavõtul päälinnas käidud koerus klubi korraldatud orienteerumisel osalemas.
Võtame jälle Nordiku, kelle suhtes peremees andis kaasa olulise info, mis vajavad koeras muutmist. Ja saime ka nendest jagu. Nordik oli ka üks kes murdis meil jälle kanu ja mitte ka vähe. Kuid nüüd võime jällegi rahus hingata, on see etapp meil seljataga. Ka isegi põõsas peituvad linnud ei paku enam huvi. Ja muidugi tuli Nordik Lara asemel, kes meil ootamatult ühel hommikul enam ei väljendanud eluvaimu, lebades oma vereloigus. Ja see on tänini nii hinges, kõige raskem ja valusam kaotus, kui kõik tundub sujuvat ja siis kaotad midagi olulist mis on toonud ellu palju muutusi.
Kuid jah kõik inimesed ei võta koera indiviiditi pigem mingi esemena. Ja seetõttu peabki kontrollima kellele koera loovutame, kas siis kutsikana või suure koerana. Ja olen võtnud seisukoha, et niisama kergelt Ramsut uude koju ei anna, kui olen kindel, et koer saab kindla kodu.  Ma ei taha kuulda hiljem, et koera on halvasti koheldud.

Millest alustada...
Eile sain teada, et peab jälle hakkama korjama allkirju, kaevanduse laienduse peatamiseks. Ühtuses peitub jõud, kuid kummalisi asju toimub nagunii üle eesti igas piirkonnas. Nojah, ühe kaevanduse tekkele seisime vastu nüüd jälle, kuid seekord siis juba puuraukude tegemisele vastu seisma. Jutud on ilusad... kuid oma blogis ei viitsi detailidele laskuda, eks nädala lõpus kuuleb rohkemat.
Kuidas edeneb Ramsuga, üritame leida mingit ajutegevust hommikuks, kui rahvas kooli, kes tööle läheb. Täna hommikul katsetasin suure kondiga, niikaua kui jätkub konti on okei, aga otsa saab, siis läheb laul sama soodu edasi.
Kuna täna hommikul oli seda koera nutulaulu vähem, kui eelmistel hommikutel, siis lasime koera vabalt toimetama preemiaks. Muidugi esmalt läks mu noorema tütre jälgi mööda metsa vahele. Võtsin aega, kui kauaks kaob. Üsna varsti tagasi, proovisin enda juurde kutsuda, kuid tulutult usaldamatust väljendav keha keel, näitas midagi mis teeb väheke mõtlikuks.
Ja kadus juba koer meil teises suunas ja nüüd kadus seekord 15 min. Mõtisklesin, kus ta võis käia? Koju naastes pelgas inimese lähedusse tulemast, lõpuks mingi kavala nipiga ta kätte saime. Tegin jälle massaaži, mind huvitab ta tagumine keha osa. Eest poolt taha poole liikudes õrnade pehmete liigutuste saatel jälgides sama aegselt koera ilmet. Olles jõudnud koera tagumise kintsulihase juurde kui koer ennast alla poole vajutas ja vaatas kahtlustava pilguga üle õla tagasi. Silmadest läigatas hirmu, õrnalt puudutasin kuni tagumise jala varvasteni ja tagasi ülesse laudja peale. Mõtisklen jällegi keha hoiaku üle, kuid eks koera keha keel räägib enda eest ise.
Koer näksas eile mind kahel korral, kui peale massaaži lõpetamist ühe sõrmega ta üle nina kahel korral tõmbasin... ehmatasin ise ja koer ka ehmatas.
Mainin seda, et tegemist saksa lühikarvalise ja iiri setteri segu koeraga, siis ütlen nii, et kes pole linnukoera kasvatanud, et kõige raskem periood on kasvatuse ajal 1-2 aastani, kus siis just tahetakse inimesega väga palju koos olla. Praktiliselt seda tõugu koerad klammerduvad inimese külge, kuid teadliku tarkusega  selles raskes kasvuperioodis, kui inimene jääb kannatlikuks ning leiutab ajutegevust, saab lõpuks asja. Töö on järjepidev ja mõõta saab ainult kuude ja päevadega, kuid ühel päeval käib kõks läbi ja koer ütleb, siin ma olen, kuulates sind mida ütled. 
Oleme elanud üle kõik need koerte ahastused, kui nad väga väga oleks tahtnud kooli või tööle kaasa tulla. Kas hiilides või salaja mida iganes, aga inimesena peame jääma kannatlikuks ja targaks, et koera lõplikult küpseks kaaslaseks kasvatada.

Täitsa uskumatu jaanuar, kui talvekuu, praktiliselt lumeolud puuduvad.
Kuidas koeraga, tundub, et teiste koerte eeskuju on nakkav, ööd mööduvad rahulikult. Kuid hommikuti on meil see teema, kui keegi kodunt lahkub tahab vägisi kaasa minna.
Esimene hommik meil ka seda juhtus, et poeg, kes pidi tööle minema, ei saanudki kaugele minna, kui juba koer edumaana pikalt ees kappas. Ühe korra ringi keerates koju jõudes koos koeraga, sain koera kätte, proovisin panna rahunemis asendisse, kuid jah ise olles tubases riietuses, näksati kuid mitte valusalt. Ehmatas veidi ja pääses seetõttu vabadusse ja seekord ikka jõudis pojale järgi,
Püüan tagasi minna oma linnukoerte kasvatuse juurde. Kui Pipi oli üle aasta, siis mingi periood nägime vaeva, et meil igat masti tegevustega kaasa ei tuleks. Kui me ta kinni panime, hakkas ikka tõeline kisa. Meenutades ühte koma teist, meenub kohe see, kui oli vaja talvisel ajal tuua teisest külast heinamaalt heinarulle hobustele. Jätsin koera koju, olles juba ühe heinarulli lahti saanud, kui koer oli heinamaal. Mulle see ei meeldinud, et koer nii omapäi ja omatahtmist saab. Pärast selgus, et abikaasal hakkas koerast hale, kes siis arvas, et ega ta enam kaasa mulle ei tule. Kõige hullem kasvuperiood on linnukatel 1-2 aastaseks saamise juures.
Ma pole küll uurinud, kas setteri omanikud on selliseid ealisi iseärasusi pidanud kogema.
JooksusõbraksRamses on super koer, rihmas käib hästi võrreldes Nordikuga (kuna Nordikuga saab käia koertekrossidel jooksmas, siis me peame seda loomulikuks, et natuke tirib). Kõige toredam lugu mis meil nüüd juhtus oli see, kuidas Nordik Ramsesega aset jagas. Lihtsalt vedas oma pesast välja ja nii leidsin kolmapäeva hommikul koos nad magamast. Lohutan kõiki, et sellise probleemi lahendamist üksi ei lahenda. Oleme jälle terve perega rakendamas koera suhtes parimat, hetkel anname selle võimaluse, et paraneks teadmine, et inimene on lahe, kellega koos on veel vahvam tegutseda. Ja muidugi eile õhtul olevat Ramses juba puupulga suhu võtnud ning pakkunud seda viskamiseks. Natuke võiks mängulisem olla, siis saaks lahendada lindude tagaajamise probleemi, aga ootame ära mis saab pärast kastreerimis opi. Hetkel ikka tegu noore puberteedieas isasega.
Nordik ajas ka meil linde taga, millega kaasnes ohjeldamatu haukumine, kuid pärast kastreerimist kadus see ja asemele tuli pulkade vedu ja otsimismaania. Ja olemegi sellega väga rahul, et koer muutus pärast operatsiooni hoopis teisemaks. Kuigi tütar natuke nurises, et näe, et tema koer on muutunud. Kui Keila Koerasõprade klubi korraldatud koertekrossil pidi tagasi hoidma, et mitte Nordil lasta lendavaid taldrikuid püüdma minna. Oleme pere keskel mõelnud, et kui lahti lasta, kui palju ta taldrikuid meile tooks ja kui palju ta jagaks võõrastega?

Elu teeb keerdkäike, samas kui uskuda, et kõik on hästi, siis mõni inimene võib teha midagi ootamatut. Samas teadmine, et edaspidi ei saa usaldada inimesi kergekäeliselt. Kui kellegil on kutsikad või muid loomi müügis või hoopis ära anda. Tuleb ikka lähtuda, et teha tausta kontroll. Mul pole probleemi, igas ilmakaares keegi tuttav, kust ammutada infot.
Nojah teemaks siis meilt võetud linnukoera miksi kutsikas. Ooo jaa kui kurjaks sain, kui leidsin kuulutuse, kus otsiti koerale uut kodu. Jäin piisavalt viisakaks ja võtsin siis omanikuga ühendust. Jaa lugejad, viimati suhtlesin tolle taaduga oktoobris koera suhtes. Kuidagi rääkimine oli ebalev jne. jne. jne.... Midagi selgemat vastust ei saanud. Ja nüüd uuel aastal siis jah, juba kolmandas kodus (hoikodu nime all). Pärast mingite probleemide korral pidi koer veel vahetama elukohta ja juba korterisse... Huvitav oleks tahtnud näha hüper aktiivse koera elu korteris.
Täna olen pere keskel arutanud, et esimene asi on, kastreerimine. Ja millised iseloomuprobleemid veel häirivaks teemaks on.
Kuna toomise järel oli ta väga stressis, mille tõttu said ka teised koerad stressi. Kõigil koertel olid turjakarvad püsti hoovis liikudes. Muidugi tema aktiivsus oli ikka eriline, kõige rohkem ajas ta linde taga. Kanu me täna ei riskinud välja lasta.
Ütlen ausalt mulle isased koerad ei meeldi, eriti kui neid on veel mitu. Eelistan siiski ühte enamuses emaseid koeri pidada.
Ramsesele plaanime ka teise nime panna ja muidugi kiibistatult ja lepinguga uude kodu saata. Enam ma poolikuid asju ei taha.

Juba 15 jaanuar, võib öelda, et pool kuud läbi. Ja ma pole siia saanud ühtegi rida kirjutada, kuigi võimalusi ja ainet oleks küll ja küll. 
Loomadega on okei, v.a. toajänku Tutt-Sabaga, kellel kasvaja väga aktiivseks muutunud. Olen uurinud siit ja sealt, tegu eaka toaküülikuga, kas opereerida või mitte, kuid tegu pahaloomulise kasvaja laadsega. Uhh vastik mõelda. Ja opereerida on suur risk, kuna küülikutel
Kindlasti on tekkinud teil küsimusi, kuidas mul papagoi pojaga lood. Kurvastusega nendin, et ema ühel hetkel loobus hoolitsemast ja leidsin poja surnuna. Ja ma ei suutnud kuidagi asjast üle olla ja seda ka sõnadesse panna. Lootus oli, et äkitselt seekord õnnestub, kuid jah ka haudumine toimis mõned päevad siis ka loobuti. Pean mõnede viirude kasvatajate käest tõdesid uurima. Kõigiks asjadeks ju pole kohe teadmisi antud ja ikka kust ammutada, kui kogenud praktiseerijate käest.
Sattusin nägema ühte koera kuulutust fb lehelt ning esimene asi, tundus mulle kuidagi tuttav koer pildil. Võtsin kohe ühendust, kellele teadsin koera kuuluvat kunagi. Kuid sain kurva teate osaliseks. Muidugi koeral hetkel asenduskodu, kus siis otsiti aktiivselt uut peret, kus ta saaks koerale väärilist elu elada. Tegemist siis Pipi ja Nordiku ühise lapsega, mis pea 1,5 aastat tagasi meilt viidud. Andsin sümboolse tasu eest (5.-) neli kutsikat ära. Kuid jah kui koera suhtes mingeid muid huvisid pole ja ketti otsa pannakse, pole see linnukoera koht. Linnukoer on inimesekoer, mitte eemale hoidmiseks. Paha on teemasse süüvida, kuid mis teha. Õnneks leidus inimene, kes kohe appi tõttas ja koera enda poole tõi. Kuid jah homme linna asja, siis toon koera ära enda poole. Mis edasi, eks näe. Praegu lugu lahtine.
 

Uue aasta viies päev käes.
-14 kirdetuul selline temperatuur oli meil täna hommikul kell 9.00. Üks inimene soovis ratsamatka, kuid keeldusin sellest täna. Kuna töökeskkonnas puutun igapäevaselt tuuletõmbega kokku, siis külmetada mitmel rindel ei sooviks. Teades oma füüsilisi iseärasusi, siis pärast tunni ajast matka pean ma vähemalt mõne tunni soojas saama olla. Kuna probleem jälle kaevus pumbaga, milles õhupadi jälle vajab uuendamist... miks need küll purunevad talvisel ajal?
Ratsamatk sellise temperatuuri juures jah, peab olema läbi mõeldud. Kuna tean, et juba 20 min pärast hakkavad varbad külmetama, kuna tegu on ikka metall jalustega ja tihti inimese ettevalmistus jahedamate temperatuuride juures 0.
Täna mu õe sünnipäev, kuid jah kahjuks töö tõttu ei pääse ma kuhugile. See nädal on mulle tulnud kaks töökoha pakkumist, millest olen loobunud. Kuid hetkel ühe kooliga tööleping, see on erialane. Mul ei ole midagi kaotada.
Olen proovinud mitmeid erinevaid ametikohti, et teada saada mida ma tegelikult soovin.
Tahan mõne kuu puhata eemale minna kõigest igapäeva töö tegemistest. Tegeleda kodus oma elu ja tegemiste arendamisega. Kodus jah mul veel teine töö mis ootab edasi arendamist, noored hobused koolitamist. Kuna vanust juba pea nendel loomadel neli aastat, kellel kolm. Piisav vanus, et neid edasi koolitada. Oleme teinud seda ka siiani, kuid vaikselt. Põhitöö on olnud käe kõrval või lihtsalt sadulat selga pannud, kuid selga ei ole veel jõudnud. Vaja on teha veel korde treeninguid.
Enne tahan loomaga kindla usalduse saavutada psühholoogiliselt. Ma ei poolda kiiret tööd, eelistan hobusega ja tema isiksusega tööd teha. ,,Ehitada" side loomaga nii, et mul endalgi oleks hea ratsutada. Minu jaoks peab olema hobune turvaline, mitte mingi masin vaid saavutama pikema koostööga inimesega turvalise sideme.  
Ja muidugi alustada lõpuks oma ratsaklubi moodustamisega, mida olen viimased kaks aastat mõelnud ja kaalunud. Arutlenud teiste samas valdkonnas pädevate inimestega.
Hetkel soov ainult edasi liikuda.

 

Õnneks oli mul aasta lõpp töö juurest vaba. Ja nii tähistasin aasta lõppus päris aktiivselt, küll koerte ja hobustega. Sai tehtud aasta lõpu ratsamatk kui ka rabamatka Marimetsa rabasse pimedas. Nii vahva ei mingit eksimist, kuna liiklemine toimus laudteel. Ainus kurb nüanss oli see, et rajast on ainult üks lõik kuni tornini ja sama tuldud teed peab ka tagasi tulema. Siis tabas mind paanika, kuna arvasin, et kaotasin hea lambi ära, pärast selgus, et autost ma kaasa ei võtnudki. Ja pärast mitme tunnist seiklust rabas. Olime ikka parajalt märjad ja siis edasi liikusime ema juurde, kes elab Niibi raba servas. Võtsime tema ja õe poja seltskonnas uue aasta vastu. Koju jõudsime uue aasta varasel tunnil 02.33. Käisime soovimas loomadelegi uue aasta soove ning kobisime ära vooditesse, kus siis teadupärast noh jah sügav kosutav seiklustest pakatavad unenägudesse sukeldusime.
Ega meil uue aasta 01.01.2017 aasta hommik kehvem polnud, seda et vähe magada saime. Pool päeva tegutsesime toas, muidugi vanem tütar toimetas loomad linnud õues, mina aga jälle tubaseid loomi. Selgus üllatustõde, et meie viirumamma Piku on saanud hakkama haudumisega. Ja ühe poja häälitsemine mesiniku mütsi all andis märku uue ilmakodaniku koorumisest. Oii millise häppi osaliseks me ikka saime. Ega linnud ise ka kehvemad oma emotsioonide väljendamisega polnud. Roheline viirupapa käis kõikidele kuulutamas, et tema ja ta naisel on ühine laps koorunud. Uurisin neti vahendusel, kuidas ma pean hooldama linnuemmet, et laps kasvaks ja saaks liigile omast toitu. Kuna emme haudub veel nelja muna. Eks näe ja loodame, lahe oleks, kui esimene pesakond näeks tõesti ilmavalgust ja kasvaksid suurteks lindudeks.
Me tõesti ei pööranud sellele tõigale tähelepanu, kunba eelmiste lindudega on meil juhtunud sellist asja, et millegi pärast mune pesast välja loopinud ja haudmisest mitte midagi välja tulnud. Siis lasime emaslinnul ise valikuid teha. Tundub, et selline valik on parim. Pesakohaks on siis mesinikukinnas, mu abikaasa tegeleb mesilastega, õnneks talvine aeg ja tal hetkel neid asju vaja pole. Piku saab rahus oma lastele kinkida turvalise pesitsemise koha. Lahe uus aasta üllatus, loodan, et lindudega läheb hästi.
Tegime jälle ratsamatka, aga seekord siis videviku tundidel. Ümbruskonnas nii 3-9 km raadiuses käis tõeline uue aasta paugutamine. Hobused ikka ehmatasid mitmeid kordi. Hea on pimedas märkamatult liikuda ja märgata uue aasta järgset olemist majades. Kas peetakse hämaratundi või hoopis on tegusateks taluinimesed.
HEAD UUT AASTAT blogi lugejad. Alustasin tänasega uuel aastal väga tegusalt.