Juba 15 jaanuar, võib öelda, et pool kuud läbi. Ja ma pole siia saanud ühtegi rida kirjutada, kuigi võimalusi ja ainet oleks küll ja küll. 
Loomadega on okei, v.a. toajänku Tutt-Sabaga, kellel kasvaja väga aktiivseks muutunud. Olen uurinud siit ja sealt, tegu eaka toaküülikuga, kas opereerida või mitte, kuid tegu pahaloomulise kasvaja laadsega. Uhh vastik mõelda. Ja opereerida on suur risk, kuna küülikutel
Kindlasti on tekkinud teil küsimusi, kuidas mul papagoi pojaga lood. Kurvastusega nendin, et ema ühel hetkel loobus hoolitsemast ja leidsin poja surnuna. Ja ma ei suutnud kuidagi asjast üle olla ja seda ka sõnadesse panna. Lootus oli, et äkitselt seekord õnnestub, kuid jah ka haudumine toimis mõned päevad siis ka loobuti. Pean mõnede viirude kasvatajate käest tõdesid uurima. Kõigiks asjadeks ju pole kohe teadmisi antud ja ikka kust ammutada, kui kogenud praktiseerijate käest.
Sattusin nägema ühte koera kuulutust fb lehelt ning esimene asi, tundus mulle kuidagi tuttav koer pildil. Võtsin kohe ühendust, kellele teadsin koera kuuluvat kunagi. Kuid sain kurva teate osaliseks. Muidugi koeral hetkel asenduskodu, kus siis otsiti aktiivselt uut peret, kus ta saaks koerale väärilist elu elada. Tegemist siis Pipi ja Nordiku ühise lapsega, mis pea 1,5 aastat tagasi meilt viidud. Andsin sümboolse tasu eest (5.-) neli kutsikat ära. Kuid jah kui koera suhtes mingeid muid huvisid pole ja ketti otsa pannakse, pole see linnukoera koht. Linnukoer on inimesekoer, mitte eemale hoidmiseks. Paha on teemasse süüvida, kuid mis teha. Õnneks leidus inimene, kes kohe appi tõttas ja koera enda poole tõi. Kuid jah homme linna asja, siis toon koera ära enda poole. Mis edasi, eks näe. Praegu lugu lahtine.
 

Uue aasta viies päev käes.
-14 kirdetuul selline temperatuur oli meil täna hommikul kell 9.00. Üks inimene soovis ratsamatka, kuid keeldusin sellest täna. Kuna töökeskkonnas puutun igapäevaselt tuuletõmbega kokku, siis külmetada mitmel rindel ei sooviks. Teades oma füüsilisi iseärasusi, siis pärast tunni ajast matka pean ma vähemalt mõne tunni soojas saama olla. Kuna probleem jälle kaevus pumbaga, milles õhupadi jälle vajab uuendamist... miks need küll purunevad talvisel ajal?
Ratsamatk sellise temperatuuri juures jah, peab olema läbi mõeldud. Kuna tean, et juba 20 min pärast hakkavad varbad külmetama, kuna tegu on ikka metall jalustega ja tihti inimese ettevalmistus jahedamate temperatuuride juures 0.
Täna mu õe sünnipäev, kuid jah kahjuks töö tõttu ei pääse ma kuhugile. See nädal on mulle tulnud kaks töökoha pakkumist, millest olen loobunud. Kuid hetkel ühe kooliga tööleping, see on erialane. Mul ei ole midagi kaotada.
Olen proovinud mitmeid erinevaid ametikohti, et teada saada mida ma tegelikult soovin.
Tahan mõne kuu puhata eemale minna kõigest igapäeva töö tegemistest. Tegeleda kodus oma elu ja tegemiste arendamisega. Kodus jah mul veel teine töö mis ootab edasi arendamist, noored hobused koolitamist. Kuna vanust juba pea nendel loomadel neli aastat, kellel kolm. Piisav vanus, et neid edasi koolitada. Oleme teinud seda ka siiani, kuid vaikselt. Põhitöö on olnud käe kõrval või lihtsalt sadulat selga pannud, kuid selga ei ole veel jõudnud. Vaja on teha veel korde treeninguid.
Enne tahan loomaga kindla usalduse saavutada psühholoogiliselt. Ma ei poolda kiiret tööd, eelistan hobusega ja tema isiksusega tööd teha. ,,Ehitada" side loomaga nii, et mul endalgi oleks hea ratsutada. Minu jaoks peab olema hobune turvaline, mitte mingi masin vaid saavutama pikema koostööga inimesega turvalise sideme.  
Ja muidugi alustada lõpuks oma ratsaklubi moodustamisega, mida olen viimased kaks aastat mõelnud ja kaalunud. Arutlenud teiste samas valdkonnas pädevate inimestega.
Hetkel soov ainult edasi liikuda.

 

Õnneks oli mul aasta lõpp töö juurest vaba. Ja nii tähistasin aasta lõppus päris aktiivselt, küll koerte ja hobustega. Sai tehtud aasta lõpu ratsamatk kui ka rabamatka Marimetsa rabasse pimedas. Nii vahva ei mingit eksimist, kuna liiklemine toimus laudteel. Ainus kurb nüanss oli see, et rajast on ainult üks lõik kuni tornini ja sama tuldud teed peab ka tagasi tulema. Siis tabas mind paanika, kuna arvasin, et kaotasin hea lambi ära, pärast selgus, et autost ma kaasa ei võtnudki. Ja pärast mitme tunnist seiklust rabas. Olime ikka parajalt märjad ja siis edasi liikusime ema juurde, kes elab Niibi raba servas. Võtsime tema ja õe poja seltskonnas uue aasta vastu. Koju jõudsime uue aasta varasel tunnil 02.33. Käisime soovimas loomadelegi uue aasta soove ning kobisime ära vooditesse, kus siis teadupärast noh jah sügav kosutav seiklustest pakatavad unenägudesse sukeldusime.
Ega meil uue aasta 01.01.2017 aasta hommik kehvem polnud, seda et vähe magada saime. Pool päeva tegutsesime toas, muidugi vanem tütar toimetas loomad linnud õues, mina aga jälle tubaseid loomi. Selgus üllatustõde, et meie viirumamma Piku on saanud hakkama haudumisega. Ja ühe poja häälitsemine mesiniku mütsi all andis märku uue ilmakodaniku koorumisest. Oii millise häppi osaliseks me ikka saime. Ega linnud ise ka kehvemad oma emotsioonide väljendamisega polnud. Roheline viirupapa käis kõikidele kuulutamas, et tema ja ta naisel on ühine laps koorunud. Uurisin neti vahendusel, kuidas ma pean hooldama linnuemmet, et laps kasvaks ja saaks liigile omast toitu. Kuna emme haudub veel nelja muna. Eks näe ja loodame, lahe oleks, kui esimene pesakond näeks tõesti ilmavalgust ja kasvaksid suurteks lindudeks.
Me tõesti ei pööranud sellele tõigale tähelepanu, kunba eelmiste lindudega on meil juhtunud sellist asja, et millegi pärast mune pesast välja loopinud ja haudmisest mitte midagi välja tulnud. Siis lasime emaslinnul ise valikuid teha. Tundub, et selline valik on parim. Pesakohaks on siis mesinikukinnas, mu abikaasa tegeleb mesilastega, õnneks talvine aeg ja tal hetkel neid asju vaja pole. Piku saab rahus oma lastele kinkida turvalise pesitsemise koha. Lahe uus aasta üllatus, loodan, et lindudega läheb hästi.
Tegime jälle ratsamatka, aga seekord siis videviku tundidel. Ümbruskonnas nii 3-9 km raadiuses käis tõeline uue aasta paugutamine. Hobused ikka ehmatasid mitmeid kordi. Hea on pimedas märkamatult liikuda ja märgata uue aasta järgset olemist majades. Kas peetakse hämaratundi või hoopis on tegusateks taluinimesed.
HEAD UUT AASTAT blogi lugejad. Alustasin tänasega uuel aastal väga tegusalt.

Ja ongi aasta eelviimane päev. Väljas ilmaks lumetu, hall ilm. Kanad on õues, koeri pean mõned päevad kinni hoidma. Naabrimees tahab oma kanade ,,röövli" kinni püüda. Ja metsa minekus peame arvestama teise teekonnaga.
Kui lund siiani saanud ainult nuusutamiseks ning talvemõnude nautmisest ainult pilte näha. Ja hinges unistused, et tahaks põhja kolida (seal lumi maas).
Kui vaadata koduseid loomi ja nende tegemisi, siis neil savi kas lumi on või mitte. Hobustele oleks küll vaja lund, sest kui nii edasi veel porine aeg kestab, pean võtma kasutusele metsakarjamaad, kus pinnaseks sammal ja pikemas perspektiivis süüakse viimane ajaviiteks  ära.
Huvitavaks juba see, et Kuremaal varastati silorulle. Ja jagati ning otsitakse kes võisid tegevust pealt näha, kui peale laaditi. Ja muidugi hoiatus, et silm peal ka kellel söödad põldude servas on. Käisin minagi eile kontrollimas oma söödarullide arvu. Mul õnneks alles, muidugi küll metsade keskel, aga mine sa võta kinni. Meie kandis veel Farmeri söödavarud põldude servas. On ka inimesi, kes ei tee vahet, kas tegu on põhurullide või heinarullidega.
Oh jah, muidugi varguseid pannakse enam toime, kui õues pori ja muda. Ja ööd pimedad kui kotis.

Järgime aasta ju punasetulekuke aasta. Meie Petka peab valvet ja naudib kasuisa rolli.

Merisiga Valgekesele saab näidata, mis õues toimub, kuid tema emotsioonid jäävad tagasihoidlikuks. Pigem sules oleks inimese lähedusse jääb turvaliseks ning sinna õue ei tõmba ükski närv.

Olgugi, et mul selja taga 6 päevane töönädal ei kahandanud see võimalust osalemaks 24.12 toimuval pere jõulupeol.
Pärast tööd sauna, kus teatud meditatsiooni ning rituaalsed tegevused suunanud oma keha olemuse parendamisele. Oo jaa, pärast sauna päris hea tunne ja peolauast ühte teist smeken guud tehtud kahe pere jõuluroogade katsetusi proovitud. Ehmatus mulle, kui pidin minema jõuluvana kotis peituvate kingituste järele. Esinesin mitmete jõululauludega ja süntekal saatis meheõde, kel muusikaõpetaja kutse ja muidugi töökoht koolis algklasside muusikaõpetajana.
Öösel peale ühte koju jõudes jagasin ühte koma teist head paremat lemmikutele v.a. närilistele. Vabandasin ette taha, piinlikust tundes, et nemad üldse ära unustasin. Ja värske kapsa poest ostmata unustasin, kuid täna ma sellepärast teekonda poodi ette ei võtnud.
Eilne päev kulges nii, et palju sain jõulu tervitusi koos soojade soovidega ja üldse on see nädal olnud imede nädal. Kohtunud selliste inimestega, kelle teekond mitme mere ja maa taha viinud on. Kohtumine imeliselt soe ja armas olnud. Tegemist siis ühe noore inimesega, kes meil aastaid ratsutamas käinud ja nüüdseks siis elupaik Austraalia. Kuid fb kõik võimas vahendab üksteise tegemisi nii et me ei jää kellegi elust osa saamata.
Muidugi meie talu fännid, kes jätkuvalt lemmikutele ehk koertele kõike head ja paremat saadeti, siis selle öösel ära jagasin. Imetlesin Sassut, kes magas nii sügavalt, kui teda kostitasin mõnusa rasvase suutäiega. Soovisib Sassule eraldi oma jõulusoovi. Kuid kõige imelisem kingitus oli mul, kuus tennisepalli, korraldasin koertega viskamise mängu, korda mööda Pipi ja Sassuga. Pipi on üllatuskoer, kes on ära õppinud, et nii lahe on mängida palliga ja tuua seda peremehele. Ja leiutada koertele igat masti vigureid, et viimast veel kätte saada.
Tänane päev kulges mul loomade lindude toimetamisega. Sain teada, et kanade teravili otsakorral ja pean lähimal ajal juurde hankima, eks suuremas koguses. Tundub, et 50 kg jääb siiski meie sulelistele väheks. Peab seda olema rohkem. Pean täna veel suhtlema vilja müüjaga. See kelle käest ma viimati ostsin jättis mulle ebakindla müüja mulje. Eelistan siiski, et mul edaspidi kohe saada oleks.
Tänane päev on olnud üks ütlemata lahe päev, sain puhata ja kirjutada oma artikkel valmis...
Yess...

 

Ja ongi jõululaupäev käes, täiesti uskumatu. Kuhu kaob aeg. Telliti artikkel ja pean 1 jaanuariks valmis saama. Teen seda... millest kirjutan ütlen kui artikkel valmis.
Tänane hommik algas tuule ja vihmaga, nojah alates, kui silmad lahti tegin.
Pole aega saanud uurida interneti vahendusel, kui kaugel või hull on linnugripiga. Mõtisklen miks on nii palju neid loom-linnu nakkuslikke haiguspuhanguid aastate lõikes tihenenud?
Kas tehakse tahtlikult või hoopis on kliima muutus tagamaaks või liiga tihe loomade asustus või hoopis muutunud riigikord veterinaarsete taudipuhangute korral. Meenub mulle nõuka ajast, kuidas loodi igasse võimalikku kohta (maakonna piiridele, farmi sissepääsudele jne., koolidesse, kauplustesse jne.) desomatid ja range kontroll liikumisel. Mäletan oma vanaisaga kaasas käies, kuidas kontrolliti sõidueesmärke ja sihtkohta liikumise suunda.
Miks nüüd ei toimi sellised asjad, lihtsalt riigikord ja huvitatus madal seisus. Keegi võiks ju ikka huvi tunda ning kindlaid sihte hoida, kuid jah aktuaalseks sai pagulasteema, mille tõttu tean. Kus jälle vassitakse ühe kuulsa maja renoveerimisel, kunagi nõuka ajal tuntuks saanud Kuusiku katsemajandi nimetuse all. Kus toimusid mitmete uute kultuuride aretamised ja muidugi ilmajaama teenuseid pakkuv tugijaam Rapla maakonnas (nõuka ajal oli Rapla rajoon).
Olgugi, et hoone ise on siiski osalt meenutav mõisahoone... Kuid jah kumb siis sellest tuleb kas hooldekeskus (kuigi uus Rapla hooldekeskus pidi teatavasti valla otsuse järgi Alu teele Haigla kinnistule). Ja muidugi on see otsus kindlalt kinnitatud. ... või pagulaskeskus..? mõelge mis meil saladuskatte all toimub?
 

Ja ongi selja taha jäänud neljas advent, olgugi, et eile. Nojah põdesin eile väheke, muidugi und jagus tervel perel ikka päris mitmeks tunniks. Kuna teine pool agiteeriva hoiakuga jälle kogudusse proovis meelitada, siis jah ikka kodus olemine sai ülekaaluks. Kuna 6 päeva iga päev väljas olla ei ole tahtmist enam kuhugile liigutada. Muidugi ravisin kohutavat peavalu, mehed juba teab mitmendat päeva nokitsesid ühe toa kallal. Tegevusega jõutud sinna maale, kus kanti lakki peale. Öösel hajuv lakilõhn aga peavalu tekitas. Hommikul jah enesetunne päris paha, kuid köömne tee abil suutsin enese kombesse saada.
Tegelesin loomadega ja nautisin kõiki tegevusi kodus. Kuid õhtul tekkis soov enne päris pimedaks minekut korra Kullamaal ära käia, panna lähedastele hauaküünlad. Seekord läks mu lähedaste haudade leidmine pimedas päris kiiresti. Kohale jõudsin juba pilkases pimeduses, mis mind üllatas, et Kullamaa kirikule on lisatud välis interjööri esile tõstmiseks välisvalgustus. Ja muidugi tekitas õdusa olemise. Ja muidugi omaksete haudadele süüdatud küünlad jah teatud õrna kuma surnuaiale. Nagu väikse valgusmajakad... kelle või mille jaoks.
Esmane visiit sai ettevõetud vanaisa-vanaema kalmule. Pärast vana-vanaema kalmule. Kahes erinevas kohas. Lõpuks liikusin lihtsalt vaikselt mõtlesin ja meenutasin vanadest aegadest, võtan tagasi lapsepõlve aegadesse, kuidas sai vana-vanematega Kullamaa surnuaial käidud. Lisaks kiikasin värsketele haudadele, kui vana või noore inimesega tegu, kes puhkamas värske kääpa all, millel värsked pärjad-lilled. Püüdsin meenutada miskit vanaisa vestlusest jagatud inimnimesid, kas on tuttav või mitte. Külastasin ka vanaisa ema ja vanaisa õe haudu...
Minevikust ikka palju, tagasi teele ei asunud enam mitte Koluvere kaudu, vaid valisin sellised kohad nagu Silla (vanaisa õppis oma lapsepõlves selles koolis, kunagi viis enne Saaremaale sõitu mind seda kooli vaatama, rääkides oma koolipoisi lugusid).
Vana Vigala, Kivi Vigala, Päärdu, Velise, Valgu... viskasin mööda minnes pilgu Võerahansu puhkemajade kompleksi majadele. Ei ühtegi valgust ja ühtegi tegevust mis viitas turistide viibimist või tähistamist mingil moel kollektiivi jõule.
Tee peal mõlgutasin omi mõtteid, et mida ma edasi tahaksin teha, ahjaa päeva nael. Kohtusin ammu igatsetud ja armastatud inimesega. Kahju, et see nii mööda minnes lühikeseks jäid, kuid olulised soovid ja mõtted siiski omavahel jagatud said. Olin ülimalt õnnelik, et üks jõuluime jälle sündis. Ja seda enam tekkis usk, et ka minul seisab ees uued muudatused. Kuigi soovitud ja kanditeeritud töökohta ei saanud, ei tähenda, et mu ees uksed suletuks jäävad. Olen laste keskis arupidanud, tegin uue kandideerimise. Küll ka mulle koidab sobiv töökoht, mis annab võimalust rakendada ellu oma õpituid teadmisi.