3 advent.

Metsas varjus

Kas mind on näha? Teeba küsimas pilguga...
Juba teine päev, kus ärgitan lapsi kaasa mõtlema, et mida nad teha tahaksid aastavahetusel. Pakkusin ühte rabasse metsaonni kasutamisega aastavahetusööd vastu võtma. Hetkel raba nime ei maini ning et ennetada asjade läbi kukkumist siis ei räägi rohkem. Eks näe, mis aeg toob.
Hetkel mil veel sügisväsimus maad võtnud, siis selle leevendamiseks on ujumine üks parimaid asju maailmas. Käisin tüdrukutega ujumas nii mõnus, veel kahes saunas ning vahelduva eduga veel ujumas käia... noo , ma ei või, lihtsalt eluvaim tuli tagasi... Mõnus... Inimesed otsige oma sügisväsimuse vastu, mis teid taastab ja energiat annab. Edukat ja toredat jõuluaja ootust....
 

Natuke kurb on ka, paar päeva tagasi tõin tagasi tuppa noorkanad-kuked, aga arvulises koosseisus 5. Kahju oli, et õigel ajal jaole ei saanud. Panin kanakuuti liiga ereda valgustuse ja see tekitas vanemates sulelistes kannibalismi. Kolm noort kaotasime, tol hetkel oli mul raske, ma ei suuda mõista miks. Tegelikult olid nad kõik oma iseloomude ja erilisusega hingelähedaseks kasvanud. Ja muidu sai siis 5 noort tagasi tuppa toodud. Ja kuidas nad naudivad oma puurisolemist. 

Kahju jah, et kolm noort lindu otsa leidsid. 

Jõulud lähenevad, püüame lastega tegeleda veel noorte hobustega nii palju kui aega leiame.

Sai siis täna vabakoguduses loomadega käidud. Kerged miinuskraadid ja muidugi lumi tõi juba jõulutunde. Kõik laabus kenasti, ponide peale laadimine. Alustasime jällegi Kellukast, kes läheb inimese järel vist küll tulest ja veest läbi. Temal puudus igasugune hirm. Teiseks panime Tassa, kes läks täna juba julgemalt treilerisse. Hea meel, et treilku omanik vastutulelik ning ettevaatliku sõidustiiliga, kes veel kokkulepitud ajast veel varem kohale ilmus. Igal juhul saime ajaliselt kohale nii kitsed kui ponid. Muidugi sai ka Pipi kaasas olla. Kuid Pipi tõin autoga koju tagasi. Enne käisin Maximas, et tüdrukutele teepeale näksimist anda. Pipile ei leidnud muud heaks paremaks, kui seakeelt. Millest siis üks keel veel koju jõudes alles oli. Kui tagaluuki avades ei tahtnud üldse välja tulla, pigem urisedes teavitades teistele koertele, siia ei saa, siin on minu valdus ja mul on nänni. Lõpuks pika kutsumise peale saime autost välja andsin tema teenistuse eest saadud tasu ning selle pidi jälle minu valvsa silma all ära sööma. Jällegi üks lahe päev, kus said teoks head organiseerimisoskused. Mulle meeldib rohkem koos loomadega rahulikumas miljöös olla. Kitsed nautisid täiega auto sõitu. Oskasid pikutada ja sõidu ajal ka viisakalt üleval ennast pidada võrreldes eelmise aastaga.
Tundub, et õpime loomadega sellistes rännakutes koos eksisteerima ja hindama midagi erilisemat, kui aega ainult koplis vaid kui lahe on inimene ikka, kui saame kuskil koos käia.

Sokk nimega Poiss sai endale uue kodu, kus jätkata sokuna ja mis tast edasi on juba uue pererahva otsustada. Minule ta eriline polnud, pigem natuke jõuline ja teiste loomade suhtes ülbik. Plaan oli muidu kastreerida, kui talle uut kodu poleks leidnud. Mulle oli see täielik uudis, kui sokule tahtja tuli. Minu jaoks täielik jõuluüllatus. Ja Sokul vedas jäis siiski kitsede meessoo esindajaks. Igal juhul kahepoolne vedamine.

Ja nii nagu ikka oli ka seekord kaasas koer nimega Pipi. Kes võlus lapsi oma sarmikuse ja alandlikkusega.

Katsetan uut arvutit, ja olen väga rahul. Saan pühenduda lõpuks oma koolitööle. Nojah mis uus, küll. Koolis vahetati uuemate vastu ja sain ühe vanematest kasutatud. Valla iti mees vaatas üle ja täna sain kätte. Muidugi olin kaks päeva ilma autota. Täitsa suur probleem on kohe. Ühel päeval sain mehega, teine päev ei viitsinud enam kuulata, nojah imestan alati, miks mehed vinguvad, mis neil viga on.... Mõnel mehel, eriti veel enda omal on raske mitut sõitu teha koju... Siin on mõtlemisainet... Ja ega ma viitsi korrata palvet, vaid teekond sai jala ette võetud ning katsetada ülepika aja pöidlaküüdiga Raplasse sõitu.
Õnneks Raikkülas üks naisterahvas siis lõpuks peale võttis, vist oli 12 auto. 
Kanadel sööt otsa saamas, ühele küülikule hankima aga koksidioosi vastase ravimit sisaldavat sööta. Kuigi üks toaküülik veel on, kel kah juba vanust pea 8 aastat. 
See selleks, täna liigun jälle autoga, homme vaja ühel üritusel osaleda, pean veo töid teostama. Ja muidugi käiku lähevad ponid ka kitsed. 

Tänast blogimist alustan kurva sõnumiga. Toajänks Marvin alistus oma haigusele ja kadus igaviku teele. Jah, olgu ükskõik kui palju kogemusi loomade elust lahkumisega, mõni loom on saanud eriliselt lemmikuks, siis on raske panna leina või kaotust sõnadesse.
Kahtlustasin juba eimerioosi, kuna mõni nädal lahkus elust ootamatult meie nooruke Juntsu, kes oli ülimalt kaunis jänkunooruk. Muidugi on ükskõik kelle surm ehmatav ja mitte eriti meeldivat tunnet tekitav. Kasvõi kuulen kellegil tuttaval kedagi lahkunud mõtlen lähedast inimest.
Eelmisel nädalal sõidutasin kahte rahvamuusikut ja kui nad alustasid oma eeskava tutvustamist rahvale oli tunda kerget nukrust, mida ei suudetud sõnadesse panna. Kuna nendega pidi olema keegi 10 ja see oleks olnud võimas meeshääl, aga jah sama ootamatu oli temagi minek...
Seisab ees puuri deso, sest kahtlus langes siiski nakkuslikule haigusele. Kuidas saavad toas jänesed haigestuda... ?
Üks hea uudis, Anete googeldas ja leidis üle talli, kus asub Lipton. On deketiiv, Kesk-Soomes. Tegelikult nii lahe on teada enda käes kas siis kasvatatud või kasvanud loomade edaspidist käekäiku. Muidugi mõned loomad on vahetanud nimed, aga jah see uute omanike teha.

-6 kraadi külma, päike karges talvises ja aknast õue vaadates linnukesed oma lõppevat rasvapalli nokkimas.
Kanaema tibudega läks siis kanalasse, et hakata elama oma tibukestega kanalas. Seal on neile sobilik koht. Muidugi meil jälle harjumatu, kuid elada suureks sirgunud kanakasvatusega toas nagu ei kujuta ette. Muidugi on nad inimesega väga ära harjunud.
Iseenesest väga kena ja ilus. Mõtlen siin, et juba teab mitmendat aastat ei ole midagi toimumas Võerahansu puhkemajades, ei jõuluüritusi ega uueaasta vastuvõtmisi, kus varasematel aegadel õhtupimedal ajal sai liigeldud hobuse ja saaniga. Oh olid ajad ja kui tihti sai käidud, lapsed olid väiksed. Koju naasesin alati päris hilistel öötundidel. Muidugi pererahvast väsitas ära see pidev pidude järelkoristus, sest inimesed ei oska pidutseda. Jah aga nii see on, kuigi mullegi on pakutud majutuse peale mõelda ning gruppidele saunaga, kuid see mõte ei meeldi. Sel juhul ainult kindlatele gruppidele keda tunnen. Ja püüan leida teist teed, kuidas edasi liikuda. Hetkel on meil paigalseis. Püüame leida väljapääsu edasiliikumiseks.
Jälgin vaikselt mis toimub ka lähedale jäävates hobumajapidamistes.
Ees ootab veel valdade liitumine, kohtusin viimane nädalavahetus ühe valla töötajaga, kes ütles, et kahju lahkuda sellisest vahvast meeskonnast. Ja kuna üks uks uude töökohta oli sulgunud kandideeritavate ees, siis tegi toda inimest nukraks. Kuid teada, ega naised loorberitele lesima jää, eks otsivad edasi. Sama siin, kasvõi töötuks esialgu, uuel aastal ootab ühe erakoolis ringitöö juhendamine. Jääbki siis aega ettevalmistada
Muidugi Soone talu tegemised on küll väga huvitava pöörde võtnud, kuidagi laialivalguv. Mingid maagilised rituaalid, indiaani higitelgi tseremeoonia läbi igasuguste riituste. Kas läbi mitmeusundi võetud tseremooniad-riitused tulevad kasuks?
Olen aru saanud, et eelkõige pean muutuse läbi viima töö osas. Eks näe, mis elu toob. Kuid olen kiireks muudatuseks valmis, sest laste ja loomadega meeldib tegeleda. Nüüd mil mu enda lapsed on täisea künnisel, kaks on veel nimetuses alaealised, siis kaks täisealised. Mõlemad tegelevad õpingutega.

Triips päikest võib muuta elu hoopis teiseks. Ja raske on kohe ennast teistele kohustustele häälestada. Väsinud kõigest sellest ilmamelust, täna ju veel esimene advent ei mingit rõõmutulva ega emotsioone. Kõigest tühjuse tunne.
Natuke ärevil meeleolu, kuna üks lemmikloomadest on saanud nohu ja hingab raskelt, Aade kes eile esimese süsti tegi antibiootikumi. Mõtlengi, et kas mitte parim pole, kui saaks anda lisaks veel köha nohu rohtu ,,pertussiini". Kohe kui kuulsin sellest, teadsin, et kodus pole enam kasutamatta süstlaid ega nõelu, pidin kiiremas korras hankima suuremas koguses juurde.
Tahtsingi tuttava vetiga konsulteerida, loom kes haigestus, arvata on, et mehed valasid majas ühte toapõrandat, sai isane toajänks tuuletõmbe osaliseks. Õnneks, et teiste loomadega, kes köögis elavad ei juhtunud sarnast asja. Imestan seda...
Ootan ja otsin hetkel sobivat töökohta, kus ennast reaalselt ka teostada saaks.