Kui eilne ilm tuuline, siis hommikul kahe poniga kaks last teele saadetud melu messile.  Käisin tegin ponide karjamaal võtmise ajal veel noortehobuste karjamaale ringkäigu. Nautisin nende lähedal olu ja suhtlemist. Keda sügasin, aga jalgu tõstsin kõigil.
Nordik on lahe koer aitas hoolega oma pulkadega, isegi pätsas autole ratta alla paigutatud halud ära, et neid talle visata. Kui autol ratast alt keerasin, siis Sassgi puges peadpidi kaenla alla, et oma koeralikku tuge mulle abi osutada. Kuid mainisin, et ei saa temgaga hetkel miilustada.
Sain eile midagi teada, et nojah üks tegelane tahab juuli lõpuks puhkust... Kuid mu läbinägemise võime on asunud rohekmat nägema. Ütlesin mis arvan ja mainisin, et mind ei huvita. Mul on rohkem vaja, kui linnaporuadel ja isandatel. Minul on heinatöö kõige olulisem... Kerget ärrituvat tooni endas peidetult, kuid sõnadesse panduna. Mind ausalt ei huvita, kuidas keegi puhkab, kuid tean miks seda puhkust jälle soovitakse. 
Pärast laste teele saatmist autol ise siis piduriklotside vahetusega algust teinud. Kuna hääl juhipoolses rattas ikka õudne oli, siis eelistatavaks sai, et mida kiiremini ma selle probleemi  kõrvaldan. Selgus lahti võtmise ajal, et oli vaja veel silindrilt kerged kulumis randid maha vaja käiata. Sellega tegeles juba teine pool. Jäi veel teise ratta piduriklotsipaar vahetada, lükkasin sobiva aja peale, kus ma ei pea kiirustama tööle. Nüüd jääb veel kojameeste mootori vahetus.
Kurva uudise teavitan, Pigi-Vigi poeg suri eile ikkagi ära. Olin küll kodunt ära, kuid jah juba hommikul tekkis kahtlus, kas  päeva suudab elada. Öösel ärkasin pea viiel korral meriseabeebi niuksatuse peale ning osutasin talle vajalikku abi. Önneks emme on sööma hakanud, kuid tundub et ta ei tunne ennast veel hästi. Vötsin veel öhtul sülle ja rääkisin lohutavaid sönu. Kurb on näha looma varjatud nukrust. 

Otsisin eile hea veti numbrit, kes jagab meirsea teemasid. Ei tea mis meie Pigi-Vigi pojaga lahti. Korraga muutus nörgaks ei liikunud juba kolmandat päeva söödame teist kunstlikult. Kurb tunne valdab. Korra aastas oleme poegida lasknud ja mis nüüd notsikuga juhtus.  Kuigi olime juures kui poegis, ei saanud aru, et miski oleks raskusi valmistanud. Esimesed viis päeva tundus okei, kuid teisipäeval jälgides loomakesi täheldasin ikka, et miski pole korras. Leidsin poja pikali maas, tegin ühe kõne naabrimehele, et kitsepiima hageda. Nojah pidin ise naabrimehe tegemata töö ära tegema. Vähemalt terve päeva piim oli olemas. Kindlasti tekkis küsimus kas kitsepiima võib anda... võib anda. Palju loomalapsi kasvatatakse ülesse just kitsepiimaga.Olen ise praktiseerimise teinud küülikupoegadega, kelle ema pärast poegimist ära suri ja ühe ponivarsa sai ka ülesse kasvatatud ja koolitatud kasuemast kitse alla imema käima.
Töstsin eile öhtul eraldi puuriga loomad oma voodi körvale, et jälgida köike mis täpselt toimub ühe öö jooksul. Öösel jah ema ei söönud ega joonud, aga vahepeal sügasin loomakese kõrvataguseid ja rääkisin juttu. Täna hommikul söödi ära salat mis ma eile õhtul värskeks panin. Notsulapsele seekord lahjendasin 35% vahukoore veega ning lisasin kergeks maitseks glükoosi (viinamarja suhkur). Pärast söötmist tegin kergete sõrmeotsetega ringjaid liigutusi kõhu all, et hoida kõike ringlemises. Kuna ma pole näinud, et ema teda oleks puhastanud.
Varsti peame hakkama loobuma notsu lastest. Kurb küll, aga palju koos pidada ka ei sobi ja tegu veel meessoost notsikutega.
Otsisin  googli vahendusel midagi head materjali, kuid täiesti null seis. Lähtun oma kogemustest küülikupidajana, et ega nörgast loomast asja ei saa, kuid teen endast köik mida peab tegema. Kurbus on tegelikult suur, ei taha looma näha kannatamas. Olen harjunud, et loomad terved röömsad ja söövad. Esimene asi mis alati loomade käitumises märkan on mitte söömine ja norutamine. Silmade tuhmumine ning sära kadumine. Mul pole enne merisiga haige olnud. Leidsin materjali välisparasiitidest, kuid meie loomadel neid ei leidu. Kontrollisin... jne.
Jama ka veel, autol üks piduriklots maas ja pikka söitu massinaga ette vötta ei saa. Muidugi teine seebiooper kojamehed andsid otsa. Kuskil on elektrisüsteemis lühis. Proovisin kaitsmete vahetusega ei saanud aru, et miski jukerdab. Poeg proovis ka, kes ütles, et peksab kaitset välja. Eilne suhtlus emaga, kes jagab tehnikast palju, kinnitas mu kahtlusversiooni.

Emme Valgeke

Hamstrik oma pojaga

SaaraSofia koos oma karvase pojaga

Pigi-Vigi oma lapsega. Oleme natuke mures, kuid teeme köik ,mis suudame.

Vihma oleks vaja. Kõik kuivab, olgugi ilm jahedusele keeras, siis see piisk maapinnale maandus oli lihtsalt kohe nagu aur, mis õhku haihtus.
Täna jälle trimmerdasin rohisin oma lemmiktaimed ning suhtlesin koolilõpuga mõnede teemade üle, ühe inimesega. Tänasin õnne, et lillede ost minu õlgadel langes. Jääb ainult kultuurmustikataimed ja lõpukõne. 

Mull..mull mull väiksed kalad, kus teil väiksed...miks te jalgu peidate jne... Nordik nagu kala vees. Hetkel kuumad ilmad möödas. Lootsin viimase nädala lõpul suurt sadu. Mure heinamaade olukorra pärast. Ei ole rohukasv selline, mis kutsuks heina tegema veel vähem silo tegemist. Olukord paepealsetel trööstitu... olen ju pabistaja ja muretseja teatud olukordades.
Pidasin täna ühe heinamaa omanikuga läbirääkimisi, oh jah. Suhtles nii nagu oleksin eelmine aasta jube heinaraiskaja olnud.  Ma ei taha liiga suurt vastutust võtta, pean veel lähimatel päevadel suhtlema veel silotegijatega. Kahju on see, et tol ajal, kui maid oli võimalik erastada soodushinnaga riigilt oleks ... jah, kuid nüüd tuleb leppida sellega, et peab kasutama kellegi teise maid. 
Proovin ühte noort sälgu müüa või vahetada. Vaja oleks järgmiseks aastaks järglasi...
Kui vähekenegi mõtted rändama jälle juhtuvad meenub jälle eelmise nädala neljapäeva lugu... mis tekitab korralikult külmavärinaid... Õnneks suhtlesin ja arutlesin sellel teemal maakonna turismikoordinaatoriga, kelle abiga leidsin probleemi juured ja sügavused ning järgmistel kordadel juba teada kuidas vältida klientidega ebameeldivusi. Kuid lugu ei anna veel ikka rahu... Kuigi mu üks väga hea sõbranna soovitas unustada ja edasi minna... Kuid lugu ise on nii värske ja meeltest raske lahti lasta, siis muus osas spordis on asjad kõik hoopis sootuks okei olnud. Rattakrossis 7 koht ja veel profiratturite hulgas. Kuna tegu valdade vahelise spordivõistlustega, heade tulemuste saavutamiseks panid nii mitmed välja enda valda esindama tugevad ratturid. Tegu polnud lihtsa rajaga. Üldiselt nautisin täiega, sain varem kohale, siis sõitsin soojenduseks juba ühe ringi ette ära, et tabada veel käiguvahetuse momendid (õige käik tõusuvõtmisel). Võistlusajal kontrollisin hingamist koos pedaalimisrütmidega... kaifisin hindasin oma füüsilist vormi suurepäraseks kahetsesin, et mu ettevalmistusse jäi kiirustreeninguid väheks. Õnn on see, et pikamaa distantsidel  olen vastupidav. Laupäeva õhtul ühe tuntud maakonna sportlaskujuga, asju arutledes, kes oli üllatunud ka mu laskmas käimisest nojah üllatunuid oli ka abikaasa suguvõsa poolel. Ja mu orienteerumisetulemused on paljudele  täiesti üllatused. Rapla sprodi inimesed ei tea ju mu varasematest aegadest suurt midagi. Olen ju sisserännanud, kuigi mu vend ja õde on Raplas elanud. Ja mu ema ja isa tuntud sõiduõpetajad Rapla II keska ajal.
Mainin ma ei lasknud sportrelvast esimest korda, aastatel 1982-1991 tegelesin aktiivselt laskespordiga, kodus harjutasin vanaisa käe all lisatundidena. Lagedi koolis 8klassis saavutasime klassi kollektiivis küll 5 koha laskesuusatamises, kuna poisid lasid igaüks mööda ja vastavalt siis pidid suusatama, mööda lastud arvule ka vastav arv ringe trahviks. Mina suusatasin aga lisaks enda suusaringile veel teise tüdruku distantsi ning lasin kahel korral kõik augud ilusti puhtalt kolme lasuga. Mitte ühtegi mööda laskmist, aga tänu vanaisale sai õhkrelvast palju enne laskesuusatamis võistlust harjutatud.
Kutseka ajal sai proovitud Männiku lasketiirus korra automaati, A. Müürisepa nim kutsekas (oli nõuka ajal vedurijuhite kool, kus valmistati ette rongijuhte ja muid töötajaid raudteel), käisin kolmel korral nädalas Endel Õunapi (elukoht tol ajal Saha Lool, minu kodukoha lähedal) käe all treenimas sportrelvadest. Vahel anti enne mõnda suuremat võistlus proovida, tiirus laskmist käsiõhkrelvast (tegu siis püstolilaadse vahendiga, kuhu mahtusid õhupüssi kuulid). Ma arvan, et mu sõnastus on spetsiifiline, kuid ma ei viitsi ka muul lihtsustatul moel kirjutada.

Õhupalli koolitus, kes kardavad? Kuid noored hobused olid väga uudishimulikud.

Täna oli mu elus jälle üks kogemuse võrra rikkamaks saamise päev. Mis sellest, et eilselt orienteerumiselt noppisin teise koha, siis täna kokkulepitud toimetuleku kooliga tegevused aia taha jooksid. Nojah mõningad arusaamatused ning mu endasse tõmbumise sootuks eemale viis. Ei soovinud enam millegagi jätkata ja nii oli, et lahkuti arvan, et mitte positiivses meeleolus. Proovisin küll miskit selgitust leida, kuid asjad mulle segaseks jäid. Laste ja sõbranna toealusel, aga peaksin hoopis lahti laskma. Eks jah on asju, mis vajavad veel enda kallal tööd. Selle loo läbi sain teadmise ja kindluse, et on asju, mis vajavad siiski läbi rääkimisi otse telefonis, et ei tekiks arusaamatusi.
Mainin veelkord, mina toitlustamist ei paku, minu huvi ja ettevalmistus on rohkem treeneritööle, matkajuhina, loodusgiidina või veel nõustajana veterinaaria valdkonnas.

 

 

Arutelu tütrega, minu puhas leht ja tütrel topelt arv aukudega. Proovilaskudeks oli 5 kuuli.
 Aus olla, ega mul eriti hea enesetunne polnud. Pigem olemine selline laiali valguv. Õnneks või õnnetuseks proovi laskmisel said palju naerda, kuna minu leht proovilaskude ajal jäi sootuks tühjaks. Lasketreener kes kiikrist kaemas ja pajatas, et mul on puhas leht (kummaline, et miks ta jälgis minu lehte) ning selle eest mu tütre leht topeltaukudega kaetud. Muidugi valmistas ka minule see osa nalja ja tiirust lahkusin juba paremas meeleolus. Muidugi õhtuks oli ka teada punktisumma. Sportrelv oli okei sihikuga, sellisega võiks juba igapäevaselt harjutada.

Pigi Vigi täna sündinud lapseke. Nüüd on siis kõigil  emastel merisigadel lapsed. Kahe mamma lapsed juba näitavad isase loomust.
Orienteerumise järel oli tõusnud meie vald 4. Huvitav kui kõrgel tänase õhtu seisuga vald on? Jälle peab uurima ja puurima...

Nordik oma mängukanni vedamas vapralt koju.

Tänasega algas maakonna suvemängud ja avati orienteerumisvõistlusega Toosikannus. Minu võistlusalaks oli N40 distants 3,130 ja 12 kp jooksin ajaga 40min. Homme selgub mitmendaks jäin. Selle tulemuse alusel saab punkte vallale. Pärast orienteerumist sai ujutud tiigis ning võtsin ette päris pikad vahemaad korraga. Kõigepealt ujusin  teisele kaldale ja pärast saare ümber tiir. Kaifisin endamisi oma võimeid.
Koju naasnud, sai tehtud mingit einet ning koeri Vigala jõe äärde ujuma viidud. Ise liiklesime ratastel ja koerad oma jalgadel. Kõik jaksasid ja käisid ka vees. Tundus, et koertel oli täna väga väga väga viimase peal päev.

Pipi ja Nordik vees

Nordik oma oksakesega 

                                           Mõnus oli vaadata, kuidas koerad mõnulesid