Esimene meriseabeebi sündinud, oii on nunnukas. Pea iga päev saab teist peo pesale vöetud ja nupsikuks nimetatud. Üks lastest pani nimeks zorro, kuna mask näos menutab Zorrot filmidest. Seda kas temast suurt filmikangelast kunagi peaks tulema ei oska öelda, meirsea mammad jagavad hetkel ainsat beebit väga südamliku soojusega. Armas on näha loomade omavahelist koostööd ja tööde jaotust.
Mainin olen täna päris laisk no ei viitsi kuhugi ega midagi teha, kuigi oleks vaja üks koorem sönnikut peale visata.
Ja nii oligi, et päev poolenisti siis maha magatud. Ja päeva teine pool siis oluliste sammudena ära jagatud kohalikus koolis arenguvestluse õpetajaga läbitud ning pärast seda koorilaulus osaletud.

Täna on juba esimene nelipühi. Sai põkatatud päris kaugele 3 l diisliga sain hakkama. Mul hea meel, et trakatsil nüüd 20 l paak peal ja ei pea kartma, et maha loksub või vaja mingi maa tagant vaja juurde kütet lisada.
Russi remont veel seisab, hüdropump laiali võetud, sellega tegeleb teine pool, kes jah kipub asjade remondiga palju venitama. Eriti veel, kui see puudutab minu tehnikat.
Ootame loomabeebisid, merisigadel on mingil ajal pojad sündimas, aga millal ei oska veel öelda.
Eile oli meie majas kiige ehitus talgud, sadude vahel said mehed tehtud. Ma ise olin tööpostil ja seega majapidamise elukorraldus lastele üle antud.

Puuri pistetud lilled. Vaatame mis edasi toimuma hakkab. Kitsed on nutikad.

Õitsev tikripöösas.

Õitsev Tähk toompihlakas.

Priimula liikidest.
Lillepeenar vajab jälle rohimist, rohukasv on intensiivistunud.

13 ja reede ei mingit müstilisust ega maagiat. Täiesti tavaline päeva algus kohviringiga. Nojah äratuse seekord üks külaonu, kellel uudishimu teada saamiseks, kes kutsus politsei ehh naljakas teetolmutamise pärast ja kogu situatsioon ajakirjanduse lekitatud.. Eelmine nädal toimetas farmer oma siinkandi pöldudel mürgitamistöödega. Juu mönel uuel sissekolinul lihtsalt tolmutamisest kopp ees. Kuigi kogu tegevus toimus ööpäevaringselt. Kuulsin kui autod terve öö toimetasid mürinaga külateel sõitmisega. Meid see otseselt ega kaudselt ei seganud. Ma pole möne naabrimehe lollustele ka politseid kutsunud, kellega vahel tuleb vesipruuli ja saalomoni käitumismanöövreid kasutada... Nii me siin elame ja kogeme igapäevast tavaelu armu, kuni miski jälle kedagi rööpast välja viib.

Hetkel mil igapäeva elu rutiin köigi tegemistega kuklas hingamas ei ole pääsu minulgi köige mustemast tööst... Musta kulla kaevamisega tegelen. Ja üsna mu vabad päevad on selle tegevusega kaetud.

Eem ostsin uued lilled, teadustasin lapsi. Mis eelmistega juhtus, kits söi ära. Helistasin koju tütrele, et kastaks mu istutatud lilli. Tütar helistas hiljem tagasi, et ema tead lilli ei ole enam... Nojah kits käis kärneriks...Väga armas. Muidugi muutusin kurvaks, kust ma veel enam nii kendade öite lilli saan.

Tänasega pean veel lilledele puuri ümber meisterdama. Nii et mina hakkan lilli pidama puuris ja kitsed vabaduses. Ja saavad nemadki lilleilu läbi vörgusilma.

Loen pidevalt lugusid loomakaitseseltsi lehelt, kus kiire osava kirjasulega Heiki Valner igapäevastest probleemolukordadest kajastab, mis nii pönevalt ja sisukalt kajastatud.

Ise hetke eluolus tahaks olla see eestimaine ussike, kel seljapeal sik-sak... Ja madalam kui mururohi on praegune mentaliteet.

Merisead on hetkel paiusvas vormis, oodata on poegi. Nii me neid sülle ei vöta. Muidugi möni neist teeb hüppeid puuri väliseinale.

Nädalalõppu lubab sadusid, hea meel, et sai õigel ajal miskit ära tehtud. Mõtlen rattamatka Aegviidust - Palukülla.
Tänase orienteerumise tulemusega rahule ei jäänud, ühest punktist jooksin märkamatult mööda. Kiirustasin, muidugi esimese viie punkti leidmine tegi rõõmu, ühe punktiga natuke läksin kaugemalt peale, aga leidsin, aga mida lähemale finishile, seda rohkem muutus tähelepanu hajutatuks ja nii enam ma kaarti ei jälginud ja siis lõpp-punktid võtsin kaardile pilku heitmata. Mis teha kirun ennast oma lohakus vea tõttu päris palju ja ohkama võtab. No keda ma saan veel oma veas süüdistada. Mõtisklen, et mida saan veel rohkem ära teha ja millistel võistlustel osaleda... Nii väga väga väga tahan ikka ja jälle jooksmas käia... 

 

On hommik 6.37 ja olen joomas kohvit. Möte on minna rändama ja ikka rmk matkarajale. Plaan on söita kahe rongiga Aegviitu (Raplast Tallinna ja Tallinnast Aegviitu) ja sealt juba rattaga rmk matkarada mööda Paunküla veehoidla juurde. Ületada tuleb mul Tartu maantee. Kaasas on mul priimus koos gaasiga, toidunöu, vajalikud riided kihiliseks riietumiseks. Nii palju kui vöimalik ja nii vähe kui vajalik.. Toidumoona hangin Aegviidu kauplusest. Olulised mis annavad energiat ja hoiavad valgu normis.
Vötan endale kvaliteetpäeva siis natuke endale ka vaheldust lubama kodustele ja muudele töödele.
Tehtud see sai, füüsiline vorm on okei. Köige pönevamaks oli Tarvasjöe ületamine kitsa vetruva laudpurdest, kuna pididn ratta öhus öla peal hoidma. Enne Loosalu telkimisalale jöudmist eksisn Hirvelaane telkimisalale ära. Eksimine kuulub mu retkede sisse, mitmes kohas kadusid rmk matkaraja märgistused.  Loosalu laudtee olen korra läbinud ning Paluküla mäe taga eksisin jälle teeotsaga ära. Plaan oli vötta suund Lau külale ja sealt edasi Inglistele jne... Sain päikest, toidumoonaga tulin toime, Aegviidust ostsin kuus pirni, mis väga küpsed ja kuus öuna. Muidugi poissmehe lõuna nimetust kandvaid pakisuppe, mida ma muidugi teha ei jõudnud, aga lahustuvat kohvi moosipallidega naksitud. Ja emadepäeva puhul laste poolt kingitud shokolaadist tarbisin kõigest pool tahvlit ära. Imestan, et pea 10 aastat tagasi olin kohutav shokolaadi sõber, aga nüüd matka ajal isegi vastumeelselt tarbisin, pigem teadlikult vaja on veresuhkru normaalseks talitluseks. 
Rapla rongist Tallinnas maha saanud Balti jaamas  teadustati, et väljub 5 minuti pärast Narva rong. Oii oli kiusatus söita Aegviidu asemel hoopis Narva, kuid otsustasin ikka Aegviidu kasuks. Lubasin juba eelmine aasta selle söidu teoks teha, kuid ilmaolud keerasid sajule tol päeval. Nüüd mil päike kõrgel ja õhtud veidi hämara valgusega, näen sõita päris hästi ka ilma valgustuseta.
Täna mõtlesin, et kuidas jalad või mingi muu koht. Kuigi kael oli küll kange, kuid hommikul polnud enam midagi tunda. Õnneks kõik parimas korras. Miskit jälle igatsus kohe mitmeks päevaks rändama järgmine kuu minna.
Ühel lapsel on hetkel eksamisess ja siis oli tema kodus. Nojah päris kummaline on see, et viimasel ajal on märgatud kahtlasi võõraid autosid meie kopli taga seismas. Nii kui keegi liikuma hakkab lahkutakse. Märgatud on kõike... 

Kui keegi oleks näinud, kuidas tegin kahe koera saatel trenni. Olles trennikäiguga jöudnud juba  köhulihaste treenimisasendisse, kui minuga ühinesid Sass ja Nordik. Nords vasakult poolt pulk suus, mis asetati köhu peale-lootis mind endale mängupartneriks saada. Sass oma suurte karvaste käppadega paremalt poolt kerele patsutusi jagades ning püüdes keelega mu nägu limpsata. Tegin paar viibet koertele, et eemalduksid kui ma pühendudes oma lihasmassi kasvatan. Önneks Sass sai aru, kuid Nordik jätkas mängukutse jagamist, proovides küll külje alla vöi köhu peale oma pulka asetada. Korra viskasin nii hasart käivitus ja oldi valmis minuga kohe mängima.
Hommikuid kohvitassi taga nautides vaatan oma toas elusloodusfilmi toalindude ja merisigade käitumisest ning söömisharjumusi märgates.