13 ja reede ei mingit müstilisust ega maagiat. Täiesti tavaline päeva algus kohviringiga. Nojah äratuse seekord üks külaonu, kellel uudishimu teada saamiseks, kes kutsus politsei ehh naljakas teetolmutamise pärast ja kogu situatsioon ajakirjanduse lekitatud.. Eelmine nädal toimetas farmer oma siinkandi pöldudel mürgitamistöödega. Juu mönel uuel sissekolinul lihtsalt tolmutamisest kopp ees. Kuigi kogu tegevus toimus ööpäevaringselt. Kuulsin kui autod terve öö toimetasid mürinaga külateel sõitmisega. Meid see otseselt ega kaudselt ei seganud. Ma pole möne naabrimehe lollustele ka politseid kutsunud, kellega vahel tuleb vesipruuli ja saalomoni käitumismanöövreid kasutada... Nii me siin elame ja kogeme igapäevast tavaelu armu, kuni miski jälle kedagi rööpast välja viib.

Hetkel mil igapäeva elu rutiin köigi tegemistega kuklas hingamas ei ole pääsu minulgi köige mustemast tööst... Musta kulla kaevamisega tegelen. Ja üsna mu vabad päevad on selle tegevusega kaetud.

Eem ostsin uued lilled, teadustasin lapsi. Mis eelmistega juhtus, kits söi ära. Helistasin koju tütrele, et kastaks mu istutatud lilli. Tütar helistas hiljem tagasi, et ema tead lilli ei ole enam... Nojah kits käis kärneriks...Väga armas. Muidugi muutusin kurvaks, kust ma veel enam nii kendade öite lilli saan.

Tänasega pean veel lilledele puuri ümber meisterdama. Nii et mina hakkan lilli pidama puuris ja kitsed vabaduses. Ja saavad nemadki lilleilu läbi vörgusilma.

Loen pidevalt lugusid loomakaitseseltsi lehelt, kus kiire osava kirjasulega Heiki Valner igapäevastest probleemolukordadest kajastab, mis nii pönevalt ja sisukalt kajastatud.

Ise hetke eluolus tahaks olla see eestimaine ussike, kel seljapeal sik-sak... Ja madalam kui mururohi on praegune mentaliteet.

Merisead on hetkel paiusvas vormis, oodata on poegi. Nii me neid sülle ei vöta. Muidugi möni neist teeb hüppeid puuri väliseinale.