Külastasin Mukri raba, suusatasin laugastel. Vöimas  tunne valdas kohe, kui suurel laukajärvel suuskadega uisku tegin. Lauka iseärasuseks on saared, kus sai siis proovitud kurvisid vötta. Igal juhul kaks tundi rabas kolades kadus linnu lennult. Vöimas tunne iga sellise paiga külastuse järel, köik muu argisest päevast kaob unustuse hölma. Eks näe, kus ma homme kolan, kas viitsin vöi veedan möne varase hommiku hoopis oma kodukandi raba külastades. Huvitun metsloomade elust-tegevusest. Esmane on tutvuda hundi arvukuse ja liikumise ning populatsiooni suurusega. Tegelikult teen seda juba aastaid.
Önneks veebruarikuuga sai ära kohanetud uue töögraafikuga, algul oli ikka see inimese niuks-niuks-niuks... paha elu, kuidagi  ei osanud köige kiirega kohe nii harjuda, kuid kuu möödus, et ei   saanud arugi. Muidugi teatud kannatlikkuse proovile panemine oli veel mul autoremont.
Tegin eile kanadele profülaktilisel meetodil D vitamiini kuuri. Üks tuttav oma kanadega töi mu kanadele veel lestatöve, homme veel vaja ravi teha.
Jälgimisele sisse sai toodud üks noortest sälgudest, kes kuidagi omaette hoidis, temale teen täna ussitõrje. Eile õhtul sai veel kehatemperatuuri mõõdetud. Kuid sellist, mis oleks murelikuks teinud ehk siis palavikku ka ei olnud. Ei tea miks siis looma eraldi hoidis. Jälgime mõnda päeva ja siis laseme taas karja.

Mukri raba ja muidugi on see paik veel looduskaitse all.

Kahju on see, et torn raba servas on kahjustunud ja seega kasutuskölbmatu.

Jälle üks päikseline päev. Mönus on loomi talitada,  kui nad on rahuolevad ning söövad omas tempos. Vaja on jälle osta kütet, avasin viimase kodus oleva rulli silo. Heinamaa servas neid veel mitukümmend seismas.
Kanad on mul hästi julgeks muutunud, kui õue lasen, siis tolgendavad jalus ja jutustavad. Üritan neid mööda minnes paitada, isegi kuked ei karda enam nii paaniliselt. Möni saab sülle vöetud, kanamemm mõnust kokutab. Tegelikult, kui loomad-linnud usaldavad  inimest on nad väga pönevad fruktid  majapidamises.
Näiteks vötan mänguasja ja võtan  Nordiku vabalt endajuurde, kuid viimane kibeleb vägisi kanade juurde. Kuid sönakuulekus töötab väga hästi, püsivus ja pidev töö on viinud nii kaugele, et koer kuuletub hästi. Ja muidugi lapsed tunnevad minu eksperimendist tohutut hirmu, et kuidas kas ma ei karda Nordiku rünnakut kanadele. Olen selgitanud, et hirmuga ei suudaks ühtegi looma õpetada. Põhisuund seisneb koostöö tekkimisest. Näha uutes olukordades  koera reageeringut ja valmis olema,  keda ta tahab kuulata.  Ja nii igapäevaselt trenni tehes, tundub mu eesmärk lähenemas soovitud tulemusele.
Ja ülepika aja kah üks pooletunnine jooga-venitus-hingamine jne super päev täna...😁😁😁

Metsloomade paradiis. Milliseid jälgi küll leida vöib.

Valgejänese jälg, tiba päikese poolt töödeldud.

Nii tehtud-käidud ja mõne pildi klõpsitud. Ootasin sobivat päikesetõusu märki juba kella 5-st hommikul. Kuid siis haigutas videvik, mis ei pakkunud pildistamis ega külastus huvi. Kui homme sama ilm, siis juba tiba teise kohta. Fännan seda aega, kui saab rabas kolada, eriti märtsikuisel ajal. Kella 6 ajal õue vaadates ei leidnud ikka kutsuvat päiksestõusu. Ja korraks vist lühikese une järel uuesti kohvitassi taga nentisin kurvalt, et päikest pole. Ja sinna ma siis enese unustasin. Ja ühel hetkel kell 8 juba tervikpäike suurelt siramas. Igal juhul energiapatareid tööle ja tegutsema... Õue minnes said kõik loomad oma ninaesise, muidugi koertega metsa ei läinud. Võtsin auto ja kimasin lähima raba serva. Igal juhul on päev täiusliku alguse saanud.

Yess kaunis päev. Kena päiksetöus käivitas sisemise päikese energia tööle. Miinuskraadid 29.02. tuletavad meelde, et aeg oleks rabadesse kolama minna.  Yess saab ehk see nädal ka vöistlema minna suusatamises. Homsest juba uus kuu, uskumatu kui kiirelt kaob aeg.  

Pärast Rapla ringi toimetasin loomad-linnud esimesekäigulise hommik ootega. Suheldes vötsin aega iga loomaga individuaalselt rääkida. Täna viisin läbi ühtlasika kabja kontrolli, mil määral sai selgeks kas vaja on värkida vöi mitte. Önneks ei pea niipea neid nagistama. Muidugi noored sälud vajavavad rohkem tegelemist.  Harjasin neid, ükshaaval, löpuks moodustus omaette kobar minu ümber, imestama pani hobuste meelerahu ja soov olla kontaktis inimesega. Nautisin igat hetke nende keskel. Mönus hommikpoolik töi rahu sisse. 

Jälle kurvad sõnumid, mis kuidagi mindki ükskõikseks ei jäta. Kahju ja kurbus hetkeks hinge poeb ning mõttes leinajate-lähedastele mõtteid mõlgutama paneb. Jah keegi pole igavene...  Kuigi jah, pole suur kuulususte-muusikute või teab mis eluala valdkondade tuntud tegelaste fännaja. 
Teeb kurvaks, kellegi lahkumine eriti veel silmapaistvate pikaajaliste saavutuste eest muusikas. Olen ka miskit moodi muusika inimene, isa oli pilli-ja laulumees, lisaks isapoolne vanaisa laulu-ja pillimees, isa-ema laulja Sadala kooris. Mu vanaemale ja vana-vanaemale oli elu andnud kenad hääled ja mida ka vahel kasutati üritustel. Mälestused-mälestused... 
Täna tavaline päeva algus, tegin tuuri hommikul Rapla linna suurematele kauplustele, otsides sobivat konti koertele söögiks, kuid mida polnud soovitud produkte, võtsin jälle mõned komplektid seakõrisid. Ühe portsu sai Nord ja teise jagasin kolme koera vahel. Muidugi haukumine ja koerte ülemäärane ärevus-soov metsa minekuks oli suurim, kui mu kõrvad seda suudavad taluda. Lärmava koerte seltskonna keskel jube raske on kasutada taktikat ignoreerimist. Kõige paremini aitab koerte rahunemisele, kui lähen tegelema hobustega. Siis tõmbutakse oma seltskonda ning möllatakse ja hetkeksgi ei unusta ma pöörata pilku, kus Nordik asub. Tegelen ühe asjaga korraga, aga koerad peavad olema mu läheduses. Pean seda normaalseks, tean inimesi, keda selline koerapidamine paneb pahandama. Olen õpetanud koeri ka eemale hoidma haritud aiamaast. Ja soovitud tulemused on käes. Pidev tähelepanu ning pere keskel läbi räägitud koolitusvõtted töötavad paremini, kus kõik peavad reeglitest kinni. Ja nii saabki noorest koerast lõpuks tark ja hooliv koer ning inimesega koostööle orienteeritud.