Jälle üks päikseline päev. Mönus on loomi talitada,  kui nad on rahuolevad ning söövad omas tempos. Vaja on jälle osta kütet, avasin viimase kodus oleva rulli silo. Heinamaa servas neid veel mitukümmend seismas.
Kanad on mul hästi julgeks muutunud, kui õue lasen, siis tolgendavad jalus ja jutustavad. Üritan neid mööda minnes paitada, isegi kuked ei karda enam nii paaniliselt. Möni saab sülle vöetud, kanamemm mõnust kokutab. Tegelikult, kui loomad-linnud usaldavad  inimest on nad väga pönevad fruktid  majapidamises.
Näiteks vötan mänguasja ja võtan  Nordiku vabalt endajuurde, kuid viimane kibeleb vägisi kanade juurde. Kuid sönakuulekus töötab väga hästi, püsivus ja pidev töö on viinud nii kaugele, et koer kuuletub hästi. Ja muidugi lapsed tunnevad minu eksperimendist tohutut hirmu, et kuidas kas ma ei karda Nordiku rünnakut kanadele. Olen selgitanud, et hirmuga ei suudaks ühtegi looma õpetada. Põhisuund seisneb koostöö tekkimisest. Näha uutes olukordades  koera reageeringut ja valmis olema,  keda ta tahab kuulata.  Ja nii igapäevaselt trenni tehes, tundub mu eesmärk lähenemas soovitud tulemusele.
Ja ülepika aja kah üks pooletunnine jooga-venitus-hingamine jne super päev täna...😁😁😁