Tänane päev on möödunud piisavalt tegevuses, pole  vaba aega nautida olnud. Ajasin need asjad korda, mis ma olin reedel unustanud. Muidugi mu valvelolekut ning tähelepanu teravaks tõmbas üks kahtlane valge kaubik reedel  naabrimehe lambaaia ääres. Helistasin enne, kas naaber ise on oma karjaaia juures. Selgus kõnest, et teda ennast kodus polegi. Võtsin koerad ja alustasin sammumist tolle kaubiku suunas. Kuid nii ta liikvele läks ja suund võeti ,,Leningradi maanteele". Lootsin ning jätkasin tegevust õues, et järsku on uudishimu nii suur, et see tagasi tuleb. Kuid kahe tunni jooksul massinat tagasi ei ilmunud. Teavitasin koduseid ja lähedal olevaid naabreid, kes liigub ja tähelepanu erksana hoidmas. Praegusel ajal igasuguseid kelme liikvel.
Täna olin vihast läbi-lõhki keemas... üks inimene ajab päevast päeva oma laisklemisega ikka hinge täis, pidevalt leida teine nutika tagant voodist.  Teisel väga muretu elu, ei mingit vastutust mitte millegi ega kellegi ees. Kuidas saab olla üks täiskristlasest meesoo esindaja muretu...?
Ostsin diiselõli, diiselkütet, uue sisekummi 9,00 traka esirehvile + 16 eurot sisekummi paigaldus rehvitöökojas. Võtab sõnatuks...
Valmistun siloveoks, kuna täna vedama ei saa, koorem puid läbi vaja saagida ja ratas traktorile alla panna vaja. Pool koormast saagisin ära, kuna nahk märjaks sai, siis lõpetasin. 
Eelmine nädal ju kolmpäevast reedeni pisut haige olnud, siis veel üle pingutada ka ei saa. Mõned päevad veel käheda häälega ehk siis igapäev ise häälega olnud.
Eelmise nädala reede vara hommikul kraadisin temperatuuri, siis sain 37,5. Katsetasin kolme kruusi täie mustasõstramahlaga, kuid higistama ei ajanud isegi üks lahustatud tablett kruusitäie veega.
Kõige paremini higi voolama võttis hobuseid karjamaale lastes ja neid taga ajades. Kuna nad keeldusid aeda minemast. Ajamisel koerte abile lootmine on ka väike, sest hobused lihtsalt ei tee haukuvatest koertest välja. Püüa ajada neid kuidas tahad, on  nagu kabjalistele lust ja lillepidu.

Mõnus novembrikuu... Tegin eile väikse selektsiooni, mida vaja osta loomadele-lindudele ja mida võib veel kulutusteks nimetada. Vaja on tagavara lakukivide portsjon. Lisa vilja ei tee paha, saab jõulud ja uue aasta kenasti vastu võtta. Mõned ussikuurid hobustele... loetelu päris pikk. Kui rahasse kõik kulutused ümber arvestada, saab kenake summa. Isase koera kastreerimine ... ehh on asju ja mõtted rahaasjade ümber tõstab piisavalt karvad turri. Õnneks on seda nigelat aega, mil sissetulekud piirduvad mõne rahatähega. Peab olema tänulik kõige eest, et oleme siiani hästi hakkama saanud. Heinakvaliteet tänavu on minu meelest mitte eriti hea tolmab palju. Eelnevalt peame hobustele heina tuulutama ja siis veega üle piserdama. Silo pole veel proovinud, kuna ilmad hetkel soojad, ei ole veel katsetanud silokvaliteeti.
Eile maadlesin enda mugavuse mahasurumisega. Üks osa minust soovis väga minna kohalikku raamatukokku autoga, kuid teine osa minust oli valmis rattal liiklema. Ja surusin läbi hammaste oma olukorras siiski ratta teema. Mõtlesin, et katsetan lühemat otseteed, millest osa RMK tänavu suvel parandas killustikkattega teeks. Harjumatu tee massiivi näha väiksema metsaala kvartraatides, kuid mis teha, kui Euro nõuded metsamajanduskavaga selliselt ette nähtud.
Täna olin täiega valmis rattasadulasse istuma tegema pikema ringi kohalikku valla raamatukokku. Jee võit enda üle on kõige magusam.
Eile õhtul keeldus üks nümfidest puuri minemast. Proovisin teist meelitades hea paremaga, tema aga kallutas pead ja avas noka nii nagu inimesena liigutame suud. Tema omakorda matkis kõike minu liigutusi. Muidugi see on armas, kuid tudile tema ei soovinud kuidagi moodi minna. Mitmeid kordi lendas viirude puurile. Ja kohe tagasi... Ja iga kord kui suhtlesin turritas pealael oma tutti ning liigutas nokka. Suhtlesime vastastikku läbi mitmete märkide-kehakeeles. Tundus, et jutt kummagini siiski ei jõudnud. Kui toa pimedaks ja taskulampi kasutades aitasime nümfil ka selle õige tee puuri leida.
Öösel tegid koerad korralikult lärmi, korra kiikasin õue. Kuid mis ma ikka oletada oskasin, et naabrimees jälle purjune ning jalutab öises metsas. Koerad panid tähele ja millegi pärast ei kannata nad teda mitte üks teps.

Teadasaamine või tahtmatu kohtumine mingi probleemi ilmsiks tulemiseks. Olles käinud Soome reisul septembri keskpaigas. Kohtusin laeval ühe inimesega, kes tutvustas mulle vabas vormis oma seltskonda ning eelnevaid ,,seiku läbi politseikontrolli" laevale pääsemiseks. Kuid see selleks, imestasin tema sõpruskonnale pilguheitmisest ning ,,sõnum-kehakeel, väljendusilme jne." mida lugesin oli rohkem kui müstiline. Kuid ma ei kiirustanud teada andma oma ühele tuttavale, mida nägin. Jätsin selle asja nii nagu oli... teadmine, et ükskord salajastele asjadele jälile saan. Kuidas ... Tegelikult mul pole soovi kellegi ellu sekkuda, millegi pärast juhtuvad asjad nii, et need tulevad ise ja viivad kokku, kuid olukorrad ja juhtumid millesse segatud olen seeläbi panevad kaaluma teadlikult igat sammu kaalutletult.
Olukorras pani i-le täpi peale, eilne telefonikõne... hmmm... tahtmine ,,Hallooo, kus on teie mõistus"... aeg oleks roosad prillid eest ära võtta, iga ,,karvane isane" ei muutu üleöö parimaks kaaslaseks, kui selleks eelnevalt ei tehta siiski tausta uuringut. Imestangi, mitmes ämber sisseastumiseks ühel inimesel võib olla...?
Eilse telefoni vestluse lõpulauseks oli, kõigepealt peab iseseisvaks saama. Niikaua, kui sõltutakse kellestki-millestki ei ole edasiminekut. Ja eks probleemijuured peituvad ühes samas komistusmustris, ei taheta aru saada, et miks minuga see juhtub...
See mõtete väljendus oli ühele eilsele helistajale, kes tahtis teada minu ausat arvamust oma elukaaslase kohta. Olin valmis selleks teadasaamiseks... mitte selgeltnägemise võime vaid elukogemused ja hea inimeste tundjana olen aru saanud, et keda võib usaldada ja keda mitte. Teada värk, et see isaste maailm ehk siis meessoo maailmas läbi nähtav. Olles aastaid omanud erinevaid koostööpartnereid ja häid sõpru, siis teadmine, et keegi pole siin ideaal. On selgemast-selge, kuid kooskõla tekib, kui me ise oleme teadlikud ning suudame kehtestada omi reegleid ja saavutada seeläbi aktsepteeritavaid suhteid.

Reedel 6.11.2015 peale tööpäeva lõppu, keerasin auto nina tavapärasest teeristist hoopis Märjamaa peale. Võtsin suuna Kullamaale. Jälgides bensupaagi olukorda tuli mõte enne Märjamaa sissesõitu võtta Olerexsi tanklast lisakütust. Tanklasse sisse keerates üllatas autoderohkus ja olles paaki sobiva koguse kütust lasknud ning müügisaali sisenedes pani imestama noorte rohkuse üle. Natuke tekitas pahameelt selline noorte kogunemine. Kas siis tõesti pole kuskil mujal oma aega surnuks lüüa, kui tanklas, mis siis nagu läbi sõitvatele masinatele ka lisaks küteostu soovile veel tiba kõhutäidet pakub.
Kütte eest tasutud, jätkasin sõitu Koluvere suunal, siis selles ristis pööre vasakule ning mõni kilt ja peatselt jälle paremale. Veel üks pööre ja olingi Kullamaa kiriku parklas.
Oi olen palju kordi seal käinud, mõnedel haudadel kumasid põlema süüdatud küünlad. Leidsin üsna ruttu vanaisa-vanaema hauad. Korjasin kokku tühjaks põlenud küünlakestad ning panin uued enda toodud põlema. Läksin otsima vana-vanaema kalmu, et sinnagi läita küünal.
Läksin tagasi vanaisa-vanaema hauale ning seisatasin mõttes ja meenusid koos elatud aastatest päris palju mälestusi. Nautisin üksi olemist, pühalikku vaikust. Tahtsin hetkelist eemal olekut ning puhastust. Olin peaaegu kaks viimast ööd magamata. Isegi joogale pühendumine ei toonud sisemist rahu. Õnneks üks kõne päeval ühele inimesele andis tagasi usu endasse ja tegutsemistahte. Kui miski ikka närib või tunne on selline, et kõik asjad olen valesti teinud ei anna mitte kuidagi moodi rahu. Ja mõtted vägisi kipuvad uitama ja neid korrale kutsuda on juba päris suur tegu. Kuid nüüd on okei ja elu kulgeb oma mahlas edasi.

Kaks päeva vihmasadu ei takistanud midagi põnevat tegemast. Üks tegu oli käia kahe koeraga katsetamas Tagadi koerte treeningplatsi, kuid mida ma ei leidnud oli trenniplats. Olin lootuse kaotamas, kuid sellega mu väljas käik ei lõppenud. Küpses plaan jälle külastada Paljassaare poolsaart. Ja nii saigi tehtud. Tegime Lauraga poolsaarele ringi peale, sinna sisse mahtus kõrgekasvulisi kõrkjaid, kus me ei näinud mitte midagi, märgasid jalatseid, igal juhul kui kõrkjatest välja saime olime lisaks märgadele jalavarjudele ka mudased. Kuid ühe koerajuhi töö pole mõelda, kas on soo või raba või hoopistükkis mereäärne kõrkjaluht. Koerad liikusid kas ees või taga, kuidas nad ise hetkel arvasid. Kuid jälgida nende liikumist uues olukorras ja teha igakord omad järeldused on tegelikult kaif.
Katsetasime koerte trepist käimise julgust-oskuseid. Sass oli kõige julgem-osavam. Muidugi broilerikaelad olid ahvatlevaks suutäieks. Nordiku saime ka pika meelitamise ning kahe peale vaateplatvormi kõige ülemisele korrusele. Muidugi Nordiku erutus tõusis ikka päris kõrgele. Kuid lasin hetkeks rahuneda ning allaminekul aitas juba Sass oma eeskujuga. Üsna mitu korda katsetasime Nordiku otsimisoskuseid, peab tunnistama, liikus kiirelt ja suurte hüpetega ning leidis lapse ülesse. Mängisime palju palliga, nii kui jälle jõuliseks ja hambad käiku tulid sai mäng palliga lõpetatud. Vaja oli koeral rahuneda lasta. Nordik fännab vees käimist.
Isadepäev kulges meil igasuguse pidulikkuseta. Teine pool tõttas oma argise pühapäeva meeleolus kuhu ikka jumalakotta oma hingekosutust nautima, kuhu ta kadus üsna mitmeks tunniks. Kuna vahepeal küpsetasin ahjuparti, sai tehtud kõrvitsasalatit, vanem tütar aga tordi küpsetas. Mida muidugi enam pühapäeval tarbida ei suutnud.
Hommikul ja õhtul käisin metsas koertega, seekord siis rahulikumat ringi tegemas. Iga treeningkorraga tundub, et Nordik hoiab inimese lähedusse. Innustunud koeraandekusse ning tema kergelt erutuvasse ja käristusse loomusse. Osalt nagu kattuksid meie iseloomud, ise ma samasugune kärsitu, kuid põnevil uutest ettevõtmistest.
Inimesed jätkuvalt küsivad, kuidas on võimalik jagada oma eluaset loomade-lindudega. Ma ise ei tunne, et nad mul üleliigsed oleksid. Iga nende liikumine ja häälitsus on omal kohal, juba see, et hommikul teada antakse, et oodatakse tähelepanu ning süüa. Ja kohe ka paitus järgneb või kõrvataguste sügamine. Jälgimine, et kõikidel ikka vesi oleks on esmatähtis.

                                                                               Soffar      

Meie maja uued linnud.

                                                               Kari sügispäikest nautimas    

                            Ma ei tea mis nimega see linnuke nüüd küll oli, kas Leila või Laila.

Minna laulma või mitte, vahel on raske neid otsuseid kaalukamalt teoks teha. Mulle meeldib laulmine, aga ei meeldi laulmise lõpus pidude pidamine.. Kõik jääb ju hilisele kellaajale...Muidu seltskonnas meeldib olla, kuid jah kõik tekitab kõhklemise-mõtlemise-kaalumise variandiga...

Olen käinud ka koera koolitamas, eelkõige ikka Nordikut. Kutsuti reserpäästerühmaga liituma, et saada veel lisakoolitust koerale ja endale. Mõtlen tõsiselt, et liituda selle rühmaga. Saada üheks otsingukoera tiimiga. Olla valmis aitamaks oma kogemustega maastiku otsingul kaduma läinud inimesele.
Mõtted liiguvad, nümfid ja viirud lepivad ideaalselt, merisead teevad mulle tantsulisi-laulisi etteasteid. Jänksid kulgevad oma elu-olus nii nagu neile sobib. Hobused naudivad sügisesi ilmu ning kehvade ilmade-oludega ka sees olemist. Kõige ägedam on hõigata kopliväravas ...Hopsid tulgeee kojuuu.... Ja ühel hetkel kostubki kabjamüdin ja kõik 14 kabjalist suured-väiksed-noored-vanad sisse kablutamas. Muusika minu kõrvadele...
Olles viimastel päevadel jaganud oma tubaseid elamusi lindude-loomade kõrval. Olen kuulnud ainult negatiivset tagasi sidet. Kurb tunne, minu jaoks on nad pereliikmed ja ma ei kujuta ette, et neid ei oleks ja vaikus elaks majas. Ma ei kannata vaikust, vaid naudin loodust enda ümber.