Teadasaamine või tahtmatu kohtumine mingi probleemi ilmsiks tulemiseks. Olles käinud Soome reisul septembri keskpaigas. Kohtusin laeval ühe inimesega, kes tutvustas mulle vabas vormis oma seltskonda ning eelnevaid ,,seiku läbi politseikontrolli" laevale pääsemiseks. Kuid see selleks, imestasin tema sõpruskonnale pilguheitmisest ning ,,sõnum-kehakeel, väljendusilme jne." mida lugesin oli rohkem kui müstiline. Kuid ma ei kiirustanud teada andma oma ühele tuttavale, mida nägin. Jätsin selle asja nii nagu oli... teadmine, et ükskord salajastele asjadele jälile saan. Kuidas ... Tegelikult mul pole soovi kellegi ellu sekkuda, millegi pärast juhtuvad asjad nii, et need tulevad ise ja viivad kokku, kuid olukorrad ja juhtumid millesse segatud olen seeläbi panevad kaaluma teadlikult igat sammu kaalutletult.
Olukorras pani i-le täpi peale, eilne telefonikõne... hmmm... tahtmine ,,Hallooo, kus on teie mõistus"... aeg oleks roosad prillid eest ära võtta, iga ,,karvane isane" ei muutu üleöö parimaks kaaslaseks, kui selleks eelnevalt ei tehta siiski tausta uuringut. Imestangi, mitmes ämber sisseastumiseks ühel inimesel võib olla...?
Eilse telefoni vestluse lõpulauseks oli, kõigepealt peab iseseisvaks saama. Niikaua, kui sõltutakse kellestki-millestki ei ole edasiminekut. Ja eks probleemijuured peituvad ühes samas komistusmustris, ei taheta aru saada, et miks minuga see juhtub...
See mõtete väljendus oli ühele eilsele helistajale, kes tahtis teada minu ausat arvamust oma elukaaslase kohta. Olin valmis selleks teadasaamiseks... mitte selgeltnägemise võime vaid elukogemused ja hea inimeste tundjana olen aru saanud, et keda võib usaldada ja keda mitte. Teada värk, et see isaste maailm ehk siis meessoo maailmas läbi nähtav. Olles aastaid omanud erinevaid koostööpartnereid ja häid sõpru, siis teadmine, et keegi pole siin ideaal. On selgemast-selge, kuid kooskõla tekib, kui me ise oleme teadlikud ning suudame kehtestada omi reegleid ja saavutada seeläbi aktsepteeritavaid suhteid.