Nüüd siis teema vahetus prügistajatele... See juba aastate pikkune, huvitav millal see küll lõpu leiab, et ei tekiks omavolilisi prügiladustamis kohtasid. Tuli kõne vallavanemalt, kes nägi mu postitust facebooki seinal prügikuhjast. Olin üllatunud, et pööratakse sellistele teemadele ka huvi. Andsin mõned kahtlusalused vihjetena, et kontrolliksid. Kas ja kus ning miks on nendel autodel selles piirkonnas asja olnud. 
Veel vara hõisata, enne kontrollida, siis kas on üks või teine. Siiani ei ole me niisama kergekäeliselt auto numbreid ülesse märkinud. Metsas võib käia ja kellegile keeldu pole, aga kus ma tean, kes mida maha panna tahab ja tavaliselt sellised teod saadetakse korda, kui kedagi nägemas pole. 
Juba eilne inspektorite kohal käik andis kinnitust, et miskit hakkab siin ilmas liikuma. Kui varemalt 1313 helistades ei liigutanud keegi miskit, siis nüüd tunti huvi, tuldi kohale. Varem pidin suure töö siiski ise ära tegema, kui nägin, et keskkonna telefonile vihje andmisel, keegi ei reageerinud. Parandamatu vihameel selliste teo kordapanijate ees, pani otsima, kes tegelikult teo korda saatis. Tegemist pea vast 10 aastase looga, kui keegi sokutas lambatapu jäätmed metsa alla. Arvates on korraliku koha leidnud. Mul jah oli vaja üks ratsamatka sooritada, kui tollest paigast möödusin. Teada värk, mis tapajäätmetega seondub ja kui väljas paras soojus, siis tekib lagunemisprotsess. Ja lehk mis sealt õhku tõuseb on piisav tõestus ning paika ülesse otsima. Matk tehtud, sai uuesti metsa mindud nimetan seda hagija mentaliteediks (mõtlen huumoriga). Nina järel ja koha leidsin ruttu ülesse. Kui keskkonnaamet ei reageerinud, sai võetud ühendust kohalikku valda teenendava vet. arstiga. Ja tundus, et tema miskit teadis, kuid otse ei vihjanud.... õige ka. Vet peabki asju oskama delikaatselt saladuses hoidma. Midagi temalt välja pinnima ei hakanud, pöördusin veel oma teadmistega ühe suurima lambakasvataja poole ja pärast sellega vestlust. Kadusid ka tapajäätmed metsa alt nagu nõiutult. Ühel hetkel enam polnud... Ja ma ise küll ei tundnud sellepärast hästi, et kedagi kahtlustama pidin. 
Kuid viimane prügi tekkimine juba vallajuhi tähelepanu võitis on see samm millegi suuremaks. 

   Talu väikeloomaaia täiendus. Kolm päeva on nende poolt täielik vaikus olnud, siis täna juba tuntakse kodusemalt. Roniti puurist välja ning vahetatakse viirudega veel tagasihoidlikku infot. Me ei kiirusta viirpapagoidega kokkupanemist. See tekitaks kohe stressi ja tülisid. Linnud peavad olema üksteisega harjunud. Kui eile roheline viirukas neile kahele tutiga isendile tetaud distantsilt laulu laulis omas keeles. Siis täna lausa nümfikate eeskujule viirpapagoid puurile jalutama tulid. 
Lahe on jälgida lindude tegemisi... Eriti omavahelist suhtlemist. Endiste omanike käest nii palju teadmisi juurde saanud, et eriti suured lennusõbrad nad pole. Pigem sellised, kes eelistavad jälgida ning omavahel suhelda. Meile on see põnev, kuna soov on näha nende kokkusobivust.
Õnneks tänapäeva internet annab palju suuremaid võimalusi otsimaks infot vastavalt liigile ning leitud materjalide kogus viib ka nende kasvatajateni. 
Kokkupuututud inimestega, kes ise on kunagi pidanud nii viirpapagoisid kui ka muid linde, siis ikka mõni halab kas siis liigse kisa või prahi pärast, mida muidugi linnud siis oma seemnete söömisega tekitavad. Koristama peab nii või teisiti. Meil ju muid loomakesi, kes tekitavad kasvõi juba heina ette andmisel prahti. 
Igal juhul oleme väga rahul.

Tänane päev algas suure puhkamisega. Mõte, et mingi füüsilise tegevusega algust teha... tekitab vastumeelsust. Kaks päeva tööl pidevat jalgadel olemist ning sisetingimustes töötamine on vahel ikka väsitav.
Teine päev annab  õues tegevusele alguse andmisega ikka raske küll. Ja mõnus tunne, kui saan olla lihtsalt toas  suhelda väikeste lemmikutega ning õues elavate koertega. Õhtul koju naastes lasen koertel tervituseks nina vastu käeselga puudutada. See on mu koerte selline tervitus rituaal. Porisesin Sassuga, et see ei suutnud ära oodata. Tööl üks asi ei lasknud kohe ära tulla ning kellaaja muutmine viis mu kojutuleku tunni võrra hilisemaks ning Sass arvas, et ma vist enam koju ei naase.
Toodi üks nümfkakaduude paar meile ning õhtu viimased tunnid tööl tekitasid elevust sisemiselt ootasin kannatlikult koju saamist, et kuulata, kuidas uued lindtegelased kohanevad ning meie enda papagoid nendega suhteid loovad. Õnneks meie eakas papagoi Härra Tipp on tõeline diplomaat. Olgugi, et suhtlemine ning uudistamine käib distantsilt. Me ei kiirusta, las harjuvad...
Õhtul suhtlesin perega, kes need linnud loovutasid. Olin südamest liigutatud, kui kuulasin süvenenult nende lindude olemusest ning muidugi kurvaks teeb alati, kui äraandmise põhjuseks on peres kellegi süvenev  allergia. Mõistan see on raske otsus perele, eriti veel kui linnud-loomad on südame külge kasvanud. Tajusin vestluse lõppedes, et pere igatseb nende järgi sügavalt. Muidugi nad ei väljenda omi mõtteid emotsioonidega.
Olen näinud kordades loomade äraandmisi ja vahel kurvastanud vaikselt ja üksi loomade endaga... Olen nendega loonud sideme läbi vaikse suhtlemise. Kui näen loomas-linnus vahel sügavamaid leinahetki, püüan neid mõista ning nendega leida sügavamaid kontakte, et paremini edasi minna.

Vastik...vastik...vastik... mis sellest, et majas neli koera, kuid tundub, et reinuvader va kavalpea käib ikka nuusutamas hoovis praktiliselt magamistoa, akna all seisvat kanakuudi lõhna. Ja muidugi tänu eile õhtul tuulele kinni langenud kanakuudi uksele jäid mõned sulelised õue.  Ja üks jälle jäi rebasereinule hammaste vahele. Tekib küsimus, kus koerad olid... kui tegu tehtud ja rein jalga lasknud seekord siis koos kanaga.
Üks päev käisin Nordikuga Palukülas. Tegelesin temaga, mängides palli ja peites seda ära. Milline ind on koerale antud. Käisin isegi Loosalu järve ääres ning jalutasin siis raja lõppu ehk siis Vana-Kaiu all olevale Loosalu lõkkeplatsile. Nii kui Nordik liialt mängus jõuliseks muutus, lõpetasin mängu ning ingnoreerisin tema käitumist. Eelistan arvestamist ja pehmust. Ei taha ju haiget saada.
Kena ilm ning tuulevaikus viisid täielikult ajataju. Ja ükskord kui auto juurde tagasi jõudsin. Oli kell juba peale 13.
Ja neljapäev, kui ma pidin viima auto töökotta, et mõned olulised asjad vahetada. Ehh ja töökojas läks meestel jälle pea 5 tundi ära. Ja mu planeeritud päev peaks ütlema täiega tuksis. Kui miski, kuskilt üle aja tiksub, siis ikka jama küll. Oleks teadnud, oleks võinud ju ratta kaasa võtta ja kärutada sellega ringi või hoopis koju tagasi mõned tööd ära lõpetama. Nii see on, kuidagi tänane päev on kiiva kiskunud.

Lisaks kahele hobuvarustuse vargusloole on lisandumas uus utoopiline lauslollus Saaremaal...
http://www.postimees.ee/3366617/kurjategijad-varastavad-saaremaal-hobustelt-sabasid-ja-lakku?utm_source=pm_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=3366617&utm_campaign=fb_post
 Igal juhul midagi arulagedamat veel olla ei saa.
Lapsed tegid nädalavahetusel hobustega trenni. Vanem tütar toimetas karjaaia korda tegemisel. Lihtsalt kuidagi pere elu sujus kuidagi mõnusalt ja kulgevalt, ma ise sain rahulikult pühenduda tööelule.
Reedest-Pühapäevani möödusid hommikud kohvitades ja lemmikute tegemisi silmates. Iga kord sai keegi puurist lahti lastud köögi peale, et lasta ka loomal omi asju ajada. Olen palju kordi selliste küsimuste alla mattunud, et milleks mulle toaloomi vaja. Olen jäänud vastustes võlglaseks. Ma ei kujuta ette, et mul neid poleks. Olen harjunud nendega nagu pereliikmed oma eripärade ja iseloomu omadustega. Kasvõi, kuidas nad peidavad ning otsivad ninaga otsides. Vahepeal kas siis nügides või hammastega proovides. Minu jaoks on nende olemas olu nagu tükike eksootikat loodusfilmist argielus. Ja vahel pakuvad halli argipäeva vahvaid emotsionaalseid hetki. Elan üks päev korraga ja ma ei kiirusta nende pärast kunagi.
Igahommikune rutiin koerte söötmisel on mu elus väga oluline koht. Jälgin nende söögiisusid, käitumist jne. Õnneks Nordik on kosumas. Leian teab mitmendat korda ennast kirumast, et ega see emaste jooksuaeg hästi kellegile ei mõju. Emased muidugi oskavad omi emotsioone vaos hoida, aga kui loodusekutse vahel oma tungidega üle võlli keerab, siis ikka midagi tuleb ette võtta. Kuigi lubasin eelmine nädal Nordiku kastreerida, siis ikka finantsiline pool paneb paika, kuna autol on kaks olulist punkti mis vaja veel korda teha. Siis lükkasin toda tegevust edasi. Auto peab korras olema. Lõpliku otsuse langetan selle nädala neljapäeval.
On koolivaheaeg, saab tehtud trenne hobustega ja koertega, mõte on külastada veel Tagadi koerte treeningplatsi Nordikuga.
Lisasin  meeleolukaid pilte Balto sügiskrossilt:

Sass ja Aade

                                                                   Sofi ja Laura

                                    Saksa lühikarvaline linnukoer, lihtsalt üks puhtatõulise koera pilt.

     Sofi meie pisike kolli, kes naudib juhina ees jooksmist, paberiteta koer, kuid teiste tõuaretajate poolt kommenteeritud, et kui ikkagi kolli tõu esindaja. Muidugi kannab nimetust krants. Kuid iseloomult ja käitumiselt on tema ikka nagu karja koer kunagi.

                   On üsna mitmeid inimesi kas mulle või mu mehele kommenteerinud, et kui inetu koer meil on. Kuid ma ei ela teiste arvamuse järgi. Vaid see mis sellest koeras peidus on, meeldib mulle. Ja selle läbi kasvab temasse suhtumine, tema välisest ilust suhtumine hoolimata. Mulle loeb koera intelligents ning aktiivsus mida ta suudab lühikese aja jooksul sooritada. Muidugi on tal väliseid puudusi, kuid me ei pane nendele rõhku, eelistame tegeleda ning arendada intelligentseid omadusi, samas tegevused läbi koera ka enda vaimset ja füüsilist poolt. Tegu pole kerge koeratõuga, et võtan ja loodan, et küll tast tuleb intelligentne kaaslane. Alguses sai lahendatud Nordikuga kaasa tulnud psühholoogilised probleemid. Isegi kaks kuud pole enam erutuvuse tõttu saba närinud.  Kas pole imeline, oleme tegelenud pidevalt ning uurinud, et pääseda probleemist.

    Potensiaalselt ära kasutatud koerte energia, millised ilmed. Lihtsalt võrratud.
Mida see annab, koertega ajaveetmise võimalust rikastab. Eelkõige ei ole see tulemusele mõeldud, aga kui hästi läheb on ikka hea meel küll. Tänu Larale sai algus pandud koerte krossidel osalemisele. Selliste mõtetega lõpetan siis oma tänased heietused....
                                                        

Kanad tahavad vahel ka kõrgustesse lennata.
12.10.2015.
Päeva algas vägagi toimekalt. Kõige pealt mõned ämbrid pesta ja auto peale. Siss Rapla linnale tiir peale, üks tüdruk raudteejaama maha poetatud ja teine tüdruk kooli juurde. Tagasi teel koju, võtsin kõne viljakasvatajale, koju viljakottide järele. Vilja ostjaga seekord pikalt lobisema jääda ei saanud, kuna tööaeg hingas kuklas. Hiljaks jäämist vihkan....

10.10.2015. algas päev päris vara. Õnneks Sass sai ööseks tuppa võetud, kes nautis öö viiskalt nii nagu ühele toakoerale õige on. Nii, et alustasime hommikut pool teadmatult.
Kas Sassule  puremis haavadega võistlema lubatakse või mitte. 
Jagasin oma muremõtetest ühe korraldajaga, kes küsis, et kas lonkab või mitte. Esimene sõna, et ei lonka. Ja siis keha keeles väljendatud vastus oli mulle selgitavaks seisukohaks edaspidiseks  tegevuseks.
Numbrid kätte saanud, ei suutnud ma rahulikult auto, laste ja koerte juures stardiaega parajaks oodata. Kärsitus sundis mind uurima-puurima raja olemust ning looduslikku eripära Nordiku toel.
Vaatasin üle oma seisukohast raja tõusu ning koera enesetunde.
Jalutasin Nordiku saatel raja pooleldi läbi. Selgitasin enesele millised tehnilised raskused tekivad lastel.
Pärast pooliku 2,5 km distantsi raja läbimist naasesin auto juurde, et mitte liialt väsitada koera. Kus peatselt tabas meid meeldiv taas kohtumine ... minu ema lastele vanaemaga. Kes tõi Anete sünnipäeva puhul mõned nännid, söödavat. Tähistasime sünnipäeva pärast kodus pere keskel.
Esimese võistluspäeva järel olin mina väsind-küps. Tagasi tee autoroolis kulges kuulates laste muljeid ning arutelusid kuulates. Ise suure une - ja väsimusega võideldes. Laste jutt hoidis tähelepanu liikluses teravana.
Koju saanuna kontrollisime kanade kinni olemist. Söötsin koerad, ise viskasin pikali ja uinusin kaheks tunniks sügavalt. Õnn oli, et olin mobiili hääletu režiimile pannud.
Pärast paari tunnist uinakut suutsin veel koristada ning lugeda mõne lehekülje huvipakkuvast psühholoogilise sisuga raamatust.

Üks pilt 2014 aasta pilt reisist Hiiumaale, praami pealt pildistatud.

11.10.2015.

Uue päeva alustuseks, alanud ilm päikseline. Kohvijoomine ning oluliste asjade kaasa pakkimine. Märjamaa Maximast mõned viineri-, grillvorsti pakikesed. See meie tavaline niks-näks kaasa ostmine, joogiks valisime jälle pepsi pudeli.

Sõit kulges vaikses meeleolus. Lapsed olid väsinud ja kergelt mainisid lihasvalusid. Proovisid siis eelmise päeva õhtul lihaseid soojendavate geelidega, muidugi murelikuks teeb Anete põlved, mis on pidanud üle elama mitmeid põrutusi ning kukkumisi.

 

 

Igal juhul Anete kordas oma eelmise aasta kolmanda koha võitu. Kuigi küll teise koeraga, kuid Larat ei unusta me ealski, kes meid tõukas midagi rohkemat ette võtma ja tegevusi leidma, et sotsialiseerida koera, kellel oli psühholoogilised probleemid.

Blue läks oma uude koju, kuna autasustamise tseremoonia viibis, siis pidin leppima, et mina saata ei saa. Sellega tegeles kodus olev poeg. Hea, et ettenägelikkuse mõttes jätsime Blue koju. Miks tahtsin, et läheks uude koju oli see teema, et mul tekkis probleeme kahe isase pidamisega. Ja kaalusin loobuda pere siseselt arutledes, just isase kolli osas. Pere kuhu Blue läks, puudus varasem oskus koolitada koeri ja koer kellest nad paar kuud tagasi loobuma pidid. Kuna tegu oli üliaktiivse ja täisealise varjupaigast võetud koeraga. Kelle ümberkoolitamisega nad piisavalt palju vaeva, kuid peatselt selgus tõde, et nad ei suuda lõplikult teatud probleeme koerast välja juurida. Blue oli vastupidine koer just nagu loodud pere soovidele. Esmane õpe ning teismeiga oli seljataga ja isaseks saamise teekond oli suht vaikne ja tagasihoidlik. Muidugi eelmisele kuule tagasi mõeldes 7 ööd magamata, seoses Sofi innaajale, kus siis isased laulsid kahehäälselt ööserenaade ... uuuh jube tagasi mõelda.