On,koerad oma maja loomad purelema pääsevad. Sass tahtis Pipile oma rõõmu väljendada, et lähme jalutama, kuid mis juhtus. Pipi hüppas kaela ümber oma raudse hammustusega, instinktidest ajendatuna nagu hundikari, Nordik teisena, kolmandana Sofi - hammastega Sassu kehasse haakusid. Blue õnneks puges läbi õueukese kitsa prao kööki varjule puges.
Koerte purelemine kestis hetke, kuid nende sekunditega, kui ei oleks sekkunud oleks Sass puruks tiritud. Päris karmide võtetega sai eraldatud koerad purelevast massist. Kaks koera keti otsa. Imestasin Pipi vihast käitumist. Kummaline käitumine koeral.
Ise vajasin ehmatusest toibumis aega. Kontrollisin Sassu olukorda, metsa jooksis päris rõõmsal ilmel. Kuid nahal ikka kihvarebimis haavad. Eks jälgima peab, homme selgub, mida pean ette võtma, kas asendama teise koeraga. Sel juhul peab Blue asendama Aade võistluspartnerit.
Süda sees puperdamas, tegu ikka mu lemmikkoeraga, kelle kaotus nüüd vahetult enne võistlust oleks mulle suureks löögiks olnud.  Kaotusest üle olla, võtab aega, isegi siiani pole Lara surmast üle saanud. Mõned kohad-paigad toovad Lara puuduse väga teravalt meelde. Juba homme toimuv koertekross, mis jälle Läänemaal toimumas. Lara tõi sellel võistlusel koos Anetega II koha. Nukker tunne valdab ...
Pärast kõike neid jamasid, sai siis kolme koeraga kodulähistel metsas jalutamas käia. Nautida Blue selja taga sörkimist ja Sofi käitumuslik jälituseks Sassule. Ring metsas kolmega tehtud. Vahetasin kolm koera ühe koera vastu ehk siis läksin Nordikuga Minnika alla. Jõe äärde, jälgisin tema käitumist, et kui tormakas on ta võõras kohas. Jällegi leidsin koeras miskit mu hinnanguid tema suhtes parandas. Proovisin 2 km ulatuses ka auto järel jooksma panna, kuid see muutis tema väheke ebakindlamaks. Muidu jah okei tegevus koertega. Igapäevasele rutiinile siis midagi uut proovitud.
Oodatud saab olema selle nädalavahetuse võistluspäev. Kuidas koerad kõik autosse mahutada jääb hetkel anlüüsimiseks. Kuid koju jääb siiski koer, kes ühtlasi ka on maja valvur.

Võit või kaotus. Kohtuda nädala sees inimesega, kellest lugesin enamat, kui sõbralikkust võib viia selleni, et seda saavutatut saavutada lihtsalt ei võeta vastu. Imestasin keha keele lugemisoskusest... jube mõelda, et suudan mõnda inimest lugeda nagu juturaamatut. Mis juhtus, lihtne selgitus, koorijuht maksis kätte sõnadega. Põhjus lihtne paar aastat tagasi, kui kodus tekkisid teatud laadi probleemid (mehel oli vaja sarvi maha joosta). Ja eelmine aasta teada saamine töökoha kaotus või õigemini koondamisejutud levisid kõrvu. Kui tekib ebakindlus edasise elu osas, siis inimesena hakkad alateadlikult materiaalsete kulutuste osas tagasi hoidma.
Esimese hooga ei osanud sellest teadmisest, et ei võeta vastu koori laulma... muidugi põhjendused püüti selgitada, kuid need selgitused ei olnud usutavad. Mida teha, nojah. Esimeseks läksin koju ja püüdsin asja peast visata. Helistasin mõnedele parimatele tuttavatele, kellele toetun ning usaldan.
Plaanin ikka laulma minna, kuid seekord teise koori.k

Juba teab mitmendat päeva-ööd kuulen enda liikumise peale merisigade haledaid huikeid. Olgu siis tegemist öösel minu liikumise peale või hommikul tualeti külastusse minemisel.
Täna lasin oma lemmiku Mupo köögi peale jalutama, kes siis leidis ühe krõbina paki, kelle abiga, siis avasin ning jagasin ka teiste närilistega seda pakikese sisu. Pärast tunni ajalist jooksu võimalust oli notsu ikka päris väsinud ning võimeline suhtlema oma puurikaaslasega. Vahel peame mõistma sügavamalt loomade vajadusi. Mida nad vajavad...
Pärast paki sisu jagamist, tegin kohvi ja avasin telku, kuna õue minna ei soovinud. Olin teinud juba hobuste vaatamiseks ühe ringkäigu ära. Lisaks teleka vaatamisele kiikasin silmanurgast papagoide tegemisi toas. Kes nautisid alanud päikesesooja ja erksust. Puuriuks neil lahti ja soovi korral alati neil vabadus lennata. 
Klõpsisin kanaleid otsides sobivat vaatamist. Leidsin oma lemmiku vana filmi Hercule Poirot ETV jooksmas. Ja kohvi laual vahete-vahele lonksu haaval rüübates, Saara-Sofia peopesal jälgisime pingsalt Poiroti tegelaskuju osavust pildis, kuidas lahendati mitme inimese filmis lavastatud mõrvad. Alati tekib küsimus, et kas reaalselt ka need toimivad. Kuid tegelaskuju, kes kehastab kuulsat detektiivi, on ikka huvitav karakter olemus.
Koertega suhtlen tiba hiljem, enne kui tööpäev alguse saab. Vähemalt tunni tiiru jooksutamisele kulutan.

Üks pilt Riisitunturi maastikust. Tahaksin tagasi, aga seekord juba talvel suusatamiseks. Kuid järgmiseks aastaks ei saa ma veel lubada. Kuna on lõpetamas kaks last kahte erinevat kooli, siis kulutused ning plaanid nelja mära paaritused tõupäraste loomadega, et jätkata tõuaretust ja hobusekasvatus suunda ikka tõuloomadega.
Arutasime lastega Teeba käitumisprobleeme. Pole leidnud aega uurida väheke raamatut, kust leiab probleemsele käitumisele ehk mingi niidiotsake. Mõte on vaba päev sellele probleemile ka pühenduda.
 

Möödas on Velise laat. Jälle üks mida ootasime, koht, kus meeldib jätkuvalt käia ja olla. Seekord siis 15 laat selja taha, muidugi meil oli see küll väiksema arvuga vast 10 või 8 kord. Ahh pole kõiki kordi meeles. Tagasi tee pidin siiski sadulasse ronima ning katsetasin, kas metsast läbi Tõrasoo LK saab kiiremini ning otsemaks  ja väheke väiksema ajaga. Jah nii see oli, saimegi 4 tunniga hakkama. Päev oli korda läinud. See mis teenitud ei ületanud eelmist aastat, pigem vähem. Pean ikka hakkama kaaluma vankri ostus. Lastele lugema sõnad peale, et aitab asjade lõhkumisest. Ei taha olla pidev kes neid jälle peab laskma taastada. Iga remont on kulutus. Natuke häirib, kui peab jälle lisakulutusi tegema.
Kolmapäeval kohtun siis Blue uue kodupakkujatega. Näen silmast silma, kas koer võtab omaks.

Poisid on ideaalselt paranenud ruunamis haavadest. Mitmed hommikud, kus oleme neid pidanud jälle aeda tagasi panema. Kuna vanemate hobuste taras voolu pole, siis trenniplatsi ümbritsev tara seda voolu ammugi ei sisalda. Igal juhul on ok olukord, kuigi kirjutati välja veel antibiootikumid, valuvaigistid jne. Parem karta, kui hiljem kahetseda.
Oktoober juba käega katsutavas kauguses. Jube mõelda... kuidas aeg lendab. Ühtepidi on ka kurb, et selja taha on jäänud kenad mälestused, tahaks, et mõni hetk kestaks igaviku. On palju huvitavaid tegemisi ja läbi elamisi. Saadud uued kogemused ja pea ees tuntmatutesse tegemistesse hüpatud. Mis on tegelikult mulle uue rikkuse ja mõtlemise ning enesekindlusse toonud uued arusaamised. Muidugi unistusi on veel, mis on ellu viimata. Tuleb, aeg, koht ka need unistused saavad ükskord täide minna. Hetkel see mõte, toetada võimalikult nii palju, kui võimalik lapsi.
 

Probleemid jätkuvad, mitte küll suurelt, aga hetkel oleme ilma lauaarvutita ja enne alles järgmise kuu algust aega ka vaatama päälinna pole. Eks muid arvutitega seonduvaid kulutusi veel jooksvalt lahendada. Võtab ohkama, muidugi üks laps, kes hindas arvutile uut programmi peale laadides veidi võimed üle ja nii siis programmid kokku jooksid ja uue peaplaadi vahetus. Mul endal puudub ka isiklik arvuti ja nii ongi, et mu arvuti viibimised ja mõtete jagamised vahel pikema perioodi peale jäävad. Kui on vaba aega.

Eile sai veel muret tekitav olukord lahendatud, täkksälgude ruunamine. Ja nüüd järelravi ja jälgimine.

Enne Lapimaa reisile sai veel autole korraline tehnoülevaatus tehtud. Viivitasin sellepärast, et autol oli radiaator päris läbi, et enam tosool ei seisnud sees. Vahetult enne reisunädalat sai veel  autol reomonditöökojas vana radikas uue radika vastu välja vahetada. 

Nädal aega aitas meid jälle loomade toimetamisel Olavi, kes sai suurepäraselt kõigi ülesannetega hakkama. Kartul võeti vahepeal ülesse, mille saak tänavu oli üüratu.

Uudiseid siis seenepaku maailmast, yess lõpuks mu seenepakud saaki andsid.  Saaki olen saanud veel pamplitelt, maasikvaarikatelt, kultuurmustikatelt, pohladelt... Kas pole mitte lahe, tunda rõõmu kasvama pandud uute kultuuride viljakandmisest.

Paar päeva olen nautinud kodus olemist ja toimetamisi-tegemisi. Veel marju on vaja sügavkülma panna, seened on ilmunud ja neid korjata ning leida aega oma eriliste lemmikute jaoks. Sass on saatnud need paar päeva mind ainsa koerana metsas seenekorjamisel. Mulle meeldib temaga kahekesi vahel olla, mis sellest, et tal juba vanust turjal, aga seltsis on temas ikka nagu noore koera jaks ja mängulisus.

Väike selektsioon hobuseostjatest . Millist profiili kasutada;
a) kas on kindel ostja, kuidas ma tunnen ta ära?...
b) kindel ostja helistab ja tuleb kohale ning ütleb oma kindla arvamuse
c) mõni ostja ütleb juba kuulutuses leiduva pildi põhjal, kas ta soovib seda poni või hobust;
d) ostjal on sobiv summa loomaostuks ja koht kuhu paigutada pärast ostu sooritamist;
e) ja on ka selliseid ostuhuvilis, kes tulevad kohale, vaatavad, takseerivad müügihobust ja lõpuks enne lahkumist ütlevad oma arvamuse, hinna mis ei lähe kokku müüja soovidega...
Tegelikult nende 20 aasta jooksul on tekkinud piisav kogemus hobuste müügi alal.
Kui ma oma esimest sälgu müüsin kõikusin ja kahtlesin väga palju. Kuid aastad on lisanud enesekindlust ja enam ei anna taganeda. Kuna müüdavate hobuste arv ületab igasuguse nõudmise, siis korduvalt olen maininud. Mõelda hobusest, kui rahaallikast on vale. Tuleb tegeleda ja võtta, tegevust hobina. Nii olen mina teinud ja ühel päeval ,,lendab" sobiv ostja ka ükskord kohale.
Jätkan Lorenzo müüki. 23 septembril ootab ees mõnede täkkude ruunamine. Aus olles, oma looma ruunamine ei meeldi mitte üks teps. Kuid see elu paratamatu seadus, et kõikidele loomadele pole antud jätkata järglaste tootmisega. Inimene peab tegema valikuid.
Olen tegelenud Nordiku ohjeldamatu haukumise vastu treenimisega. Üks päev tundsin kohutavat meeleheidet, kui pidin kuulama õues Nordikut haukumas. Olin väsinud, nuputasin, kuidas saada hoovi vaikust. Lahendasin asja nii, et tõstsin Nordiku asukoha hoovis ringi sellisesse kohta, kust tema haukumine nii tuppa ei kostaks. Ja olin rahul ja tundus, et ka Nordikule mõjus see. Ta ei suutnud oma haukumisega mu tähelepanu võita.
Veel probleeme Blue rünnakud traktorile ja igasugusele müra tekitavale allikale. Võrrid, mootorrattad, mootorsaed. Miskit nendest loeteludest käima panna, kohe rünnatakse. Pean ka Blued kinni panema. Imestan, et üks muu asi ei huvita teda sel ajal. Isegi mängimisest loobub kohe. Minu jaoks oleks nagu mingi leid mängimiseks või oma frustratsiooni välja elamiseks.

Täiesti uskumatu 37 koht Kahe Silla retkel 270 osaleja hulgas. Ise ka ei usu. Minna lihtsalt välja ja liikuda oma tempos... ehh tundub, et praegune töökoht on andnud veel füüsilisele vormile ka lisaks sportlikud tulemused paremaks.
http://www.2silda.ee/jaansoni_jooksu_tulemused/kahe_silla_retk_2015_ajavotuga/diploma/id/69039
Nüüd vabad päevad annavad paljudeks tegemisteks. Vaja veel moosi keeta, puud sisse vedada ja vaja veel metsast lisa mõni koorem teha. Ohh kui palju on töid kogunenud.