Täna on tuuline ilm, kohati, kust autoga möödusin oli kohutav liivatorm teepeal. käisin Raplas korraldatavatel esmaabi koolitusel igaks juhuks. Kuigi oleksin pigem eelmine kuu soovinud, Tartus toimuvatel ratsaspordiga seotud esmaabi koolitust kuulata.
Koerad on pärast koertekrossi väga üliaktiivsed, et enam hingamisruumi ei anna. Muudkui nõutakse aga metsa minekut. Natuke nende liigne tähelepanu väsitab.
Täna siis kiirustades istutasin mõned uued taimed, aga veel on istikuid, mis ootavad maaettevalmistust. Pean taimed ööseks kinni katma, kuna ööd veel jahedad ja noored rohelised võrsed vast ei kannata jahedust. 
Oma uusi kolleege tundma õppinud, on tekitanud mõningad suhtlemis momendid arusaamatust. Õnneks olen kogu nende segasummas jäänud neutraalseks ning pole rutanud kellegi käest aru pärima, et miks või mis... olen aru saanud, et selle tõttu on kannatajaks üks kaupluse töötaja, kes nende juttu uskuma jäänud. Olen pidev ütleja endale, et vaata ja kaalu, enne kui asja päris tõeselt võtad. Tahaksin nendegagi läbi saada, aga miski takistab. Kuna meil kokkupuudet vähe, siis suhtlemiseks ning muudeks läbi käimisteks saab ainult konkreetse suhtlemisliini aetud. Ühist on graafik, kus näen nimesid, mis päeval keegi on. Ja parim mida enda jaoks leian on see, et las harjuvad teised minuga ja küll siis tekib oma aeg ka nendel minuga harjumiseks. Mul oleks palju küsimusi tööalaselt, aga kui puudub hea usalduslik ning ametialane soe läbi saamine ei ole edasi minekut ka minul.
Eilne lugu tekitas naljakat tunnet, et ühtäkki ilmus eitea kust siis üks kollegist turva välja ning ütles miskit. Muidugi on minul see meelest läinud, püüdsin seda täna enesele meenutada. Mida ta ütles, kuid mis teha mis meelest läinud see läinud. 
Praeguse kõige selle loo juures eelistaksin rohkem mingit ekstreem olukorda, mis tooks välja mulle omased tugevad küljed. Praegusel hetkel võiks öelda, et lihtsalt olla ja argiselt igavleva pilguga sihtida kaupluse ruumi ka päris ei soovi. Mu tugevus on lahendada probleeme mänguliselt... lohutan jällegi, et küll tuleb ka aeg, kus saan ennast tõestada. ... muidu jah kas see koht ikka sobib mulle..?

Tiba aega, enne starti minekut. 

Laura ja Sofi II koht. 

Mida annab koeraga jooksmine? Hoolimine ning koostöö koeraga kasvatab arvestuslikult kellegisse elavasse paremini suhtuma. 

Eilse päevaga sai pandud algus siis uute medalite sajule. Kahele tüdrukule oli veel pühapäevasest koerte krossist vähe. Siis jätkasid esmaspäeval südamenädalaga seotud, Jüriöö jooksu nime all tuntust kogunud valla korraldamisel. Anetel siis esi koht ja Aadel kolmas. Hea meel laste tulemuste ning innukuse üle. Eelmine päev olin ka üks huviline, kuid esmaspäeval metsaistutamise pool päeva jaheda tuule käes ei olnud enesetunne kõige parem. Ja ega kriis jää tulematta, kui füüsiline keha protesti märke jagab. Nii oligi, et teisipäeva hommikut alustasin juba tugeva kujulise peavaluga ja kaelalihaste kerge raginaga. Tundub, et vilutuul on teinud oma töö. Seekord ma võtsin valuvaigisti, kuigi ma ei poolda tableti ravi, kuna istutustöö on vaja lõpetada. Vaja üks koorem puid veel metsast ära tuua. Eile lapsi Pakametsa jooksult oodates ei jõudnud ma enam pärast metsa, lihtsalt jaks kustus kõige muu mõtlemisega unemaailma ... Kevad teeb oma töö.
Mõtted liiguvad, et saaks nüüd veel Liptoni maha müüa. Vaja oleks üks treeningvanker osta ja saaks hakata harjutama rakendiks ning üritaks ikka treileri hankida. Plaani on võetud Herta paaritamine puhtatõulise torikaga, kas õnnestub ei oska veel rääkida. Hetkel pole oma innast märku andnud. Saaks veel Mannule sobiva kõrguse ja peene kondiga peika.
Tänusõnad meenutuseks Larast, kelle pärast tuli idee, hakata osalema igasugustel huvitavatel koerte võistlustel. Lara on jäänud sügavalt südamesse. 
Hea meel ning tänust ülevoolav, kuid mõtted jooksevad, et nüüd miskit peame ka hobumaailmas tegutsema, aeg on sealmaal. 
Edasi tegudele... jee. 

Vedasin tuppa peoga heinu jagades siis mitmesse puuri, et toitlustada teatud närilisi. Muidugi naudime ning iga päev võtame peopessa tillukesi järglasi nii merisea lapsi, kui jänku tillukesi beebisid, kes kahjuks veel pesas, aga muidu juba karvad seljas ja silmad peas. Nad on veel tillukesed. Kui keegi näeks missugune rõõmutants merisea puuris lahti läheb, kui neile suur kuhi heinu puuri tõsta. Tõeline merisea paradiis, kui heina pole, kuhu varjuda on nad õnnetud ja muutuvad omavahelises suhtlemises kurjaks. Kuid heinakuhi annab neile tegevuse ning igavuse peletamiseks roiakse ning rajatakse urge... see teebki nende eluviisi jälgitavaks ja tahe alati, et neilgi oleks lahe ja põnev.

Eile pääsesid hobused vabadusse ja nende otsimine oli paras seiklus ja nii mu päev kandis eile pealkirja hobumetsamaraton. Ja üldse muutus eilne päev väga eriliseks. Lihtsalt ühe inimese südamest toetav sõnum andis päevaks paraja emotsionaalse laengu, et töö juures möödus aeg 13,5 tundi lennates. 

Vanem tütar Aade ehitas aeda usinalt.  Mul endal seisab jälle metsas korrastada aed. Panin tähele, et Lipton kardab mind ja tormas ettejuhtuvast nurgast läbi ning purustas oma massiga ühe osa aiast. Nuputasin ning analüüsisin viimane öö, mis võib olla tegelik põhjus. Kas mu vähene tegelus temaga või hirmutas mu tööriietus... olen ise oma koerte peal tähelepannud, et kuidagi ka nende keha keel väljendab küll mitte hirmu, pigem kui karjajuhi roll nende silmis minu suhtes kasvab. Hämmastav mida loomad edasi annavad oskamata suhelda inimkeeli. Vaid kõik on mõistetav keha keelest. Üks päev dresseerisin võõrast koera poe ukse taga. Imestasin, koera kuulekust, kes jäi ootama poeuksest väheke eemal.

Nii üks nädalavahetus saab jälle seljataha. Viimased on saanud kogeda nii palju head ja parimaid toetusi. mis on andnud hea enesetunde. Vedasin jälle koeri krossile koos tüdrukutega  Muidugi seal läks hästi, tundub, et kui mõnes asjas läheb hästi, kipume unustama mõned elementaarsed tähelepanekud... nii nagu täna. Kes tahab tahtlikult kiirust ületada ja nii mul see juhtus ja veel 50km/h alas. Õnneks mitte küll palju, kuid jäin seadusesilmale vahele... nüüd siis tuleb väikse summaga täita riigikassat. Üldsielt on mul liiklusrikkumisi väga vähe.

Eks muidugi elevus, hea meel lapse saavutuse üle. Muidugi päev mis veedetud koerte keskel andis juurde uusi kogemusi. Töö Nordikuga jätkub, igal juhul Anete parandas 3 min eelmise aasta tulemusest enda selle aasta aega. Muidugi Lara sotsiaalne probleem oli see, mis meid jooksukrossile huvi viis. Juba täna tekkis ühel idee, et juba võiks hakata rahvusvahelistel võistlustel osalema. Teeme tänavu meistrivõistlustel osalemisega avadefilee orienteerumise alal.

Jätkame spordilainel. Plaanime ka oma talus ratsutajatele korraldada võistluse.

Tööst vabad päevad möödusid kodus olemisega v.a. korra kohalikus raamatukogu külastusega. püüan meenutada millest vesteldud sai, kuid ei meenu miskit. 
Õnneks koerte paberid kennelisse saatsin ning järgmine nädal on koertemajandus ka korras. Olen tegelikult paberimajanduses korralik. Valmistume lastega koerte krossil osalema.  Ostsin täna uued traksid Nordikule jooksmiseks, muidu kui ta väljendab koerale omast intelligentsi on ta vahva koer, aga kui temas jälle puberteet möllab ja keevaliseks muutub, muutub koer ise vastumeelseks. 
Ühtepidi olen põnevil samas jälle tean, et ees ooatb mul veel Nordiku kastreerimine. Rääkisin ühe koerakasvatajaga Nordiku vasaku tagajala liigesepehmusest. Soovitas Vändra tohtritele näidata.  Ma ise arvan, et operatsioon temal ei aita, pigem vajab rohkem liikumist ja ta veel noor koer. Olen üldse tervete loomadeopertasioonide vastu. Kui oleks luumurd siis teine lugu.
Eile valmistasin perele kaerakilet, kuid piima unustasin suure kiirustamisega poest osta nii õhtu tuli leppida piimata söömisega. Kaerakile on siis parim, kui sellele lisada jahtununa piima. 
Olen viimase paaril nädalal tundnud madalat vererõhku, kuid kehast tuleva signaalist oletasin, et tegu on mõnede oluliste viamiinide ja mineraalide vähesusega. Nii ongi, et eelmise nädala keskpaigast olen võtnud B-kompleks ja C-vitamiini toidulisandina. Mingi mineraali-vitamiini vähesus organismis tekitab kehvveresuse ja kiire väsimuse. Imestasingi, et viimase nädalavahetuse laup-pühapäeval keset päeva uni maad võttis. Muidugi puhkama peab, kuid juba trenni läbi viies, tekkis väike kahtlus enda tervise osas. Kui juba hommikul ära joodud kaks tassi kohvi ei suuda ärkvel hoida, et mis toimub. 
Pean järgmise kuu kuupäevad ära märkima järgmise kuu töögraafiku tegemiseks. Järgmisse kuusse jääb kaks orienteerumist millest üks siis on maakondlikud MV. Ja üks tavaline kuus toimuv orienteerumine. Olen omas elemendis... 
Plaani on võetud, osaleda Eesti hobuse päeval Kurgjal noorte hobustega. Eelmine aasta ei käinud, kuid mõtted tiksuvad, et tahaks miskit hobuste üritusel osaleda.

Jälle Lumi... 15. aprill ja maa on valge. Hommikul korra 5 ajal ärgates, silmi lahti lüües, et vaataks õue, miks väljas liiga valge on. Esimene mõte akna juurde jõudes tekkis oli uhh, jube jälle lumi... kogu mu puhkepäev rikutud. Plaanisin metsa minna, vaja on veel tõukoerapaberimajandus korda teha. Käin kohalikus raamatukogus, et teha sobiv ülekanne ja saata ära tõutunnistused koos ostu-müügi lepingutega kennelliitu. Keeruliseks aetud kõik. Samas tüütud-lisakohustused. Kuid koerad vaja enda nimele regada.
Siilionu porises oma toidukausis, muidugi toidu ja vee osas oli tal õigust podiseda. Kõik oli ju otsas, miskit lisasin krõbinaid ja täitsin joogipudeli veega. Ja turritav ja podisev okaskera lükkas oma nina toidukausi suunas ning kostus super matsutamine. Muusika minu kõrvadele. Loomake on terve ja isukas, mida enam saab veel head olla.
Nordik teeb oma mõistmisega head meelt. Paar päeva ei ole pidanud teda kinni panema. Ja mõistab isegi seda, kui pereliikmetel on uued väljaskäimise riided seljas... hing juubeldab selliseid tulemusi nähes.
 Töö juures on siiski arusaamatused õhus. Keegi midagi ei räägi, kuna üks turva tuli lagedale jutuga, et soovib lahkuda ning sellega seoses külvas parajalt juba teatamisega segadusi. Praegu olen veel uues kohas haavatav igasuguse halva uudise levimise suhtes. Kui on asju, mida ei räägita, aga levib meediakanalites või kellegi kolmanda suust ei tekita see kindlustunnet töökohas. Mis toimub... miks mind kõrvale jäetakse...? 
Õnneks mu hoiakud, oota-ära, küll ükskord miskit edasi räägitakse. Töö juures juhtumisi töömobiil välja lülitatud. Teatud segadus jälle, kuid pole likvideeritud. Püüan ennast lasta mitte häirida, kuid teadmatus ja suhtlematus ning püüd aimata, ei ole andnud tulemust. Pidevalt tülitada küsimustega tööandjat ka nagu ei taha. Ja kas sobib olla liigselt uudishimulik, kuigi teatud asjad ei kuulu minu teadmiste ringkonda, eks aeg näita. 
Kuna kauplusetöötajate õhkkonnas pinged levimas. Tavaliselt tõmbun eemale nendest inimestest, kes pingeid külvavad. Pidevas stressis olev inimene on kaaskondlastele tsipa ettearvamatu, kes püüab omal moel enda pingetest üle küll olla, kuid kas see tal õnnestub on kahtlane ja ongi probleemid majas. On inimesi, kes suudavad olla vabad kõiges ja nendega suhtlemine mõnus. Ja, kuid pean lihtsalt võtma, et töötan selles keskkonnas ja iga inimene on indiviid. Ise olen täis optimist ning käin tööl heameelega. Ei mingeid pingeid.
Ja mu üks unenägu läks täide... tegin nii nagu unenäos kästi. Pidasin päev otsa plaani, kas helistada unes nähtud inimesele, tegin seda täna ja asi osutus heaks, et seda tegin. 
Vaatamata kõigele mis mind ümbritseb ja mis keskkonnas olen ei tähenda mulle hetkel kellegi teise pinged vastuvõetavaks. Tunne, et olen kellegile vajalik olla on parim mida saan pakkuda.