Vedasin tuppa peoga heinu jagades siis mitmesse puuri, et toitlustada teatud närilisi. Muidugi naudime ning iga päev võtame peopessa tillukesi järglasi nii merisea lapsi, kui jänku tillukesi beebisid, kes kahjuks veel pesas, aga muidu juba karvad seljas ja silmad peas. Nad on veel tillukesed. Kui keegi näeks missugune rõõmutants merisea puuris lahti läheb, kui neile suur kuhi heinu puuri tõsta. Tõeline merisea paradiis, kui heina pole, kuhu varjuda on nad õnnetud ja muutuvad omavahelises suhtlemises kurjaks. Kuid heinakuhi annab neile tegevuse ning igavuse peletamiseks roiakse ning rajatakse urge... see teebki nende eluviisi jälgitavaks ja tahe alati, et neilgi oleks lahe ja põnev.

Eile pääsesid hobused vabadusse ja nende otsimine oli paras seiklus ja nii mu päev kandis eile pealkirja hobumetsamaraton. Ja üldse muutus eilne päev väga eriliseks. Lihtsalt ühe inimese südamest toetav sõnum andis päevaks paraja emotsionaalse laengu, et töö juures möödus aeg 13,5 tundi lennates. 

Vanem tütar Aade ehitas aeda usinalt.  Mul endal seisab jälle metsas korrastada aed. Panin tähele, et Lipton kardab mind ja tormas ettejuhtuvast nurgast läbi ning purustas oma massiga ühe osa aiast. Nuputasin ning analüüsisin viimane öö, mis võib olla tegelik põhjus. Kas mu vähene tegelus temaga või hirmutas mu tööriietus... olen ise oma koerte peal tähelepannud, et kuidagi ka nende keha keel väljendab küll mitte hirmu, pigem kui karjajuhi roll nende silmis minu suhtes kasvab. Hämmastav mida loomad edasi annavad oskamata suhelda inimkeeli. Vaid kõik on mõistetav keha keelest. Üks päev dresseerisin võõrast koera poe ukse taga. Imestasin, koera kuulekust, kes jäi ootama poeuksest väheke eemal.