See on meie Lipton. Üllatas teine meid laupäeval. Muidugi positiivse käitumisega. Õnneks on asjad karjas ka rahulikumaks läinud. Armunud hingega hobuseid netu. 

Eelmine nädal oli koolivaheaeg, kus siis sai platsitrenni tehtud ja käia trenni lastega maastikul. Mis sellest, et õues tuul ja miinuskraadid ei see seganud tegutsemast öeldakse ikka, ei ole halba ilma on vaid halb riietus. Nii see on... 

Jagan omi tundeid ja mõtteid, mis siis  reedel juhtus. Kõigepealt, kui esimesi ringe Herta ja vankriga tegin trenni platsil tegin tundsin, super olemist. Ainus asi, mis reetis, et hobune ei olnud omas elemendis, kes soovis midagi muud. Nojah, metsa vahele minek, tekitas obeses vastumeelsuse ning koju tagasi metsast ta enam ei soovinud. Olles siis oma loomaliku oskusega aisad järjekordselt puruks keeranud ning mina lohinal ohje otsas järele potsanud vankrist. Kuna tegemist veel talvemantliga, mis tegi mu veel veidi kohmakaks, kuid mis tegi mu maandumise pehmemaks, nii et miskit viga ei saanud.
Olles püsti tõusnud, tajusin endas häbi ja piinlikuse tunnet laste ees, kes vankris istusid , et ei osanud õigetest hobukäitumis märkidest lugeda, millal oleksin pidanud lõpetama. Jalutasin hobust püüdma, kuna riiete kohmakusega ei suutnud jalgu jooksma panna.

Esimene asi mis ma Hertale ütlesin ... ,,ai..ai..ai tüdruk, mis sa nüüd tegid, endal juba naerumuie suul". Juba olin kõigest häbitundest üle saanud ning suhtusin asjasse huumoriga. Olles hobusega tagasi vankri juurde naasnud, kus istusid kolm poissi hästi vaikselt ning omakeskis mõtteid vahetades. Kust siis ammutasin omasse teadmisse, kuidas nüüd selles olukorras edasi käituda. Eelistasin jääda kõigele vaatamata enda sees toimuvale väärikaks. Mainisin lastele, et mis juhtus, et mitte tekitada liigset paanikat ja hirmu, pidin ennast olukorras lõpuni kontrollima. Võtsin ühe poisi hobuse selga, kuhu alguses keelduti minemast, aga lõpuks mu veenmine hobuse vastu usalduse taastas. Tegemist oli selliste lastega, kellel puudus poistele omane koeruslik käitumine. Mis tekitas minus teatud üllatust, olen harjunud, et lastele meeldivad sellised olukorrad, siis need poisid tundsid veel suuremat hirmu...   Ja mul oli palju tegu, et poisse veenda tegemaks sammu hobusega suhtlemiseks... Miks valitseb nendes lastes seletamatu hirm...?

Pärast, kui poniga poistele veel ratsutamisringid said tehtud ning pärast kõike seda lugu enese veel peoriietusse pannud ja oma väikse kollektiivi keskele naasesin, pilulikule lõunale, et tähistamaks ettevõtte 18 sünnipäeva. Oli nii mõnelgi silmad suured, mu enesetunne oli super, kuna mu seik metsas ja hobusega andis tol päeval tunda jälle eriliselt. 

Mõned päevad hiljem kuulsin ikka ja jälle komplimente, et olin väga kena näinud välja. Ise muidugi nautisin täie rinnaga tähelepanu. 

Tänane päev möödus kiirelt ja toimekalt, teadmine, et keegi külla tuleb, paneb oma päeva teisiti ajas planeerima. 
Oli ka ebaõnnestumisi, selgeks sai, et midagi suurt ette võttes, peab eelnevalt aega võtma ja kontrollima mõningaid vahendeid. Näit. vankriaisad, homme tuleb ette võtta nii saani, ree ja vankriaiste uuendamine. Herta otsustas täna, et paneb varustuse proovile, kasutades vanat nõksu järsku keeramist ning aisad andsid raksuga järgi ning mina lendasin vankrist lohisedes ohjade otsas mööda maad. Eks mingil hetkel lasin ohjest lahti ja jooksin hobust püüdma. Muidugi lapsed kes vankril ehmusid, kuid lapsed said lihtsalt väikse ehmatuse. Imestasin, Herta keeldumist edasi liikumisel (tahtis vägisi metsaheinamaale sööma minna) ja teades torikate jonni-kui nad pole pikka aega ees käinud. Siis võivad vahel ikka tobedusi välja mõelda. 
Ootan juba mitmendat aastat abikaasa lubadust ise tehtud kumiratastega vankrist, kuid tundub, et siiani kõik lubadused lubadusteks jäänud :(  Mõte tiksub ise ära õppida keevitamine ning hakata lastega miskit meisterdama. Lasin pojal reelt eemaldada kõdunemis märkidega puudetailid. Üks pool reejalasest oli omadega päris õhtal nii saigi ka see uuendatud juba eelmine talv sai ostetud sobivas suuruses poldid ja mutrid. Eks neid jäi veel väheks.
Oh jah pubeka iga indiviiditi ikka vahel raske, eriti kannatlikkuse panevad proovile. 
Järgmine nädal on koolivaheag.
 Kuna eile sai veel sõnnikut transporditud, siis seisab veel homme sama teema. Imestan kuhu kaob mu aeg.

Eelmise nädala lõpus käisid tüdrukud kiropraktiku kooolitusel Ruilas. Kuulasin huviga nenede uute teadmiste pagasist. Pühapäeval trenn lastele ja osaliselt mõned hargitäied sõnnikut veel kärusse visata suutsin, muud teha ei jaksanud. Imestasin, et millest küll jõuetus ja tahtmatus jne. Esmaspäeva hommikul paari tunniga viskasin käru täis ja sai ära viidud kliendile. 
Hetkel olen kolm päeva laadinud sõnnikut teise käruveoks kliendile, täna loodan selle tööga ühele poole jõuda.
Uurisin teisipäeval, et ega magnettormipäevi pole. Saingi vastuse, leides internetist sobiva koha, kust otsida. Delfis juba jagati, mis päevadel magnettormipäevad on. Oktoobrikuu on tihedamalt. 
Liptoni suutsin ka kinnipidama saada, kuid aega pole temale jälle pühenduda. Eelistan siiski lemmikhobuseid. Mu soov oleks, et Lips saaks uude kodu veel selle aasta sügisel. 
Unistan... unistan ja veelkord unistan.... eks peab jätkama treeninguid temaga, järgmine nädal lasen lastel teha pilte kui Lips on sadula all ja hüppamas.

Uus kolli kasvab ja on paras frukt, eriti toidu peale. Viin mina solgipange välja, piilub nurga tagant, pärast käib nuusib üle. Meenuvad ajad, kui meil kaks colliet olid. Ükskõik mida me ei teinud, käisid nemad tuulamas kohe, keela või ära keela. Ikka nende nina kuskil ette jõudnud, kasvõi kana kaagutamise peale muna järgi tormata. Olin aru saanud, et üks koer oli selgeks teinud, et kana kaagutamine tähendab maitsvat einet. Mitte küll kogel-mogeli vaid koos koorega, muidugi muna hammustati õrnalt pooleks ja sisu limpsiti kiirelt tühjaks. 
Eile tõstsin kanadele kuuti head paremat, aga natukese aja pärast tegelane noorkoll kuudist tuli. Imestan ta omapärase söögiisu pärast. Söögi panen ette, nirult sööb, aga koerte seltskonnas muutub ärritunuks ja kipub teisi näksama oma nõelteravate kutsika piimahammastega. Hämmastav, et tema ei kuula miskit, teada saamas on ta 5-e kuuseks ja lähenemas puberteedi iga. Ootan põnevusega, milliseks kujuneb aeg siis noore koeraga. Sellel ajal tuleb palju-palju mängida ja koolituses pühenduda käsklus ,,siia" ja ,,kõrval" harjutamisele läbi mängu. 
Eelmine nädal pidin puhastama ta mädanema läinud haava, selle protseduuri ajal sain tunda ta hambaid ja iseloomu. Näis milliseks kujuneb meie elu uue ,,kollionuga".

                                                Väga kena, aga ilus sügisene pilt.

                                                                  Toanotsukesed.

                                                                            Peidus.