Koffetan, mõtted keerlevad mitmete teemade ümber.  Eelkõige juurdlen inimsuhete, töö-tegemiste ja muus osas lisaraha teenimise üle. 
Kirjutasin ühele pahandavale inimhingele kirja, kes ootas ja lootis, et hakkan saatma õunu posti teel. Olles ühe portsu selliselt pakkinud ning postitanud, ei tekita huvi teistele selliselt heategevust tegema. Lihtsalt, metsas ja seenelkäimised on võtnud aja ära. Ja nüüd plaani võetud kevadlille sibulad maasse istutada. Küsimus kaua võin hoida oma daaliat õuepotis? 
Lipton sai eile vabadusse, tuli seekord hoovi, jalutas malmvanni juurde ning mulistas mõned sõõmud külma karastust hinge alla. 
Teine pool tuli seda mulle tuppa ütlema, et mu täkk pidi õues kappama. Ma tegin imestava näo ja küsisin, kuidas ta suudab kapata... tean ikka rahumeelselt. Mu abikaasa kipub loomade käitumisi väheke ülepaisutama. Tema kardab hobuseid. 
Andsin siis eile vetile tagasi sidet poisi opist taastumisprotsessist. Minulgi hea meel, paistetus alanenud ja poiss nagu kullatükk rahulik köie otsas. Õnneks pole veel päitseid peast maha hõõrunud. Mul üsna mitu poni teevad nii. Kui Lipton täkk oli, siis hõõrus ta omi päitseid nii mitu korda maha. Pidin pidevalt leiutama, et päitsed peas püsiksid.
Inimsuhetest sellisest vaatevinklist, kes kardab üksi jääda, üks mu tuttav on kolimas ja alustasma uut elu uues kohas. Olles kõige sellise virv-var elukeerisesse tõmmatud... võib-olla olen ise selline, kellele tegelikult meeldib aeg-ajalt nõu anda, kuid teatud piirideni. Kõige lõpuks pean ise oma elu elama ja teiste inimeste psüühilist laadi pinged jäävad isikuenese lahendada. Vahel peegeldan tagasisidena mõne hea tuttava olemise.
Psühholoogia on huvitav asi, viimase kahe kuuga olen lugenud selle sisulist kirjandust üle 20 raamatu. Teemaks ikka inimsuhted... Täiskuu ööd ei andnud und õnneks jagasin oma seisukorda veel mõne hea tuttavaga, kelle analoogne olemine mindki lohutas. Imestasin, et võisin olla piisavalt rahmeldanud, kuid mida ei tulnud oli uni. 
Eilne orienteerumine läks hästi, sain kõik punktid kätte, aga jooks ise on jama, pean leiutama mingi uue võhmatrenni. Ujumises suudan korraga maha ujuda 2000 m, aga joostas kasvõi 1km on raske. Ratast sõites oki-toki olemine. Nii see on...

Õnneks mõni arvuti on kodus ka selline, kus saab ilma paroolideta sisse. 
Sain siis eile veti arve täku ruunamise eest... oi oi... võttis esimese hooga sõnatuks. Ma pole siiani ühelgi vetile üle 100 euro kunagi maksnud ja nüüd... oigan mõttes. Pean leidma selle raha kiiremas korras ja kindel värk, et tolle ruunapoisi kohe müüki panen. Muidugi iseasi, kui kiirelt maha saan müüa. Soov on selle aasta numbris.. unistan.. 
Tõin eelmise nädala lõpus majja isase kollikutsika. Mul oli valida kolme erineva tõu vahel. Valisin karjakoeraliini. Eesti on kollide omamine kuidagi tahaplaanile tõmmanud ning kasvatajatel raskusi nende müügiga. Hetkel populaarne tõug kuldne retriiver, olen veidi uurinud tõuomadusi. Teine tõuga tõusujoonel austraalia lambakoer, mida soovin ise ka, kuid hind on siiani pannud piiri peale, sellise koera omamiseks.  See selleks... 
Homme siis linna... arvuti remonti vaja viia.

Imeilus sügis.
Viimased kaks päeva olen tagasi tõmmanud kiiretest askeldustest, kuna väsimus ei andnud enam sügavat und. Raske on elada ja midagi teha, kui keha maadleb üleliigse väsimusega.   Eile kodus proovisin naturaalset seismajäänud õunamahla. Mis muidugi nagu looduslik vein pähe hakkas. Egas miskit, viksasin pikali ning kolm tundi sügavat und tõi puhanud inimese olemise jälle tagasi. Tänaseid toimetusi tehes nautisin kõike jälle normaalselt. Käisin koertega metsas nautisin nende otsimisi ning kohalolu. Nautisin lihtsalt looduses viibimist, nägin kenasid kollariisikaid, kuid ei viitsinud neid ülesse korjata (puudus ämber ja nuga). Leidsin, et pole vajadust korjata.
Jalutasin siis ringi ära ja mõte põigata metsakarjamaale, vaadata, kas olemas olevad asjad metsas veel alles. Nojah, vana maja juures käidud, lõhutud keldris, aidas... ajab marru... mis seenelistel sellistesse kohtadesse asja. ...
Liptoni kastratsioonihaavad paranevad päris uskumatu kiirusega. Süstimisega olen kah hakkama saanud, poiss lausa lubab kõike endaga teha. Paistetus on alanemas, paar päeva tagasi masseerisin,  haavakoldesse sekreedi kogum tekkinud ja see oli vaja välja nõrutada. Püüan kõike ettevaatlikult, mitte liigset valuärritust tekitada. Kõik oleks meeldivas kontektis.
Töö juures on väga väga väga põnev seisukord kahe inimese vahel... Romaan töökohal... näis kaugele asi areneb ... olles selliste olukordade tunnistaja juba teab mitmendat korda. Osad töötajad vaatavad asjale läbi sõrmede, kuid noored lasevad hasartselt ning kirelõõmade saatel üha kiirenevas tempos edasi. Olles kohanud toda meest neljasilma all, lööb too hengeline silmad maha... teadagi miks. Mu usulised vaated enda tõekspidamistega muudavad mõne inimese käitumise lihtsalt läbinähtavaks. Ja tegemist usuparanduse läbi ellu astunud inimesega. Kuid jah mis teha, kui tegemist töökoha kirgedemöllu ja salajase armastuse eksisteerimisega...  Põnev see elu, eks näe mis elu toob... kuhu nad jõuavad... 

Väsimus, viimased päevad ei ole muud, kui seened ja seened. Täna juba ütlesin tuttavatele ära, kuna ma enam midagi muud teha ei saa, kui ainult seene ämbreid metsast välja vedada.
Tegelikult see teema, kui tegemised kipuvad kuhjuma,     eelistan neid, mis seisavad mõne loomaheaolu parandamiseks. Lipton on nüüd ruunatud, pean tegema järelravi ning teisega jalutama,jälgima operatsiooni järgset paranemiskulgu.
Opi käigus elasin täku olukorrale hinges kaasa, küsisin eile mitmel korral endalt, miks ma kurvastan. Tahtsin ju kergendada enda mugavusi. Mind kurvastab selles olukorras, et peab lähenema ju tervele loomale ja mingite ,,rõõmude" pärast. Saada mingi rahu karja...
Käisin eile pealinnas ,,kohtingul",   mõnede sugulastega. Tunnistan, et täna linnast lahkudes tundsin positiivset emotsiooni, nagu oleks nädal aega kodust ära olnud. Vestlus mis oli huvitav nii mulle, kui mu sugulasele oli äärmiselt sisukas ning põhiväärtustelt kogemuslik. Mis tegelikult põhines imisuhete mõistmatu raja lahkamisest.

Katsetan, kas kauboistiil mulle sobib, eelistan mustakaabut, eks ükskord osatn ära teist värvi.

Unenägudest, nõidadest ja nõidumistest...

Viimane öö nägin miskit meeletut und, tegemist siis nõiaga ja nõidumisega. Kuid unenäo lõpus kõik asjad ja tegemised siiski positiivse lahenduse leidsid.  Kuid kõige enam selgelt ning mitmeid kordi ühe kindla konkreetse Raplamaal tuntud naise nime kuulsin . Uurisin siis unenägude seletajast, mis siis tulemas või mis ootamatusi juhtumas võib olla. Seletajast sain pigem positiivse vastuse. 

Täna sajab võib ka öelda, et lõpuks ometi vihm. Ei pea tassima istutatud kultuuridele. Lappisin täna hommikul mõned silorullid ja pean külastama elektrikauplust, kust saan kilelinti, et postide vahele kinnitada ning hobustele hirmutamiseks, silorullidest eemale peletamiseks. 

Lipton pääses omatahtsi tegutsema ja muidugi avastasime jälle karjamaalt Hertat taga kihutamas, kes muidugi L`amurellaga jooksid paanikaga mööda karjamaad. Tekkis küsimus, miks käitub Lipton Hertaga nii?..., kuigi tal oli ka teisi märasid võtta. See pole mitte esimene kord, mitmeid kordasid vabadusse pääsenuna ajab ning lööb hambaid täku temperamendiga, Herta kannikasse. 

Liptonil on jäänud loetud tunnid täkuna elada. Edasi läheb vast rahulikumat teed. Pean mõne aasta pausi varssade tootmisel.

Katsetasin fb abil leida oma paradiisiõunetele soovijaid, kuid need kes tahtsid, soovisid, et postiga saadaks. Ei viitsi endale lisatööd teha. Kodus on palju teha, tahaks ühe põllu põhust tühjaks vedada. Eile ei jaksanud, õunamahla tegu kaks päeva väsitas ikka korralikult, ainus asi mille maha hangusime oli pühapäeval kokku pandud koorem põhku oma panipaikka.  

Kooli nädala algus on alanud väga kiirelt ja töörohkelt, pole mahti olnud siia kiigata ega miskit kirjutada. Ikka hoidised (õunamoosid ja marineeritud seened), kahel viimasel päeval masstoodanguna õunamahl. Vahepeal küla pealt  kaks koormat põhku. 
Tundub, et viimased päevade kuuvalged ööd on mu unevajaduse lühendanud 2 tunnisteks. Ja muidugi päevad selles osas keskkööni tegemistega välja venitanud. 
Tõin üks päev veel kanakarjale sulislinde juurde.
Järgmine nädal söödvilja varusid küla peale täiendama. Toon ära kogu talveks kuluva söödavilja. Oleks vaja veel ühte kirstu, kuhu panna vili. Pean leidma taluniku, kelle käest veel osta heina. Natuke jääb oma varutud söödast puudu. Põhk on olemas, vaja transport korraldada.