Viimastel päevadel muust enam telkust juttu pole, küll Obama  visiidist, kui eestit tabanud seeneuputusest. Eile siis tegin esimese tõelise korjamise ning õhtul mõne purgi marineeritud seeni talveks hoiule tehtud. Mulle meeldivad kuuseriisikad marineerituna, lapsed tahtsid vägisi purkidesse panemise ajal juba mu valmis miksitud seened ära sööma. Marinaad sai väga hea, samas olles maja kupaseente lõhna  aurutanud, tekitas mullegi suure söögiisu. Mida rohkem pottide kallal toimetasin, seda suuremaks söögiisu kasvas.

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub igapäev iga hommiku vee vahetus metsakarjamaal ning seda täna hommikul tegema minnes, ootas mind äärmiselt ebameeldiv üllatus. Ämber mis seisis veega täidetult ja keldris kaitstult hobuste ees, seda täna enam polnud. Miskit, läksin koju teist ämbrit tooma. Vedasin vee vanni ning jalutasin ulakate hobunoortega karjamaal ringi, tekkis plaan, minna korjama kreeke. Iga kreegi järel uudistati mu ämbrisisu. Ma püüdsin neid viisakas kauguses hoida, kuid nende püsiv uudishimu hoidis kõiki kabjalisi mu läheduses, mõni proovis ninaga musi teha ja mõni selja tagant sügada. Ja ikka suhtlesin nendega viiskalt.

Täna ei viitsinud õunamoosi keeta, kuigi oleks võinud. Ostsin uue kaanetaja ja homme proovin ära. Peaks veel seenele minema, saaks natuke veel, et vähemalt järgmiseks talveks 20 purki oleks võtta.

Sügis käes ja varapimenevad õhtutunnid, kätte on jõudnud lõkke tegemise õhtud.

Tänane päev sai väga huvitavalt alustatud. Lapsed enne kooliminekut kohvetasid ning köögist tuleva kolina peale ma ärkasin ja ühinesin nendega kohvitamises. Laste kooli ära saatmist läksin õue tegutsema. Kontroll reid hobustele. Võtsin ette jälle ,,musta kulla"  kaevandamise ja maapinna kergitamise. Kui oma 30 käsikäru täit välja veetud pidasin väikse kohvipausi ning läksin metsa otsima elusat haavapuud. Kuid juhtus see, et leidsin enda metsast seeni ning unustasin sootuks seenele. Ja korraga naabrimaja jõudnuna uudistasin, et kas seal pole mingit haavapuud. Esmasel vaatlusel leidsin ühe, kuid pärast järgi minnes, halb uudis ei olnud, oli lepapuu. Miskit, mõte tuli uurida, kus veel võiks haavapuud kasvada. Alguses kihvatas, kohe üks paras juurikas maha saagida, tiirutasin veidi natuke ja siis leidsin kahe kinnistu vahel kasvavaid haabu. Sealt siis ühe maha võtsingi.

Tänane siis kohting seenevanaga, kes pakkus välja parima plaani koos mütseeli kohaletoomisega

nõustada seenekasvatuses parimate oskustega.  Näis kas mu pakud lähevad kasvama. Alustasin haavapalgi jupitamisega ning esmase toimingu sooritasin... Väheke kuumutasin kuumas vees... Vaatan, millal lisan mütseeli. Põnev maailm... väga huvitav juba see, kuidas asja seletas, eks olen natuke kursis ja kunagi televisiooni vahendusel nähtud, eks katsetan võib olla ka teisi variante ka. Igal juhul loodan ja usun, et saan hakkama.

Palju õnne Sofie! Nüüd siis 2-e aastane. 

Vanajõe org, Hiiumaal.

Püüan meenutada ,,Kõrboja peremeest", kus kaks naabrit tülitsesid piiride jne. Eks see maa küsimus on aastaid teemaks olnud. Kuid seda, et mu naabrionu kiuslikuks muutub ei osanud ma küll ette näha. Mida rohkem loomi, seda raskem on tal hoida väiksel maalapil ohjes. Oskus naisi maha teha tagaselja ning ennast kõige paremaks rääkida... Naised miks te seda küll ei näe.
Ei lase rääkida, hõõrub aastate taguseid juhtumeid mulle nina peale (kui hobused kippusid tema maa peale)... imestan, kust on ta saanud sellise käitumise. 
Üritasin mainida, et eile jalutas tema lambakari küla vahel, sellest püüdis üle veereda jutukäigus ning mainida, et minu hobused on rohkem talle pahandusi teinud, kui tema lambad. Kuid olen aastatega selgeks saanud, mõttetu värk temaga vaielda. Eks näe, kuhu viib tema kadedus? Tean, kes tema ideid toetavad... üks selleks on Ants Niit, kes teda tunnevad ja teavad ei tee temaga tegemist ja kes on hädised mehed, suruvad maha oma uhkuse ja suhtlevad ning tõstavad toda onut päris kõrgeks. Ohkan alati, kui kuulen jälle kellegi suust, et oi kui tubli ja abivalmis. Oskavad jääda delikaatseks, nii olen seda minagi. Kui olen nende perel külas käinud, siis kuulan ja imestan, kellest ta räägib positiivselt ja kellest negatiivselt. Naised Minu tehnika on ammu ilma maha teinud, kuid ma ei viitsi endast vägal heal arvamisel onklitega vaidlusse laskuda. ...kas parimaks taktikaks rünnak igaühele on... jääb igaühe enda mõelda. 
Milles siis tänane probleem, hommikul olid mu hobused aias, kui ma sõbranna juurde rattaga vurasin.Kuid naabrionu lambad meie hobudekoplis ja ma ei pööranud sellele mingit mõtet, et las olla, niikui nii on nad enamuse ajast see suvi meie karjamaal juurde käinud nõudmas. Tagasi jõudes, aga üllatus..üllatus. Minu hobused Raamatu karjamaal. Egas miskit ratas koju, hüppega tuppa ning hõikasin, et hobused raamatu karjamaal. Kohe hüppasid lapsed välja, päitsed näppu ja vanemad märad varssadega karjamaalt ära tuua. Väravapostide vahelt välja sain, märkasin Aadet, kes käis metsakarjamaal noori sälge kaemas. Kelle jutust, et metsas kõik ok, et noortele meeldib seal. Mainisin, et meie vanemad märad Raamatu karjamaal. Ja kohe küsimus, et kas Raamat helistas. ... seda polnud naabrionkel mulle teha jõudnud. Tõime kabjalised ära ning püüdsin endale selgitada olukorda, miks nii. Ainus asi, et Teeba võis mõnda lammast rünnata ja siis see karjusest läbi tormamine võiski sellega seotud olla. 
Naabrionu mu hobuseid nägi, kuid seekord ta mulle ei helistanud. Muidu vanasti tegi seda kohe. Oletan, miskit soovis mulle süüdlaseks lavastada. Vanemad hobused nii naljalt kolme kordsest tarast ikka läbi ei lähe. Mul on eralduseks värviline lint, aga naabrionklil hall silmale raskelt märgatav traat. Arvan, miks lambad aias ei püsi, ongi pidevast jätkamisest aed ei edasta voolu. 
Märkasin pärast tara remonti, et mu ,,usin, tark, töökas" naabrionuke autoga sõitmas. Helistasin, et mis mureks. Tema mainis, et tulin vaatama, kui suurelt mu hobused tema aia maha jooksid. Ta eelmine aasta helistas,  kui üks kohalik hobufanatist hobune pool aeda maha jooksis, oi oi oi, kui vihase häälega infot edastati, lausa sõimati... koristagu ma oma segane loom ära. Mainisin, et see pole minu oma, olin just lõpetanud trenni, kui nägin seda jama pealt. Olen endalt mõttes küsinud, et kas see on normaalne hobusepidamine, kui ühel hobusel lastakse, kes pime ja eakas, küla peal teha seda mida hobusemõistus lubab. Kuna olen siiani vaikne kannataja olnud, siis hilissügisel lõpuks tolle vanahobuse tervise probleemiga maha võttis (tiirud), iga norm  loomainimene teab, et väetist saanud kultuurrohumaa on surm loomale. Hobuomanik helistas mulle, et küsida, Hr. Sinika numbrit, kuna temal pidavat olema tolle haiguse vastu rohtu. Ma ei uurinud, miks tal seda rohtu vaja, kuid ma päevast-päeva kodus ja näen, mis külas ja naaberkrundil toimub ehk siis märkan ümbritsevas keskkonnas seda, mis paneb enda loomade suhtes hoolikam olema. Oletasin, et miks tal abi vaja, juu siis tiirud käes.  Ja mu oletus sellel aastal kinnituse sai, kui külastasin perekond Sinikaid, ühe teema küsimuses. Hr. Sinika suu ei seisa kinni, too räägib kõik välja, armastab poe ukse taga kohalikega vahel kangetki tarbida ja siis ma üldse imesta, kui sellised ,,mehised jutud" mööda kive ja kände ka minuni jõuavad. 
Võtan kogu loo ühe mõttega kokku ,,jumal sa näed ja ei mürista" ... sellega lõpetan oma mõtete jagamise augusti viimasel päeval. Sisemusest tunnen ikka päris suurt kurbust, kui ma pean kogema mingi mees rünnakut. Kus on see mõistmine ja heanaaberlikud suhted... kuid mis teha naabreid valida ma  ei saa. ... kurb toon hinges... kuhu asi jõuab...

Sai jälle aeda täiendatud uue kultuuriga... mõned nimetavad toda aianuhtluseks või isegi umbrohuks... nimetus siis maasikvaarikas... yess... sain proovida marja maitset. Ütleks nii, et ma ei kahelnud juba eelneva teoreetilise teadmiste kaudu ja mulle hakkas meeldima. Sain piisavalt taimi, et sellest rajada aiataguse kultuuristu. 
Veel on plaan midagi juurde hankida. Uurin pidevalt, mida tahan aeda ja plaan on kohe olemas, kuhu paigutada. 
Pean tooma metsast jämeda palgi, kuhu sisse teha väike süvend lilledele ... takistuseplatsile. 
Hobustel hakkas sügisränne, lõhutakse aedu ja rännatakse naabrimehe lambukestega mööda küla. Täna saatis kogu too naabrilambukesed ja minu enda noored sälud aia vaatamisel ja pärast jalutasid nii vahvalt mu selja taga koju. Võtsin toast kotiga õunu ja päitsed talutusnööriga ning läksin kutsudes koti krõbistamisega sälgusid endale järgnema. Suht mõnusa ja laisa sammuga astuti mu juurde ning hanerivis suundusime metsakarjamaale. Mul oli värav lahti, kallasin soolaämbri juurde õunad ja toredad semud kohe neid musima hakkasid. Mul ei jäänud muu üle, kui värav sulgeda.
Paar päeva tagasi ütlesin oma sõnumi Liptonile, et lõpp tema täkustaatusele. Seinale lammutas augu sisse ... jälle seina parandama. Kuna üks armunud mära aias ainult tema peale mõtleb ja hirnub, siis Lipton ajaviiteks arvas, et kui muidu välja ei saa, siis tuleb läbi seinte minna ja nii tekkis üleöö suur-suur auk seina. Ja kes ei pahandaks, oleks minu võimuses olnud, oleksin juba ise ära ruunanud. Hea meel, et ei saatnud küla peale ühte mära paaritama, oletan, et tagasi saanud, oleks täkk kole pöörane olnud. 
Üks päev, kui oli ta enese lahti smuugeldanud ja märade juurde karjamaale sokutanud, siis tahtis näidata, et mis ta minust arvab. Sel hetkel lasin lahti ohelikust ja täkk pääses jälle vabadusse. Kuniks ma tema üle kavaldasin.
Nii lahe, täna ja eile sai nende hobustega ikka jalutatud, küll Lips sisse ja jälle välja. Öösel koerte haukumist kontrollima minnes, mingi kahtlane tuledeta massin vallateel sõitmas. 
Elagu raamatud, neid ka ikka vihmaste ilmadega palju loetud. Kuid selle tõttu kaotasin ajataju ja jäin seetõttu ühest heast ja soovitud koolituspäevast ilma. Nii, et mu sõit päälinna oli lihtsalt sugulaste külastamine ning mõned vanad tuttavad, kellele külla astusin.
Moosi keedetud ja mahla aurutatud, veel mõned korrad moosi keeta ja mahla aurutada. Elagu tali, mis ootab ees.