Viimastel päevadel muust enam telkust juttu pole, küll Obama  visiidist, kui eestit tabanud seeneuputusest. Eile siis tegin esimese tõelise korjamise ning õhtul mõne purgi marineeritud seeni talveks hoiule tehtud. Mulle meeldivad kuuseriisikad marineerituna, lapsed tahtsid vägisi purkidesse panemise ajal juba mu valmis miksitud seened ära sööma. Marinaad sai väga hea, samas olles maja kupaseente lõhna  aurutanud, tekitas mullegi suure söögiisu. Mida rohkem pottide kallal toimetasin, seda suuremaks söögiisu kasvas.

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub igapäev iga hommiku vee vahetus metsakarjamaal ning seda täna hommikul tegema minnes, ootas mind äärmiselt ebameeldiv üllatus. Ämber mis seisis veega täidetult ja keldris kaitstult hobuste ees, seda täna enam polnud. Miskit, läksin koju teist ämbrit tooma. Vedasin vee vanni ning jalutasin ulakate hobunoortega karjamaal ringi, tekkis plaan, minna korjama kreeke. Iga kreegi järel uudistati mu ämbrisisu. Ma püüdsin neid viisakas kauguses hoida, kuid nende püsiv uudishimu hoidis kõiki kabjalisi mu läheduses, mõni proovis ninaga musi teha ja mõni selja tagant sügada. Ja ikka suhtlesin nendega viiskalt.

Täna ei viitsinud õunamoosi keeta, kuigi oleks võinud. Ostsin uue kaanetaja ja homme proovin ära. Peaks veel seenele minema, saaks natuke veel, et vähemalt järgmiseks talveks 20 purki oleks võtta.