Palju õnne Sofie! Nüüd siis 2-e aastane. 

Vanajõe org, Hiiumaal.

Püüan meenutada ,,Kõrboja peremeest", kus kaks naabrit tülitsesid piiride jne. Eks see maa küsimus on aastaid teemaks olnud. Kuid seda, et mu naabrionu kiuslikuks muutub ei osanud ma küll ette näha. Mida rohkem loomi, seda raskem on tal hoida väiksel maalapil ohjes. Oskus naisi maha teha tagaselja ning ennast kõige paremaks rääkida... Naised miks te seda küll ei näe.
Ei lase rääkida, hõõrub aastate taguseid juhtumeid mulle nina peale (kui hobused kippusid tema maa peale)... imestan, kust on ta saanud sellise käitumise. 
Üritasin mainida, et eile jalutas tema lambakari küla vahel, sellest püüdis üle veereda jutukäigus ning mainida, et minu hobused on rohkem talle pahandusi teinud, kui tema lambad. Kuid olen aastatega selgeks saanud, mõttetu värk temaga vaielda. Eks näe, kuhu viib tema kadedus? Tean, kes tema ideid toetavad... üks selleks on Ants Niit, kes teda tunnevad ja teavad ei tee temaga tegemist ja kes on hädised mehed, suruvad maha oma uhkuse ja suhtlevad ning tõstavad toda onut päris kõrgeks. Ohkan alati, kui kuulen jälle kellegi suust, et oi kui tubli ja abivalmis. Oskavad jääda delikaatseks, nii olen seda minagi. Kui olen nende perel külas käinud, siis kuulan ja imestan, kellest ta räägib positiivselt ja kellest negatiivselt. Naised Minu tehnika on ammu ilma maha teinud, kuid ma ei viitsi endast vägal heal arvamisel onklitega vaidlusse laskuda. ...kas parimaks taktikaks rünnak igaühele on... jääb igaühe enda mõelda. 
Milles siis tänane probleem, hommikul olid mu hobused aias, kui ma sõbranna juurde rattaga vurasin.Kuid naabrionu lambad meie hobudekoplis ja ma ei pööranud sellele mingit mõtet, et las olla, niikui nii on nad enamuse ajast see suvi meie karjamaal juurde käinud nõudmas. Tagasi jõudes, aga üllatus..üllatus. Minu hobused Raamatu karjamaal. Egas miskit ratas koju, hüppega tuppa ning hõikasin, et hobused raamatu karjamaal. Kohe hüppasid lapsed välja, päitsed näppu ja vanemad märad varssadega karjamaalt ära tuua. Väravapostide vahelt välja sain, märkasin Aadet, kes käis metsakarjamaal noori sälge kaemas. Kelle jutust, et metsas kõik ok, et noortele meeldib seal. Mainisin, et meie vanemad märad Raamatu karjamaal. Ja kohe küsimus, et kas Raamat helistas. ... seda polnud naabrionkel mulle teha jõudnud. Tõime kabjalised ära ning püüdsin endale selgitada olukorda, miks nii. Ainus asi, et Teeba võis mõnda lammast rünnata ja siis see karjusest läbi tormamine võiski sellega seotud olla. 
Naabrionu mu hobuseid nägi, kuid seekord ta mulle ei helistanud. Muidu vanasti tegi seda kohe. Oletan, miskit soovis mulle süüdlaseks lavastada. Vanemad hobused nii naljalt kolme kordsest tarast ikka läbi ei lähe. Mul on eralduseks värviline lint, aga naabrionklil hall silmale raskelt märgatav traat. Arvan, miks lambad aias ei püsi, ongi pidevast jätkamisest aed ei edasta voolu. 
Märkasin pärast tara remonti, et mu ,,usin, tark, töökas" naabrionuke autoga sõitmas. Helistasin, et mis mureks. Tema mainis, et tulin vaatama, kui suurelt mu hobused tema aia maha jooksid. Ta eelmine aasta helistas,  kui üks kohalik hobufanatist hobune pool aeda maha jooksis, oi oi oi, kui vihase häälega infot edastati, lausa sõimati... koristagu ma oma segane loom ära. Mainisin, et see pole minu oma, olin just lõpetanud trenni, kui nägin seda jama pealt. Olen endalt mõttes küsinud, et kas see on normaalne hobusepidamine, kui ühel hobusel lastakse, kes pime ja eakas, küla peal teha seda mida hobusemõistus lubab. Kuna olen siiani vaikne kannataja olnud, siis hilissügisel lõpuks tolle vanahobuse tervise probleemiga maha võttis (tiirud), iga norm  loomainimene teab, et väetist saanud kultuurrohumaa on surm loomale. Hobuomanik helistas mulle, et küsida, Hr. Sinika numbrit, kuna temal pidavat olema tolle haiguse vastu rohtu. Ma ei uurinud, miks tal seda rohtu vaja, kuid ma päevast-päeva kodus ja näen, mis külas ja naaberkrundil toimub ehk siis märkan ümbritsevas keskkonnas seda, mis paneb enda loomade suhtes hoolikam olema. Oletasin, et miks tal abi vaja, juu siis tiirud käes.  Ja mu oletus sellel aastal kinnituse sai, kui külastasin perekond Sinikaid, ühe teema küsimuses. Hr. Sinika suu ei seisa kinni, too räägib kõik välja, armastab poe ukse taga kohalikega vahel kangetki tarbida ja siis ma üldse imesta, kui sellised ,,mehised jutud" mööda kive ja kände ka minuni jõuavad. 
Võtan kogu loo ühe mõttega kokku ,,jumal sa näed ja ei mürista" ... sellega lõpetan oma mõtete jagamise augusti viimasel päeval. Sisemusest tunnen ikka päris suurt kurbust, kui ma pean kogema mingi mees rünnakut. Kus on see mõistmine ja heanaaberlikud suhted... kuid mis teha naabreid valida ma  ei saa. ... kurb toon hinges... kuhu asi jõuab...

Sai jälle aeda täiendatud uue kultuuriga... mõned nimetavad toda aianuhtluseks või isegi umbrohuks... nimetus siis maasikvaarikas... yess... sain proovida marja maitset. Ütleks nii, et ma ei kahelnud juba eelneva teoreetilise teadmiste kaudu ja mulle hakkas meeldima. Sain piisavalt taimi, et sellest rajada aiataguse kultuuristu. 
Veel on plaan midagi juurde hankida. Uurin pidevalt, mida tahan aeda ja plaan on kohe olemas, kuhu paigutada. 
Pean tooma metsast jämeda palgi, kuhu sisse teha väike süvend lilledele ... takistuseplatsile. 
Hobustel hakkas sügisränne, lõhutakse aedu ja rännatakse naabrimehe lambukestega mööda küla. Täna saatis kogu too naabrilambukesed ja minu enda noored sälud aia vaatamisel ja pärast jalutasid nii vahvalt mu selja taga koju. Võtsin toast kotiga õunu ja päitsed talutusnööriga ning läksin kutsudes koti krõbistamisega sälgusid endale järgnema. Suht mõnusa ja laisa sammuga astuti mu juurde ning hanerivis suundusime metsakarjamaale. Mul oli värav lahti, kallasin soolaämbri juurde õunad ja toredad semud kohe neid musima hakkasid. Mul ei jäänud muu üle, kui värav sulgeda.
Paar päeva tagasi ütlesin oma sõnumi Liptonile, et lõpp tema täkustaatusele. Seinale lammutas augu sisse ... jälle seina parandama. Kuna üks armunud mära aias ainult tema peale mõtleb ja hirnub, siis Lipton ajaviiteks arvas, et kui muidu välja ei saa, siis tuleb läbi seinte minna ja nii tekkis üleöö suur-suur auk seina. Ja kes ei pahandaks, oleks minu võimuses olnud, oleksin juba ise ära ruunanud. Hea meel, et ei saatnud küla peale ühte mära paaritama, oletan, et tagasi saanud, oleks täkk kole pöörane olnud. 
Üks päev, kui oli ta enese lahti smuugeldanud ja märade juurde karjamaale sokutanud, siis tahtis näidata, et mis ta minust arvab. Sel hetkel lasin lahti ohelikust ja täkk pääses jälle vabadusse. Kuniks ma tema üle kavaldasin.
Nii lahe, täna ja eile sai nende hobustega ikka jalutatud, küll Lips sisse ja jälle välja. Öösel koerte haukumist kontrollima minnes, mingi kahtlane tuledeta massin vallateel sõitmas. 
Elagu raamatud, neid ka ikka vihmaste ilmadega palju loetud. Kuid selle tõttu kaotasin ajataju ja jäin seetõttu ühest heast ja soovitud koolituspäevast ilma. Nii, et mu sõit päälinna oli lihtsalt sugulaste külastamine ning mõned vanad tuttavad, kellele külla astusin.
Moosi keedetud ja mahla aurutatud, veel mõned korrad moosi keeta ja mahla aurutada. Elagu tali, mis ootab ees. 

Ma lihtsalt pean ühe retsepti siia panema... kuna huvitavad igasugused loodusravi meetodid, siis olen suur loodusravi fänn. Mõned mu usklikust sõbrannad on hakanud mind kutsuma maausuliseks ... kes siis nende arvates peaks puid, maad, vett jne. kummardama. Kahju, et tutvus-sõprussuhted lühinägelikeks piirduvad. Ei julge küsida, tegelikult see nende endi mure rohkem. ...
 Retsept ise..
http://www.hingepeegel.ee/alternatiivravi/loodusliku-antibiootikumi-lihtne-retsept/ 

Elu on väga põnev..
Teatud tsitaate meenutan filosofeerides ,,usalda, aga kontrolli", miks ma nii ütlen.  Mind lihtsalt huvitab üks teema õigemini inimsuhted... 
 Mõtisklen kuid selle teadmisega tean, et pean omi mõtteid väheke kontrolli all hoidma.
Eile vedasime-saagisime valmis postid, täna mõõtsime, planeerisime tulevaseks välibokside asukohta. Mis homme hetkel ei tea... Plaanitud oli mul mustikale minna ja väheke õunamoosile lisaks korjata pohli.
Nüüd mul kasvavad aias, vamplid, pamplid ja muud vaarikalaadsed tegelased. Mitu päeva olen vedanud käsikäruga sõnnikut aia mullaviljakuse parandamiseks ning lohkude täiteks. Kui ma pampleid istutasin selgus, et 10 aastat tagasi veetud saepuru sõnnik on kadunud kuhugi olematusse. Hetkel olen parandanud mulla happelisust  kultuurmustikatel-pohladel, lisades kasvukohtadesse sobiva happsesusega turvast. Plaaningi võtta kasutusele saepuru asemel allapanuks turvast. Järgmisel nädalal vaatan üle oma tellimused, mida pean ostma ning need esitama.
Täku vean iga õhtu sisse ning suhtleme tasastel toonidel. Imestan, tema rahulikkusest, kuigi koplist möödudes, kus kari märasid söömas, hõikab mööda minnes, et tähelepanu püüda. Muidugi karjast vastab Kati, kes eriline Liptoni fänn. Tänane suhtlus näitas, kui väärikas võib olla üks eesti tõugu täkk, kes siis rahulikul sammul mu kõrval, ainult hetkeks seisatas, et üürata oma täku trompetit märast-naistele, kes siis tema laste emmed ühtlasi.  Harjumatu on mõelda, et üks eesti tõug võib päris palju korda saata, kui mitu aastat peetud hiiu-poiss, kellelt me ei saanud ühtegi järglast.
Õhtul tõstsime mõned märad teise koplisse, nii igaks juhuks, mul kaks noort poni-poissi, kes ei taha püsida koplis. Ja kipuvad ära tabama, et taras puudub vool. Kuigi emmed võivad tublid aia austajad olla, siis lapsed seda teha millegi pärast ei taha.
Kaks päeva aurutasin õunu mahlaks... imehea värk natuke suhkurt lisaks, keema ja kõige lõpuks pestud pudelitesse. Nüüd vaja paar vooru õunamoosi teha. 
 

Täkupoiss Lipton on saanud stressist üle ja saab õues käia. Teeme ka trenni, esiti küll individuaalselt. Sai alustatud ka rakendikoolitusega. Hea meel temaga tegelemisel. Muidugi, kui hommikul vaja päitseid pähe panna, keerab selja. Keeran minagi talle selja, siis kohe pöörab ringi, uudistab, et miks ma ei järgne talle ning lõpuks seisab mul külje all ning müksab ja laseb rahulikult kaks paari päitseid pähe panna. Ühed on pehmed ja teised veidi karmimad. Kuna pea on tugev, siis pehmest materjalist päitsed on talle käkitegu puruks rebida. Mul on nii kahju tema poolt kaotatud presendist, torika päitsed, mis on aidanud mul kõige hullemaid hobuseid taltsutada. Nüüd siis jah, enda väljamõeldud päitsemetega oskuslikult köietada. 
Olen saanud paaril korral mustikal käia needki sügavkülma pakitud. 
Kohtusin üks päev Raikküla talli peremehe Veljoga, kellega tekkis mõnus pula jutu vestmine. Mind ajab  muigama, et kui nüüd keegi seda veel tõena võttis, siis varsti pool küla tühje jutte täis.
Sel nädalal veel proovisin minna nelja tunnisele ratsamatkale Moodra sillani, alustades Loe silla tagusest heinamaalt. Kuid mu hinge puges väike õud... angervaks oli minu kasvus. Kohati oli vaja maha tulla sadulast, et teha kindlaks kraavipõhja pehmus (hobune võib vajudes jala välja väänata). Sadulast maha astunud, kadusin hobuse kõrval kõrguvasse metsikusse rohurindesse. Üritasin ülesse hüpates midagi näha, kuid jah... mis kõrge see kõrge. Pikalt edasi liikudes, püüdsin vanema tütrga aimatavat teed kõrguvast rohust leida ning suunaga Moodra sillale jõuda. Ühel hetkel tee lõppes ja vihm muutus korrapealt padukaks, siis ei jäänud meil muud, kui keerata ots ringi ja tuldud teed tagasi. Aeg-ajalt põigates puude alla varju paduka eest. 
Ilmaga seekord ei vedanud. Riietus mul oli ok, aga kes kaasas olid, natuke nappis rõivistus. Ise riietusin kihiti, kuid mainin vihma need ei pidanud, kui koju saime olin minagi sama märg kui teised. Muret valmistab vihmaga see teema, et sadulad ja muu hobuvarustus ikka nahast olema. Need pärast vihma kuivatama ning korralikult sisse rasvatama. Liiga kuivaks kuivatatud nahal on omadus hiljem murenema hakata. 
Omad lapsed haigeks ei jäänud ning järgmine päev peale platsitrenni kohe ka Hiiumaa suunas punuma panime. 
Hiiumaal saime parajat ilmataadi mürglit kogeda. Muidugi kaunis Vanajõe oru RMK telkimisala oli meie jaoks täitsa super. Meie päralt. Käisime ära Ristnas ja Kõpus, lihtsalt tegime tiiru peale. Koertest oli kaasas Lara, kes ilmutas tohutut kaitse-valvekoera loomust. Olles valmis kõike ründama. Imestan, kodus on nii leebe ja valmis suhtlema, kuid võõras kohas, muutub kurjemaks ja ründajaks. Hoidsime siis teda rohkem rihma otsas. 
Õnneks Pipi olukord (kärntõve juhtum) paranemas. Sügelemine on kadunud ning uus karv kasvamas. Helistasin ja andsin ka vetile teada. Viimane neljas süst on veel teha, siis veel mõnda aega jälgimist ja paralleelselt jälgida vaja teisi koeri. Kuigi teistele sai profülaktiliselt tehtud täpilahusega. Kuid puugid ründavad koeri ikka ei ole aidanud see kuidagi neid putuklisi eemale tõrjuda. Täna leidsin Sassult lausa kolme kordse puugi, kes siis nagu peremeesorgani külge imenud või vene kukla Matrjoška järgi (nukk sees on järgmine, kunis pisemani välja).