Elu on väga põnev..
Teatud tsitaate meenutan filosofeerides ,,usalda, aga kontrolli", miks ma nii ütlen.  Mind lihtsalt huvitab üks teema õigemini inimsuhted... 
 Mõtisklen kuid selle teadmisega tean, et pean omi mõtteid väheke kontrolli all hoidma.
Eile vedasime-saagisime valmis postid, täna mõõtsime, planeerisime tulevaseks välibokside asukohta. Mis homme hetkel ei tea... Plaanitud oli mul mustikale minna ja väheke õunamoosile lisaks korjata pohli.
Nüüd mul kasvavad aias, vamplid, pamplid ja muud vaarikalaadsed tegelased. Mitu päeva olen vedanud käsikäruga sõnnikut aia mullaviljakuse parandamiseks ning lohkude täiteks. Kui ma pampleid istutasin selgus, et 10 aastat tagasi veetud saepuru sõnnik on kadunud kuhugi olematusse. Hetkel olen parandanud mulla happelisust  kultuurmustikatel-pohladel, lisades kasvukohtadesse sobiva happsesusega turvast. Plaaningi võtta kasutusele saepuru asemel allapanuks turvast. Järgmisel nädalal vaatan üle oma tellimused, mida pean ostma ning need esitama.
Täku vean iga õhtu sisse ning suhtleme tasastel toonidel. Imestan, tema rahulikkusest, kuigi koplist möödudes, kus kari märasid söömas, hõikab mööda minnes, et tähelepanu püüda. Muidugi karjast vastab Kati, kes eriline Liptoni fänn. Tänane suhtlus näitas, kui väärikas võib olla üks eesti tõugu täkk, kes siis rahulikul sammul mu kõrval, ainult hetkeks seisatas, et üürata oma täku trompetit märast-naistele, kes siis tema laste emmed ühtlasi.  Harjumatu on mõelda, et üks eesti tõug võib päris palju korda saata, kui mitu aastat peetud hiiu-poiss, kellelt me ei saanud ühtegi järglast.
Õhtul tõstsime mõned märad teise koplisse, nii igaks juhuks, mul kaks noort poni-poissi, kes ei taha püsida koplis. Ja kipuvad ära tabama, et taras puudub vool. Kuigi emmed võivad tublid aia austajad olla, siis lapsed seda teha millegi pärast ei taha.
Kaks päeva aurutasin õunu mahlaks... imehea värk natuke suhkurt lisaks, keema ja kõige lõpuks pestud pudelitesse. Nüüd vaja paar vooru õunamoosi teha.