Nüüd on aega jälle täkule pühenduda. Peseme teist igapäev. Muidugi igatseb väga karja saada, kuid  me ei lase. Praegu pole selleks õige aeg ja järgmiseks aastaks karja suurendada ei soovi. Tahan ära müüa. Soovin edaspidi käia paaritamas. 
Täna panin isegi mõneks tunniks õue, et saaks õhtujahedust nautida ja rohelist ise ampsata. Ja muidugi trenn kuulub igapäeva tegemiste sisse. Lisaks saab teda veel veevooliku all pesta. Vett naudib täiega.

Igal juhul annetatud värvidega saab ka palju mämgida. Enamus tööd tegid lapsed. Eile tegin ise mõne kummi värvimisega algust, sütitades lastes tegutsemisalget. Ja täna kordamööda neljakesi nokitsesid takistusi värvides. Andes nii ilmetutele rehvidele uue ilme. Lapsed ehk siis noored lubasid oma oskusi täiendada veel isa autorehvidel, muidugi millest viimane küll keeldus.

Väike miks lillepeenar.

Meie ulakas poni Mann, kes supsas aia alt välja ja kihutas meiega kaasa. Kuna me seekord Pipit kaasa ei lubanud, tuli tema asemel Mann, kes näitas väga head jälitushobuse oskuseid. Muidugi enamuse ajast ta haukas mööda minnes rohtu. Matkal kõige õõnsam tunne tekkis, kui ületasime vana piirdeta raudtee silla. Mis sellest hobuse seljas, aga kõrgemal olles tundub silla ületamine hirmutav  olevat.
Nii see oli, aga matk oli vahva, varsad oli alguses väga ulakad. Matka teisel poole hobulapsed nagu täiskasvanud hobused rivis ning rahulikumad. 
Matka lõppedes tuli tahtmine minna järgmisele, aga see saab peatselt olema. 

Suvi yeeee.... mõnus

Väheke suviseid tegemisi. Käisime matkal ja kasutasime võimalust enda ja hobuste kastmiseks. Oli ka üks kukkumine, jälle mina. Teeba komistas ja kukkus põlvili ja mina seljast parema õla peale. Seekord kukkusin päris kõva pinnasele ja sain kerge põrutuse. Olin veidi pahane Teeba peale, kui ta pärast komistamist tasakaalu kaotas ning koos ebaloomulikku asendisse kukkusime. Mainisin, kui hobuse selga tagasi tõusin, et nüüd pean küll tordi tegema.
Hobused tahtsid meelsasti ujuda, Teeba tegi lahedaid nägusid, kui vees ujus. 

Lahendasin enda jaoks probleeme eile. Miskit on veel lahtist.

Üle pika aja rattasadulas, tegelik mõte oli minna kohalikku raamatukokku, aga jah see kinni ning järgmine raamatukogu asus aga Raplas. Ja kuna aega, siis otsus minna Rapla. Ja nii mu teekond Raplasse algas. Käisin tegin uue kuulutuse täku müügiks.
Hindan oma poega praegusel hetkel üle kõige. Rääkisin lastele, Ummi plaanidest ja lapsed imestasid, kui koristasime Viini maja lähedalt heina ning arutasime seisukorda, mida mulle pakuti.
Mõtisklen, edaspidi pean leidma enesele kuskil nii 15-20 ha isiklikuks kasutuseks heinamaa pinda.

Silorullide arv teada ja nüüd tean mis mul see aasta vaja ette veel võtta. Poole väiksem see arv. Ei julge kohe mainida. Pean leidma taluniku, kelle käest osta veel juurde põhku. Sügisel allapanuks kasutada ja ülemineku perioodi täiendada veidi söödaväärtuse poolest vaesema ninaesisega. Aitab talvele mõtlemisest ... uhh jube lumehanged, lumi jne.
Eelistan kuuma suve. Mõnus suvi, lõpuks ometi. Lahtise heina tegemisevõlu ongi mul niitmine, kus olen mina, traktor ja ümbritsev loodus. Pruunistunud nahk töökaaslastes kadedust esile toomas. Enesele kõrvad liikumas, kui märgatakse miskit, mille lihtsalt vaevata ning oma mõnusat hobi nautides selle saanud olen. Ainus naljakas teema, kannan kindaid käes ja päevituse tagajärjel meenutavad mu käed veidi mooramaa neegri käsi.
Mõistus seisab ikka kindlalt täku müügi juures. Tahan teda müüa ei midagi rohkemat ega vähemat. Mõeldagu mida tahes. Hetkel on neid loomi, kes mulle endale tohutult meeldivad. Ja neist loobuda ei soovi.