Saingi siis üks päev uue sae kätte, olles teel Rapla, kui sõnumi näol inf mobiili laekus. Kuna juba Rapla asja, siis toon ära. Kodus olles pakki lahti võttes, et saag siiski ei sobi, läheb tagasi saatmisele ja pean ikka teekonna pealinna firmakauplusse tegema. Vajan seekord pikema lati ning võimsat jõudlusega mootorsaagi, millega saab vahel jämedamõõtmelisi pakke saagida.
Muidugi heinatöö röövib ära igasuguse ajataju. Reedel, mõtlesin, et mul solgipäev toon ämbri ära. Olles juba ukse taha jõudnud, kui meenus reaalsus, et hoopis reede ja seega nädalalõpp. Jummel, ajas vägisi naerma, viisin siis tühja pange sobivasse hoiukohta ning ei trehvanud ühtegi hengelist maja peal, kadusin märkamatult nii, et keegi ei saaks aru, et olen päevad jälle segi ajanud. Autos ootas mu sõbranna, kes muidugi kohe märkas puuduvat. Mainisin vaikselt muiates, et ehh heinatöö on röövinud ajataju, hea, et õiges graafikus olen püsinud seega õigel päeval ikka tööle jõudnud.
Mul veab ikka vahel ikka sõna tõsises mõttes, kui nädala sees niitmist teostasin, et peaksin oma kolleegiga nädala lõpus tööpäeva ära vahetama. Ja see pakkumine tuligi iseenesest nagu nõiduse väel. Täiesti hämmastav, mina ei teinud ettepanekut vaid teine tegi ja mulle sobis ideaalselt. Sain heina ära. Järgmine nädal helistan uuesti silotegijale, uurin mis plaanid või jätkavad veel heinatööga.
Eelmise nädalavahetusel saadud obadusest jalg on paranemas visalt, kuid ükski töö pole selletõttu tegematta jäänud.
Naabrimees Raamat on endale hankinud ponitäku ja eks jah järgmine aasta on kari veel suurem. Eks näe millega ta jälle mind üllatab, ta on nii ettearvamatu.

Huvitav kuhu jäi lubatud nädala jagu kuivi ilmu?
Niiduki sain siiski korda, kuid proovima ei saanud. Küll kulub mammonat juppidele, lisaks küte ja avastasin, et kulub ohtralt mootoriõli. Olen proovinud mõnede teadjamate meeste käest küsida, et milles võib probleem olla?
Kahju on vaadata, hobupoissi ketis, kes tahab iga kord sügada ning igatseva pilguga küsides, et millal ma teda karja lasen. Pean talle kurvastuskeks mainima, et ma ei lase. Ma ei plaani niipea omale karjatäiendust. Täna jätsin trenni ära, kuna mu jalg ei kannata veel pikka maad ja kõnnak liipamisena väljendub.
Ahjaa, kuidas kulgeb mu koerakoolitus seajälje võtmiseks. Kõigepealt sidusin naha nööri külge ja nööri omakorda ridva külge. Hüpitasin seda Lara silme ees, kes ajas tagatipuks oma jalad harki ning pööritas silmi, et mis asja sa nüüd teed. Ei miskit upitasin selle kaadervärksi puu otsa. Teine päev läksin uuele ringile. Lara punnitas silmi seekordki, mis teha, arvasin et olen jäänud tema koolitamisega hiljaks ning viskasin seasaba puu otsa. Vaja oli minna Raplasse asju ajama. Tagasi tulles leidsin eest ülirõõmsa Lara, kes jooksis seasaba lõugade vahel ning loopis seda siia sinna. Vat mida vajas koer, lihtsat asja, ise puuotsast alla tuua ja ise mängida. Muidugi naerma ajas karvutuks kistud saba ning natuke selle kallal veel maiustatud. Igal juhul tutvus sealõhnadega olemas. Pipit metsa hetkel võtta ei saa, viimase kährikuga madistamine on tekitanud kergeid vigastusi nii silmades, kui kõrvades. Iga päev neid puhastada ja ravimeid manustada.
Üle pika aja kogesin midagi hullu, jäin kahe hobuse vahele. Kati tahtis natuke rivaalitseda matka ajal ja keeras Tassale tagumise poole ja kukkus kapjadega kohta ette näitama. Seekord jäi kannatajaks pooleks mu vasak jalg allpool luupekset (õnneks ) istusin tol hetkel sadulas ja ega kukkumine ka mägede taga olnud - tordi tegu ootab ees. Õhtul olin mures, käia oli raske nii trepist üles liikudes, kui sama alla tulekul. Pikali visates, pidin seda tegema, kuna jalg pakitses ikka hullusti natuke ülesse tõsta aitab vereringel taastuda. Muretsesin, et nüüd on mu heinatöö tuksis, kuigi pärast matsu ei olnud kohe miskit näha. Sain ju saapadki korralikult jalast, tänasin ennast mõttes, et olin seekord kummikud ratsutamiseks ajaks jalga tirinud. Oleks mul botased olnud... uhh ei taha mõelda tagajärgedele. Öösel vahelduva eduga käisin külmavee kompressi jaoks sokki kastmas ning jalga tirimas, et väheke paistetust alandada. Igal juhul täna õhtuks kabjahoobist tabandunud kohad on saanud sini-lilla tooni. Hommikul tänasin enda tarkust, et külmavee kompressi tegemisel ja suundusin töölt naastes liibates trimmerdama.
Raplas käies võtsin esmase suuna apteeki, et osta jäägeeli - jahutamiseks. Lisaks sellele ostsin veel elastik sideme kannale. Katsetasin, kohe koha peal ja tõdesin, et olin teinud õige ostu. Natuke ikka toetab ja mugav endal  astuda. 
 

Alanud on kõige pingelisemad ajad, kasutades ära ilmaolud heinatöödeks. Eile sai nokitsetud niiduki kallal pojaga. Katsetasime mõningaid taktikaid ja variante. Uurisin lisaks mõnest vene tehnikaga tegeleva firma kauplusest juppide olemas olu. Nojah omanik rääkis ühte ja müüja teist... mis välja kujunes oli omaette seebiooper. Küsisin luba, et vaatan ise mis mulle peaks sobima. Leidsin miskit, kuid juhtus see, et võtsin hommikul ühe patent võtmega mutri mõõtme, ostsin siiski kogematta suuremas mõõdus. Miski on mäda, kas peab vahetama välja niiduki kanna või hoopis kepsu ja kanda ühendava liikuvpoldi (ma ei tea õiget nime). Üle eile, kui niidukit korrastasin, tekkis kerge kassiahastus. Ikka eelaimdus, kuidas läheb kaks korda sai põllu peal käidud.
Eile siis niitmise käigus häiris ka rippeasend. Lati ots jäi vastumaad, püüdsin analüüsida, mida olen haakimise käigus valesti teinud.
Hommikul tõstsin Liptoni edasi, muidugi nõudis sügamist ja päitsete kohendamist. Jälgin seda, et päitsed kuskilt ei hõõru. Söögiisu on vilets, eks igatseb märakarja, kuid ma ei taha järgmiseks aastaks varssu. Mina pean ju sööda varuma ja maid pole ka niipalju, ega tehnika park selline, mis võimaldaks kohe 20-30 looma pidada. Eelistan oma maade ha arvu kohaselt loomade arvu stabiilsena hoida. Eelistan pigem täku müüa, kui endale jätta. Ühelt täkult saadud märajärglasi ei paarita oma isaga.
Õnneks on välibokside koht valmis, aga nüüd hetkel pean pühenduma heinateole. Ainus mure kummitamas, et saaks niiduki jälle nii tööle, nagu eelmine aasta.
 

Eelmine nädal oli väga raske päeva ajal tööd teha, üks päev olin ma nii unine, et pooleks une ja vihmaga  vedasin sõnnikut. Üllatusin isegi, et suutsin vihmasadudele vaatamata vedada ära hulga käsikäru täisi. Enesele oli naljakas, kui vägisi silmi lahti hoidsin. Mõtlesin, et noh mis asi see küll on, kuid mis pähe võetud, see ka lõpule viia. Saigi see tehtud.
Kui juba mitu aastat olen endale pähe võtnud rajada väliboksid. Nüüd see samm on tehtud, eilne päev kulges kohale ilmet andes, kui palke veel metsast välja vedada ei jõudnud. Langetasin võrkaia ääres minu silma riivanud vahtrapuu. 
Tahan vaarikaid (eelistan sordi omi, pamplit - vampel on juba olemas, kuid peab veel kasvama).
Vihmased ilmad sundisid käima raamatukogus ning laenutama portsu raamatuid, raamatulugemisest teises blogis.
Imestan, et kadunud on mu matkasoovijad. Ja nüüd ongi, et panustan rohkem kodustele tööde ja platsitrennidele. Pikale matkale lihtsalt väikse seltskonnaga väheke igav. Mõnus on kui seltskond suurem ja mõtteid siis hea vahetada. Nii ongi, et eks näe mis homme saab.
Homseks on palju plaane, vaja on osta mõni kott teri kanadele, kahju, et oma maja teravilja veski on kutu. Plaanin ühest kohast tuua veel kanu lisaks. Ehk siis mõne kanaga suurendada suleliste arvu, hea kui muna on omast käest. Lapsed söövad, ise armastan kogel-mogelit, abikaasa praeb kiireks söögiks. Igate pidi soovitud olukord. Täku kastreerimine lükkus siis sügisesse. 
Mõned päevad olen harjutanud vilega koeri enda juurde tulema. Vilega tulevad kõik kohale. Super... kui saan väliboksi valmis, siis jagan siia pilte.

 

Rikkus ei tule rahast ja selle omamisest, rikkus seisneb enda seisundist, saavutustest ning edasiminekust. Edasiminek seisneb sellest, et tegeleme ja lubatud asju lõpule viime. Käisin eelmine nädal saksa linnukoerte koolitusel ja innustusin asjaga edasi minna. Õpetada veel neid asju, milles olen laisk olnud. Eelmine aasta harjutasime palju asjade ära toomist, siis see aasta pole suurt viitsinud. Ostsin uue vile koertele dressuuriks. Katse tehtud, võib rahule jääda.
Viimastel päevadel on vihma kallanud ja juba kuulda on, et pääsuvanemad omi pesi hüljanud. Loodan, et meie majas seda ei juhtu, hetkel looma pidamis hoones kolm pesa, rehe all loendamatu hulk pesi. Vihma nii palju kallanud ja mul on tekkinud uneprobleemid, ei saa õues nii palju mütata, kui sooviksin. Eile vedasin üle 50 käsikäru sõnnikut võsa tõrjeks, tuleviku lillepeenra rajamiseks. Lillepeenart saab alles mõne aasta pärast rajada, aga idee on ja seda püüan teoks teha. Tahaks metsast mõned palgid koju vedada, aga mets märg ja olen selle mõttes välistanud. Ootan kuivemat aega vedamiseks, otsin hetkel uut mootorsaagi pikema lati ja võimsama sisuga.
Eile panin uuesti Liptoni välja, ta oli oma käitumiselt imetlusväärne. Ja natuke trenni temaga tehtud. Osa hobuseid sai viidud teisele metsakarjamaale. Jube mida metsanotsud jõudnud teha. On teised julgeks läinud ja isegi metsakinnistul oma kärssasid maasse löönud ning paisanud segi piisava maalapi, et murra või jalad ära.

                                                        Pilt Larast, 28.06.2014, kuskil Rae valla metsas.

Eile juhtus mu elus esimene kord, kus ma ei saanud saata enda talus sündinud hobunoorsandi. Hüvastijätu tegin juba eelmise päeva õhtul individuaalselt. See on nukker, kuid ületan enesest kõik, teadmine, et noort looma ootab ees uus tulevik.
Üks õhtu kihutasid kõik metsas olnud kabjalised koju, kuna mõnedel isenditel inna aeg. Ja kuna ma ise tööl, panid lapsed siis märad aedadesse laiali. Täkk sees läks lausa nii pöördesse, korra proovis aknast enesest välja mahutada. Kuid õnneks see jäi lõpule viimata.
Laraga käisin jahikoera koolitusel. Elus esimest korda viibisin sellisel koosviibimisel. Sain teada, mida pean veel Larale selgeks õpetama, kuid tal on võimalus saada heaks jahikoeraks.  Üks asi häirib viimasel ajal, kipub üksi salaja metsas käima. Nii püüan hoida meeli erksana ja tähelepanu Laral igal viisil. Taskus on alati maius, et hoida tähelepanu. Ja kui ma ise tuppa, siis koer ka sisse. Vahel, kui miskit teha kuskil pikemalt, peab ta veetma toas üksi. Muidu on nii, et teeb putket kohe, kui mu tähelepanu muuga hõivatud.
Interneti ja avalikkuse meediakanalites kajastatakse aktiivselt hobuste üleküllusest pakatavat turgu. Eks see teeb murelikuks, kuid püüan säilitada alati optimismi. Kui millegagi on algust tehtud ei saa sellest ka nii kergekäeliselt loobuda. 
Vaatasime täna hommikul noori hobuseid ja nende välimikke ja andsime hinnanguid, mida neis silma hakkab.
Pisikesest Anettist on sirgunud kena hobuneiu. 
Olen hetkel veel kahe vahel kas ruunata Lipton või jätta täkuks, aga homme helistan veel ühele inimesele, kellega toda teemat arutada.

Täna lõpuks soe, muidugi ei suutnud ma loobuda talvistest soojadest komplektidest. Metsas kolasin sigade pärast neid on ikka hulgim meie kanti tulnud. Katsetan, kas koertega pidev talupiirides liikumine annab tulemust neid peletada. Karjamaadel ikka sügavad kobestus jälgi jäetud. Õnneks nüüd on siis ka heinamaal rohi kasvama hakanud, eelmine nädal avanes nutune pilt, laiguti madal humal-lutsern. Näis millal silotegemist saab teha.
Ees seisab jälle ühe ponnu ära saatmine, ühtepidi rõõm teistpidi väike nukrus. Nagu oma last saadaks, kuid teades enda võimeid ja võimalusi, siis ei saa ma lubada üle enda võimete. Mõistus peab kaaluma reaalselt kõik + ja -. Samas hea meel, et leidsin sobiva kodu, samas teistpidi tunnevad rõõmu lapsed.  Loodan, et järgmisel talvel juba väikse Mannu siis Luciano eest saadud saani ette rakendada. Laura tegeles eelmine talv vähese lume korral veel koerte rakendi õpetamisega ja kasutas oma plastkelku selleks, kuid teadagi on see neljale koerale suht kerge vedada. 
Millist ilma lubab ja millal saab alustada heinatööga?