Huvitav kuhu jäi lubatud nädala jagu kuivi ilmu?
Niiduki sain siiski korda, kuid proovima ei saanud. Küll kulub mammonat juppidele, lisaks küte ja avastasin, et kulub ohtralt mootoriõli. Olen proovinud mõnede teadjamate meeste käest küsida, et milles võib probleem olla?
Kahju on vaadata, hobupoissi ketis, kes tahab iga kord sügada ning igatseva pilguga küsides, et millal ma teda karja lasen. Pean talle kurvastuskeks mainima, et ma ei lase. Ma ei plaani niipea omale karjatäiendust. Täna jätsin trenni ära, kuna mu jalg ei kannata veel pikka maad ja kõnnak liipamisena väljendub.
Ahjaa, kuidas kulgeb mu koerakoolitus seajälje võtmiseks. Kõigepealt sidusin naha nööri külge ja nööri omakorda ridva külge. Hüpitasin seda Lara silme ees, kes ajas tagatipuks oma jalad harki ning pööritas silmi, et mis asja sa nüüd teed. Ei miskit upitasin selle kaadervärksi puu otsa. Teine päev läksin uuele ringile. Lara punnitas silmi seekordki, mis teha, arvasin et olen jäänud tema koolitamisega hiljaks ning viskasin seasaba puu otsa. Vaja oli minna Raplasse asju ajama. Tagasi tulles leidsin eest ülirõõmsa Lara, kes jooksis seasaba lõugade vahel ning loopis seda siia sinna. Vat mida vajas koer, lihtsat asja, ise puuotsast alla tuua ja ise mängida. Muidugi naerma ajas karvutuks kistud saba ning natuke selle kallal veel maiustatud. Igal juhul tutvus sealõhnadega olemas. Pipit metsa hetkel võtta ei saa, viimase kährikuga madistamine on tekitanud kergeid vigastusi nii silmades, kui kõrvades. Iga päev neid puhastada ja ravimeid manustada.
Üle pika aja kogesin midagi hullu, jäin kahe hobuse vahele. Kati tahtis natuke rivaalitseda matka ajal ja keeras Tassale tagumise poole ja kukkus kapjadega kohta ette näitama. Seekord jäi kannatajaks pooleks mu vasak jalg allpool luupekset (õnneks ) istusin tol hetkel sadulas ja ega kukkumine ka mägede taga olnud - tordi tegu ootab ees. Õhtul olin mures, käia oli raske nii trepist üles liikudes, kui sama alla tulekul. Pikali visates, pidin seda tegema, kuna jalg pakitses ikka hullusti natuke ülesse tõsta aitab vereringel taastuda. Muretsesin, et nüüd on mu heinatöö tuksis, kuigi pärast matsu ei olnud kohe miskit näha. Sain ju saapadki korralikult jalast, tänasin ennast mõttes, et olin seekord kummikud ratsutamiseks ajaks jalga tirinud. Oleks mul botased olnud... uhh ei taha mõelda tagajärgedele. Öösel vahelduva eduga käisin külmavee kompressi jaoks sokki kastmas ning jalga tirimas, et väheke paistetust alandada. Igal juhul täna õhtuks kabjahoobist tabandunud kohad on saanud sini-lilla tooni. Hommikul tänasin enda tarkust, et külmavee kompressi tegemisel ja suundusin töölt naastes liibates trimmerdama.
Raplas käies võtsin esmase suuna apteeki, et osta jäägeeli - jahutamiseks. Lisaks sellele ostsin veel elastik sideme kannale. Katsetasin, kohe koha peal ja tõdesin, et olin teinud õige ostu. Natuke ikka toetab ja mugav endal astuda.
Niiduki sain siiski korda, kuid proovima ei saanud. Küll kulub mammonat juppidele, lisaks küte ja avastasin, et kulub ohtralt mootoriõli. Olen proovinud mõnede teadjamate meeste käest küsida, et milles võib probleem olla?
Kahju on vaadata, hobupoissi ketis, kes tahab iga kord sügada ning igatseva pilguga küsides, et millal ma teda karja lasen. Pean talle kurvastuskeks mainima, et ma ei lase. Ma ei plaani niipea omale karjatäiendust. Täna jätsin trenni ära, kuna mu jalg ei kannata veel pikka maad ja kõnnak liipamisena väljendub.
Ahjaa, kuidas kulgeb mu koerakoolitus seajälje võtmiseks. Kõigepealt sidusin naha nööri külge ja nööri omakorda ridva külge. Hüpitasin seda Lara silme ees, kes ajas tagatipuks oma jalad harki ning pööritas silmi, et mis asja sa nüüd teed. Ei miskit upitasin selle kaadervärksi puu otsa. Teine päev läksin uuele ringile. Lara punnitas silmi seekordki, mis teha, arvasin et olen jäänud tema koolitamisega hiljaks ning viskasin seasaba puu otsa. Vaja oli minna Raplasse asju ajama. Tagasi tulles leidsin eest ülirõõmsa Lara, kes jooksis seasaba lõugade vahel ning loopis seda siia sinna. Vat mida vajas koer, lihtsat asja, ise puuotsast alla tuua ja ise mängida. Muidugi naerma ajas karvutuks kistud saba ning natuke selle kallal veel maiustatud. Igal juhul tutvus sealõhnadega olemas. Pipit metsa hetkel võtta ei saa, viimase kährikuga madistamine on tekitanud kergeid vigastusi nii silmades, kui kõrvades. Iga päev neid puhastada ja ravimeid manustada.
Üle pika aja kogesin midagi hullu, jäin kahe hobuse vahele. Kati tahtis natuke rivaalitseda matka ajal ja keeras Tassale tagumise poole ja kukkus kapjadega kohta ette näitama. Seekord jäi kannatajaks pooleks mu vasak jalg allpool luupekset (õnneks ) istusin tol hetkel sadulas ja ega kukkumine ka mägede taga olnud - tordi tegu ootab ees. Õhtul olin mures, käia oli raske nii trepist üles liikudes, kui sama alla tulekul. Pikali visates, pidin seda tegema, kuna jalg pakitses ikka hullusti natuke ülesse tõsta aitab vereringel taastuda. Muretsesin, et nüüd on mu heinatöö tuksis, kuigi pärast matsu ei olnud kohe miskit näha. Sain ju saapadki korralikult jalast, tänasin ennast mõttes, et olin seekord kummikud ratsutamiseks ajaks jalga tirinud. Oleks mul botased olnud... uhh ei taha mõelda tagajärgedele. Öösel vahelduva eduga käisin külmavee kompressi jaoks sokki kastmas ning jalga tirimas, et väheke paistetust alandada. Igal juhul täna õhtuks kabjahoobist tabandunud kohad on saanud sini-lilla tooni. Hommikul tänasin enda tarkust, et külmavee kompressi tegemisel ja suundusin töölt naastes liibates trimmerdama.
Raplas käies võtsin esmase suuna apteeki, et osta jäägeeli - jahutamiseks. Lisaks sellele ostsin veel elastik sideme kannale. Katsetasin, kohe koha peal ja tõdesin, et olin teinud õige ostu. Natuke ikka toetab ja mugav endal astuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar