Õhus on kevadet ning hobustel järjest armulõõm südames. Täna möllas ja püüdis täkule lähedale saada Testemona, aga praegu olen seda meelt no ei mingeid varsatootmist. Muidugi täkk marutab jällegi omamoodi, proovides isegi kahel jalal mööda seina ülesse ronida, kuid mida takistab on lagi... Uhh jube see kevad eriti hobuste poole pealt, lugesin täkule ning oma suguvõimelistele märadele sõnad peale, et see aasta tuleb neil ainult unistada täkust. Plaanin ühe tuttava mära juurde kuuks ajaks saata. 
Käisin täna kahe koeraga kliinikus, vaja oli vaktsineerida, sain väheke hurjutada, et oleksin veel pidanud tegema ussikuuri. Olin hämmingus... pidin äärepealt ütlema, et nii palju ja tihti... isegi hobustele ei lubata teha tihedamalt, kui ainult vajaduse korral. 
Pärast kliinikut läksin automaadist võtma raha, et pärast tasuda killustiku toojale (õu vihmaga kohutavalt porine) majauksest ei pääse ma kunagi autosse... mõte jah killustiku eest tasumiseks raha automaadist võtta, olles hajevil täna unustasin sellises olekus oma kaardi automaati. Olles juba autoga jõudnud Raela sillale, kui helises mobiil, vaatasin, et tundmatu number. Kuulasin ära ja eks muidugi ehmatus suur, pöörasin autonina uuesti Rapla suunale ning Maxima ette ja seal siis Stella mulle kaarid ulatas. Nii hea on tunda, et hobuinimesed tagastavad kaotatud just õigele omanikule. Super elu.
Mineraal ämber läheb väga hästi hobustele peale, juba poole peale limpsitud.
Herta oma pisikese Armastusega olid täna väljas, küll ta on ulakas hobupiiga, jälle karjusenöörist ikka läbi ja isegi üks post andis järele. Kurtsin lastele, et küll hobuvarsad nii ulakad on.. Aade mainis, et kas oled unustanud, et hobulapsed ongi ulakad. Leppisin sellega, kuna nad kõik mulle sellised tükke teinud, aga peatselt pean nad elektriga harjutama. Praegu käib Herta sellises aias, kus voolu sees pole. Iga kord Herta õue pannud titega, on nende seltsis mann kohe, kes tahab seltskonda.
Merisea poega kutsume Koaalaks niisama lihtsalt näo poolest meenutab. Kuid tema tulevik on selline, et peab uude koju minema ja  papa Lola peame eraldi panema. Elu on huvitav.

- 9 kraadi külma ja lumi maas. Meil talv tagasi. Hommikul töölt naastes lipsasin enne tuppa minekut veel Hertat ja tema lapsukest kaema. Eks pisikesed ole kõik armsad, kuid Herta olemasolu on mul väga oluline, siis kui mul traktor ei tööta või vaevab tol masinavärgil mingi probleem. On Herta see, kes peab siis alati hädast välja aitama. Ja siis eks arvata võib, et Herta saab omale suure tähelepanu, kuna aastaid lisandub ja hobune aastatega vanemaks jääb, siis on vaja toekamat vedajat jälle. Kuna Liptoni ja Herta ühisel meelel sünnitus seda mõtet ka kannab. Hea meel, selline tunne nagu mina oleks ise millegi erilisega hakkama saanud, aga see selleks. Iga päev meie peres muust juttu polegi, kui Herta enda lapsest.
Sain eile siis kätte 20 kg ämbri, kus sees mineraalid. Näis kuidas see hobustele peale läheb. Sool&küüslauk on poole  peale limpsitud, kuid kõige enam võetkase hoogsalt lakukivi. Loodan, et hobused asju mõistuse piirides või doseernigud nendes pangedes õiged, mis ei tekita hobustel terviseprobleeme. Kui olen midagi ostnud kasvõi mineraale või kaera või müslit, siis ma tunnen alati sellest ülimat suurt head meelt, tahan ikka, et nendel neljajalgsetel  võimalikult kõik ok korras. Lihtsalt jälle korralikult alanud päev.

Panin meelega lumise pildi, jah nii see on, et talv võitleb kevadega. Eks mõne aja pärast ole näha, kes peale jääb. Täna panin Herta titega mõneks tunniks välja ja jalad olid okei. Varss lustis õues olemist, nende karjamaale lisanud meie pisike isepäine mann, kes siis üritas suhelda Herta L'amurellaga ja pisike merisea notsu on ka vahva tegelane. Iga uue looma elu algus on vahva.

Viimane märtsipäev... Homme aprill ja Herta varsake on saamas kolme päevaseks, eks meil oli ka väike probleem temaga. Sündis ta esi jalgades toonusega. Juba ühel jalal oli pühapäeva hommikuks paistetus alanenud ning astuda suutis täis kabjale, aga teine jalg oli veel pool säärt paistes ning kabjapiirdel paistetus. Tegin mõlemale jalele massaazi, väikseke on meil pideva tähelepanu all, emme Herta on tubli emme. Muidugi mainin, et kui varsake sündis, siis mu süda rõõmustas väga, kuna Herta sai lõpuks oma südameunistuse. Nimetan Herta lapsukest Armastuseks, kuigi sai pandud prantsuse pärane nimi, et mitte anda mõista mis selle nime taustas peitub. Mainin ka saladuskatte all, et Herta lapsega läbi kõhu (ehk siis kõhutitaga). Ta on julge suhtleja, on ära harjunud sellega, et teda käin päevas mitu korda masseerimas jalga. Muidugi täna õhtuks oli ka teise jala paistetus alanenud. Ning mu süda rahul. Esmaseks mida ma alati pärast poegimist jälgin on varsa ülesse tõusmine ning astumine ja muidugi esmase ternepiima imemine. Kui veel trehvan, siis ka soolepigi ehk mekooniumi eemaldamine soolest.
Päevast päeva hobuste keskel tegeledes on hakanud silma aktiivselt suhtlev Anett-Anne-Mai. Käib ja lunib tähelepanu. Päris julge teine. Varssadest ei räägi, kuna need kõik julged, kuid peatselt vaja veel päitsed pähe vaja panna. Päris põnev elu saab olema.
 

Selle aasta üllatusmuna on Herta eile õhtul sündinud märavarss Lamourella.

See nädal olen usinalt Liptoniga tegelenud. Eelmine nädal selline juhtum, et Anete läks Liptonit tooma, kui viimane ehmatas värava vahel ja tõmbas enese lahti (päitsed peas) ning tormas kohe karjamaale märade sekka. Ja Anetele jäi ainult lõhutud käsi. Muidugi läksin siis poissi karjamaalt püüdma, enne lasin korralikult joosta talutusnööri otsas. Ja täna proovisin agilitit, super alul kartis, aga minust voogav enesekindel ja rahulik energia aitas koostööle. Kordetasin ning harjasin ja kirusin harju puhastades, et kust üks loom nii palju karvu enesele selga on saanud. Karvu jätkus kõikjale, mu fliisile, tuulele ja eks jäi koha peale lindudele pesamaterjaliks.
Ja muidugi valmistun matkajuhtimis hooajaks, käin hoolsalt endalegi trenni tegemas nii ratsa kui ka rattaga sõitmas. Jooksutan koeri, plaanime lastega minna Pärnumaal toimuvale Luitekrossile osalema. Elu on kiire... hobune Herta ei ole veel varssunud oleme nii põnevil.
 
Viimaste päevade päike ja tuul on näonaha parkinud väheke tundlikuks ja kuivaks, nii et peab jälle niisutavaid kreeme kasutama. 
Olav lahkus hommikul, kurtes tervise probleeme (peavalu), eks eile sai märja naha ning pärast kerget tuult ja oligi asi päris pahasti. 

Hommikud on ilusad, proovisin täna siis kohvi jooma minna, aga Lara hüppas mul pool tassi tühjaks. See selleks, Sass muidugi moosise näoga mind moosima, et ma teda enda kõrvale tõstaks. Nii see on, pidev tähelepanu jagamine, Sofie see ilma nurumiseta hüppas külje alla ja oma kollikoeraa juttu kõrva puhuma. 
Herta pole veel varssunud, arvan, et aeg pole veel seal maal. Eks me ole põnevil, mis värvi, mis soost siis teame mida edasi temaga teha. Ja täkku hoian eraldi, ei taha järgmiseks aastaks järelkasvu peale. Hea, kui mõne mära inna aitab avastada, tahame väikeponi paaritada sama väikse täkuga, et Mannul oleks seltsi.
Sai tehtud metsas natuke puid Olavile, abi eest, kes lõhkus järgmise talvepuud. Tööd jagub ja vahel ununevad olulised asjad näit. üks koolitus ununes suure kiiruga ära.