See nädal olen usinalt Liptoniga tegelenud. Eelmine nädal selline juhtum, et Anete läks Liptonit tooma, kui viimane ehmatas värava vahel ja tõmbas enese lahti (päitsed peas) ning tormas kohe karjamaale märade sekka. Ja Anetele jäi ainult lõhutud käsi. Muidugi läksin siis poissi karjamaalt püüdma, enne lasin korralikult joosta talutusnööri otsas. Ja täna proovisin agilitit, super alul kartis, aga minust voogav enesekindel ja rahulik energia aitas koostööle. Kordetasin ning harjasin ja kirusin harju puhastades, et kust üks loom nii palju karvu enesele selga on saanud. Karvu jätkus kõikjale, mu fliisile, tuulele ja eks jäi koha peale lindudele pesamaterjaliks.
Ja muidugi valmistun matkajuhtimis hooajaks, käin hoolsalt endalegi trenni tegemas nii ratsa kui ka rattaga sõitmas. Jooksutan koeri, plaanime lastega minna Pärnumaal toimuvale Luitekrossile osalema. Elu on kiire... hobune Herta ei ole veel varssunud oleme nii põnevil.
 
Viimaste päevade päike ja tuul on näonaha parkinud väheke tundlikuks ja kuivaks, nii et peab jälle niisutavaid kreeme kasutama. 
Olav lahkus hommikul, kurtes tervise probleeme (peavalu), eks eile sai märja naha ning pärast kerget tuult ja oligi asi päris pahasti. 

Hommikud on ilusad, proovisin täna siis kohvi jooma minna, aga Lara hüppas mul pool tassi tühjaks. See selleks, Sass muidugi moosise näoga mind moosima, et ma teda enda kõrvale tõstaks. Nii see on, pidev tähelepanu jagamine, Sofie see ilma nurumiseta hüppas külje alla ja oma kollikoeraa juttu kõrva puhuma. 
Herta pole veel varssunud, arvan, et aeg pole veel seal maal. Eks me ole põnevil, mis värvi, mis soost siis teame mida edasi temaga teha. Ja täkku hoian eraldi, ei taha järgmiseks aastaks järelkasvu peale. Hea, kui mõne mära inna aitab avastada, tahame väikeponi paaritada sama väikse täkuga, et Mannul oleks seltsi.
Sai tehtud metsas natuke puid Olavile, abi eest, kes lõhkus järgmise talvepuud. Tööd jagub ja vahel ununevad olulised asjad näit. üks koolitus ununes suure kiiruga ära.

Kena ilm meelitas täna mind kahe valla piirialale luusima, võtsin seekord endale seltsiliseks Lara. Alguses lasin natuke omapead joosta, kuid vaatasin, et nii ei ole mul temaga mingit koostööd. Kutsusin ta pika meelitamise peale juurde ning kinnitasin pikarihma trakside külge. Kohati, kus mets muutus tihedaks ja liikuma pidin madalalt, siis oli hea koera juhtida lühikese rihmaga. Mul pikk rihm ise tehtud, ostsin purjetamises kasutatava soodinööri ja selle otsa panin tugevast materjalist karabiini. Kasutan seda ka tihti kordena hobustega tegelemisel. 
Eelmine nädal proovisin uusi ümbrusi ning viisin koerteväljakutele, selgus et selles osas pean veel vaeva nägema. Looduses viibimine ning käsklustele allumine mere ja jõe ääres oli tunnustus mu tööle. Teine päev mil viisin ühe lapse treenerite koolitusele võtsin kaasa juba kaks koera. Koos Lauraga käisime nii mitmetel väljakutel Sassu ja Laraga. Sass on super tegija. Kaalungi, et mingi probleem on minu ja Lara vahel, kas olen andnud liiga palju vabadust, kohati kipub ise omapäi tegutsema. Tegelikult soovin, et Lara annaks teada, kellega tegu ja täna ma metsas seda tööd ka tegin.
Mõtlesin üks päev, et millised koeratõud on mulle üldse kunagi meeldinud:
njuufaundlane, bullterjer, saksalambakoer, berni alpi karjakoer, belgia lambakoer, labrador retriiverid, kuldsed retriiverid, inglise springer spanjel, vene spanjel, inglise cocker spanjel, iiri ja inglise setterid, snautserid, must terjer,  pikakarvaline collie jne. hetkel ei meenu rohkem. Oletan, et kui võimu ja jaksu oleks, siis peaks neid kõiki, aga koer tahab tegelust ning aega siis eelistan antud olukorras neid koeri, kes mul juba on. Mu unistus ja soov oleks vahva jahikoer metsas, kes annab sama moodi teada mis looma või linnuga tegu nagu Pipi seda teeb. Usun, et järjepidev individuaalne töö viib selleni.

Kuidas paranevad lapsed tuulerõugetest, tundub, et haigus on pidurdunud ja kärnad kukkumas. 
Herta pole veel ikka poeginud, kõht on päris suur ja tavaliste ponide udaraga ei saa Herta udarat võrrelda. Kui ma Herta käest jälle küsin, et millal tite ilmale toob siis keerab alati kohe sellise väga särtsaka pilgu minu suunas ning kergelt kergitab oma tagumist kintsu andes mõista, et sellisele küsimusele mul pole viitsimist vastata.
Õnneks poeg leidis aega traktor korda teha ja ootan lumesulamist, vaja ju uus pink valmis teha. Pole ju sadulaid kuhugile panna.

Üks matkapäev

Taas tali saabunud meile. Lumi on nehh maas. Lootused ja ootused põnevale koolivaheajale jah veidi luhtunud. Lapsed jäävad üksteise järel tuulerõugetesse, tänasega siis kolm last. Poisil hakkab vaikselt üle minema, kuid kärnad peavad ka kaduma. Ühtepidi lastele pakub see nalja, aga kodunt välja minna ei soovi. Eks see õige ka ole.
Hertal oli täna udar päris suur, aga poeginud veel pole. Imestasin täna hommikul, et unustasin selle ära. Hommikune päike ärgitas varakult õue minema ning hobuseid õue laskma. Testule me enam tekki selga pole pannud, ei hoia neid. On visanud need kõik seljast miskit moodi. Pidevalt olen märganud, et meeldib püherdada. Nii see on, et hobused on hobused. 
Pidin täna korra kedagi sadula alla panema, aga selleni ei jõudnud, vähemalt noortele aega sai pühendatud. Hobuste öömajast, aga 15 käsikäru täit sõnnikut välja veetud, tulevase kõrvitsalavasse. Praegu püüan sõnnikuveos järjepidevust hoida. Nii kui lumi läinud, siis põllule jälle vedada. Kaalun kas panna kuulutus, et müüa sõnnikut või jätan sellel aastal vahele. 
Muidugi kibelen õue tegutsema, vaja veel maha võtta natuke võsa. Lastel laskma trenni teha Laraga, et siis viia neid võistlema krossis. Nii kaua, kui meil selliseid hobuseid pole, keda võistlema saata, tegeleme siis koertega. Seisab veel ees kahe noore täkksälu ruunamine (vet. arst teeb seda). Kulutusi jagub.