Ikka mitte mingisugust hobutite üllatust ei saa jagada. Naljaga pooleks ütlen, et küllap hobu ootab sobivat kuupäeva, millal varsake ilmale tuua.
Üllatushaigus pojal (tuulerõuged)... millal saan traktori korda, mul vaja üks oluline palk metsast tuua ja sellest uus pink meisterdada. Veel laud vaja meisterdada, ma ei tee seda üksi, poeg kopsib haamri ja naeltega teatud kas siis jalgade külge, mina voolin asendid ja sooned mootorsaega. 
Natuke hirmutab koolivaheajaks ennustatav ilm. Miks ei oleks võinud olla sama kena... 
Täna käisin päälinnas, võtsin kaasa Lara, keda mõtlesin proovida, et kuidas käitub võõras kohas. Püünsis mere ääres tundis ennast koduselt, hüppas isegi vette ja käis meidki kutsumas vette, et nojah... kuid ei olnud minust ega Laurast vette minejat. Esiteks tuul ja lained ei olnud eriti kutsuvad. Kaugel seilasid laevad, mis kuhugile kruiisitamas.  
Leidsin Lasnamäel ülesse koeraaediku ning proovisime mõningaid atraktsioone, kuid Lara pelgas. Teades tema hirmusid, siis mõistan. Kuna selles aias oli teiste koerte ja omanike lõhnu ja see tegi Lara ettevaatlikuks ja stressavaks. Üks mis ta sooritas oli hüpe ja ronida mööda lauda ülesse ja alla tulla. Kuid ronida torru, seda ma ei suutnud ühegi parima palaga mitte. Oli näha, et koer on stressis. Ja kui loodusesse läksime Lasnamäe-Läänemere teelt läksime Iru silla juurde, kus siis kaunis jõekäärus-orus lõkkeplatsid koos varjualustega. 
Kunagi olid need kaunid paigad. Isegi meie kandis maha võetud metsamaa loodusena on kena mis sellest, et trööstitu ala vastu vaatab. Vähemalt on puhas ei hakka silma paberiprahti või muid jäätmeid, mis risustavad ikka maapinda.

Mõnusad ilmad on mõjunud ka mulle hästi. Ei ole enam oma talveriietust nii palju kasutada. 
Eile sai korra ,,tehnika toes" käidudja tänagi. Ostsin siis ära traktorile sobivad sisekummid. Need ära vahetada. Kuna viimastel päevadel lihtsalt enam õhk sees ei  püsinud. Moosisin siis kaks päeva toda abikassat, et vahetaks siis põkal sisekummid ära. Ja eks see sai ka tehtud. Ja muidugi jõudsin veel õhtu eel lasipuu juurde tuleva uue pingi jalapakud  ära tuua. Siis tekkis uus idee, et veel ühe paku paari kasutada takistuste meisterdamiseks. Jehuu mu puutöö oskused.
Hertal titat veel pole. Kaks päeva hoidsin Kelluka ja Kati  tittesid sees. Sai nendega tegeldud.
Lara peab mõnda aega keti otsas olema, ega ta seal eriti rõõmus ole. Ja ega mulle ka mitte, kuid ma ei tohi oma nõrkustel koerale välja lasta paista. 
Eile sai imetletud Pipi oskuseid lindude ülesse ajamisel, käisin ratsamatkal. Pipi on lahe koerast kaaslane matkadel.

Jube visalt saab omi ridu siia kirjutada, vahel on nii, et alustaks just muremõtetest ehk siis mis muret valmistavad.
Teemaks muidugi koer Lara, keda ei saa koos kanadega vabalt õues pidada. Mingi lahenduse leidsin, kuid pean seda ajutiseks. Täna tegin rattasõidu koertele, imestasin, et millest mul selline higistamine. Lausa vesi jookseb, kas tõesti pole veel gripist vabanenud.
Ootame siis üllatus hobulast. Selgus lõpuks, et Herta on tiine. Allavajunud kõht, lõtvunud lihased sabajuure ümbert ning paistes udar.
Lähimal ajal viin täku kuuks ajaks ühe mära juurde, et mitte lasta omi märasid see aasta paaritada ja siis jõuab poisile boksi ehitada. 
Traktoriga väike probleem, üks sisekumm vaja vahetada, kes seda teeb. Mainisin seda mehele nojah vastus siis selline, et oi see suur ja raske töö. Nuputan valemit, kas jälle kutsuda vend appi.
Kummaline, et miks viimasel ajal pean tihedamalt iga kolme päeva tagant kummi pumpama. 
Kaalun osta sisekummi paranduses kasutatavat täidist ehk aitab mingi aja. Jama kohe, kui traktoriga probleemid. 
 

Kaunis kevadine ilm koos päiksega.

Varahommikusel tunnil Rapla suunal liigeldes. Kenat päiksetõusu vaadeldud. Ja see andis tõuke kiirustamiseks koju, et saaks oma tööd tegemised ära lõpetada. 
Mul on vaja vedada traktori järelkäru omanikule, kuid lihtsalt pole selleni veel jõudnud. Vähemalt see nädal pean selle tingimatta korraldama. Pühapäeval käisid esismesed matkajad, mille jaoks sai mõned päevad varem olulised hobused puhtaks harjatud, kuid jah, esmaspäeval õue saates mõne tunni pärast hobuseid vaatama minnes nojah. Parajad porikäkid, imestan miks heledad hobused lõpmatult hästi ennast poriseks suudavad teha. 
Lähimatel päevadel plaan teha uus pink sadulate ja ka selliste inimestele, kel ei ole jaksu oma jõuga selga istuda, siis parem pingi pealt. Mis siis vanaga, oh see on päris vana, aeg on teinud oma töö ja laguneb. Puit ikka laguneb, vaja talusilt lõpetada. Töid mida vaja teha on palju, puud tehtud saavad, siis heki tegemine ning sõnnik. Loodan, et saan veel müüa seda kraami. 
Täna vedasin sae juurest saepuru kõik allapanuks. Nii mõnus lõhn-aroom hõljub hoones. 
Lara on jätkuvalt toas, kui kanad õues. Üks asi on hea, et Lara enam ei karda tuppa tulla, kuid võõrasse kohta ta nii kergelt ei lähe.

Eile oli üks lahe seik loomade poolt. Kukkusin eile tarktori kärust maha ning lõin kukkumise käigus oma põlve vastu raudkangi ära. Eks pauk põlvele polnud mingi mõnutunnet tekitav, pigem oigasin. Ja korraga ilmusid kaks koera, kes siis kohe asusid mind püsti tõusmises aitama. Lara ja Sass panid mõlemad (olin siis juba istukile tõusnud) oma pead mulle kummagisse kaenla alla ning püüdsid oma keha najale mind toetada. Ja Sofie hüples ja kargles vahelduseks ulaka meelega mullega oma ninaotsaga nägu puudutades. Ühtepidi oli see naljakas, kuid imestasin koerte abistamise vajadust. Egas miskit, pikalt ennast haletseda ei lubanud ning nautisin koerte kaastunnet ja abi. Imetlust väärisid mõlemad. Tõepoolest Lara üllatab pidevalt, saaks veel temast kõrvaldada kanajahi, siis oleks okei koer.
Naabri metsakinnistul toimub lageraie, eks mets juba ammuilma raieküps, aga eelmine omanik lihtsalt eakas, kes ei jõudnud metsa ning kaasaegsed tülikad metsaärikad, kes siis pideva helistamisega aga inimestelt metsi kokku ostavad. Harjumatu on vaadata, kui tehakse lageraiet ... jube.

Sajab laia lund. Ja käes siis 2. märts. Uhh, paneb vaikselt mõtlema, et jälle see aeg, kus tuleb käed mullaseks teha. Hetkel olen püüdnud nii, kuidas mu jaks on lubanud metsas käia ja seda teha, ega üle ühe koorma ei suuda korraga päevas.
Kuna tahtmine nendel ilusate ilmadega veel noorhobustega tegeleda, vaja neil jalgu ning muid näppimisi teha. Muidu nad väheke pelglikud. Vaja neilgi selgitada, mis oluline ning inimesega suhelda mõnus. Kapju väheke nokitseda, aga kui loom jalga ei anna on probleem. 
Tänase päeva ilm oli aga üllatuslik, minu meelest lubati sadu homseks, aga saabus see täna.
Siil tegi viimane öö lahedat nalja, ei viitsinud oma drenazööril joosta pigem eelistas maratonimaa maha lipata köögis laua ja tooli jalgade vahel slaalomit joostes. Kui peale 6 uuesti kööki asjatama läksin ei olnud teda küll oma pesas pigem ühe kahtlase nahistamise peale leidsin ta Larale valmistatud sügismantlisse kerra tõmbununa. Miskit harutasin ta siis fliiskoftust lahti ning panin ta oma pessa, kus siis võttis häälekalt einet ning pöördus tudule, kuna päev oli alanud ning tema unetund algab sellega, et inimesed tegutsevad.

Paar päeva tegelesin täkuga, nüüd on siis mõnusad ilmad kõige sellise jaoks ning noorhobustele kulub tihedamalt aeg. Kammin eks ka kapjade värkmine, sai vaadatud, et mõnel jälle üle kasvanud. 
Õnneks hobused naudivad sool&küüslaugu segu väga hästi, alul prooviti kapjadega seda ämbrist kätte saada, aga nüüd ikka limpsitakse nii nagu vaja. Mõtlesin, et mul veel teist lakukivi olemas, et ei pane veel ette, enne kui ämber poole peale. Olengi mõtisklenu, et kas mul suveks on mõtet 100 kg vanni osta sama sisuga või osta. Eks näe vajadusest.
Siil jätkuvalt üllatab, viimane öö oli drenazööri küülikupuuride otsa  ja hulkus köögi peal. Kõige naljakam koht, kust ma ta leidsin hobuvaruste seest, kus oli siis endale ühe oheliku enesele ümber mähkinud. Ei tea, kas plaanis tudule minna. Kuid sealt  välja mähkisin ning tagasi oma pesakasti panin ning toidunõud kontrollisin.
Täna õnneks jõudsin korraliku koorma sõnniku ära vedada. Homme vaja veel metsa minna, et saaks veel ühe koorma puid ära tuua. Juba Olav helistas, kes tahab jälle puid lõhkuma tulla.
Alustasin sel nädalal veel koertele tarandiku asukohas koristustöödega. Hämmastav, kui palju on teine pool jätnud oma pesumasinatest plastosasid.
Imestasin koeri täna, Sass ja Pipi saatsid mind pidevalt koos, tavaliselt Pip eelistab magada kuudis, kui ma midagi teen. Täna jah jalutasid mul kaasas, kui ma sõnnikut välja loopisin. Lara veetis jällegi oma aega toas. Õnneks toas on ta vaikne ja rahulik ja toaloomi ei puutu, aga õues kanad on ikka pinnuks silmas. 
Hetkel koerte koolituses võtsime uued taktikad, et hobuseid õue lastes hoiame lihtsalt kahte koera kinni ning püüame rihma otsas tagant poolt ajamist õpetada. Laral rumal komme hobuseid eets pidurdada (tüüpiline jahikoera loomus).