Eile oli üks lahe seik loomade poolt. Kukkusin eile tarktori kärust maha ning lõin kukkumise käigus oma põlve vastu raudkangi ära. Eks pauk põlvele polnud mingi mõnutunnet tekitav, pigem oigasin. Ja korraga ilmusid kaks koera, kes siis kohe asusid mind püsti tõusmises aitama. Lara ja Sass panid mõlemad (olin siis juba istukile tõusnud) oma pead mulle kummagisse kaenla alla ning püüdsid oma keha najale mind toetada. Ja Sofie hüples ja kargles vahelduseks ulaka meelega mullega oma ninaotsaga nägu puudutades. Ühtepidi oli see naljakas, kuid imestasin koerte abistamise vajadust. Egas miskit, pikalt ennast haletseda ei lubanud ning nautisin koerte kaastunnet ja abi. Imetlust väärisid mõlemad. Tõepoolest Lara üllatab pidevalt, saaks veel temast kõrvaldada kanajahi, siis oleks okei koer.
Naabri metsakinnistul toimub lageraie, eks mets juba ammuilma raieküps, aga eelmine omanik lihtsalt eakas, kes ei jõudnud metsa ning kaasaegsed tülikad metsaärikad, kes siis pideva helistamisega aga inimestelt metsi kokku ostavad. Harjumatu on vaadata, kui tehakse lageraiet ... jube.