Ei tea, kas nüüdseks lõppesid kuivad ilmad ja algab tõeline sügiskuu, sadudega, poriga jne. jne. kahju, samas võib pikk kuiv sügis meie veetagavara talveks põhjavees.
Reedene päev kulges väga kiireks ja toimekaks. Kuid tegelikult elu peakski olema. Imestasin, et lastele väga meeldib Velisel käia. Eks mullegi, koht on kena, kuid eks elu pahupooled selguvad siis, kui vaja näiteks söögivalmistamise aeg ette tuleb. Selgus, et olin unustanud täiendada priimusegaasi varudega. Esimese kohvivee valmistasin veel priimusel siis edasi kolisime oma toidupakkidega kiigesaarele, kus siis puud ja lõkke koht. Alul arvasime teha telgi juures lõkke, kuid eeldatavasti meenuvad koheselt ikka hea tava reeglid. Lõket tuleb teha seal, kus on selleks rajatud koht. Kiigesaar on kena, kuid selleks, et seda kasutada peab eelnevalt selle omanikuga kokku leppima.
Viimane öö, pidin jälle mr. Lola transama teise puuri, korraldas korraliku pulmatantsu puuris, nii et see vappus. Et ma rahulikult, magada saaks, pidin nii talitamas. Vabandasin Lola ees, et pean nii talitama. Tegelikult võtan asja huumoriga, kuna tegemist siis loomadega, ega nemad aeu saa. Kuid eks meilgi ole kurb, kui Lola üksi peab puuris viibima, siis viime jälle kokku. Nii kui lähevad hääled toanurgas asetsevas puuris kõvaks ja enam magada ei lase, siis peab ikka miskit ette võtma. Hellalt sülle ning pool unes siis pobisesin ,,noorhärrale" miskit ja panin küülikute juurde eraldi puuri. Kohe saabus ka vaikus. Tegelikult igasugune kobin või kõmin äratab mind. See ei loe mu iseäralikust tööstiilist. Vaid lihtsalt olen oma lapsepõlvest peale selline ärksa olemisega olnud. Seda enam, kui viibin lastega telkimas, siis seda enam mööduvad mu ööd unetutena mööda. Ja nii ka viimati mainituna siis Velisel. Enne magama minekut käisin veel lähedale jääval surnuaial ja vaatasin taskulambi valgel hauatahvleid ning soovisin salamisi kohtuda mõne kummitusega. Kuid kogu ümbrust täitsi haudvaikus. Ja kahel haual oli värskelt süüdatud mitmeks tunniks küünlad. Tulingi ära, nii et mul jäigi kohtumatta ühe õudust tekitava kummitusega. 
Kodus eilsel päeval korraldas mees kiirmeetodil kartulivõtu. Kust ta need inimesed leidis, ei tea, kuid mõned ta endale appi võttis. Minule ja lastele jälle nagu välk selgest taevast. Kuid ega me hakka jooksma ühest kohast teise. Hobustega tegeledes ei saa ja seda enam, kui tegemist pika distantsiga (25 km siis peab arvestama hobuste jõudlusega ja treenitusega). Ja tagasi teed kulus ajaliselt siis pea 5 tundi. Kui reedel Velisele minekuks kulus 4 tundi. Kuna arvestati veel kolm tundi lastele ratsutamiseringi aega ning tunnike hobuste puhkust enne teele minekut. Kuna leidsin, et Amanda sadulale pean leidma sobivama sadulavöö. Ei ole millegi pärast sobilik. Hakkan uurima väike poni sadula asja, katsetan seda tema seljas.
Koju naastes ei leidnud oma kolme hobust karjamaalt, pika otsimise peale selgus,et hobused kolmekesi olid metsanurka tuulevarju puhkama läinud ning nende seltsi hoidis koer Lara. Imestasin ja mõistatan tänaseni, et miks koer puges hobuste juurde? Kuna tuli ette võtta sõit Läänemaale, siis võtsin Lara kaasa, et majas oli võõrast rahvast, oletasin, et see võis olla koerale hirmutav. Ja leidis, et turvaline on viibida õues olevate hobuste seltskonnas. Olen ennegi märganud, et Lara eelistab hobuste seltskonda. Ja kui ma kodus haugub ja ajab taga võõraid. Tähendab, et Lara on saamas üle minu juuresolekul oma hirmudest. 
Uued kanad on sulandunud seltskonda ja uus kukk hetkel saab siis meie vana kukega läbi. Pean leidma veel pardile kaasa. Part sai kuke käest nuhelda, et see tema kanakesi sasimas käis. Ja nüüd hoiab teine veidi häbelikult eemale.
Papagoidega on rahu, tundub, et rivaali pakkuv emane noorele Tuvile oli raevu tekitav, et viimaste päevade pidevad kaklused tekitasid ikka meis kõigis nähtud kaadrite põhjal, pakkuda lahendust, et kõik õnnelikud oleksid.

Kuna mu palgapäev lükkas mõned mu liiklemised päevase hilinemisega edasi. Miskit, pidin oma plaanide muutustest ka teavitama teisi, kellega täna mul kokkusaamised planeeritud. 
Ma ei saanud ju ilma liikluskindlustuseta liiklusesse minna, pidin ju selle enne ära tasuma. 
Käisin Haabneemes, tõin majapidamisse siis kaks kana ja ühe kuke. Meie isapart võttis nad kohe omaks (temagi ju valge), küll ta sosistas nendega miskit omas keeles. Meie Piilu oskab susistada ja nii ta siis juttu uutele miskit pajatas. Oletasin, seda pererahvale ka, kui nad küsisid, et kuidas teised uustulnukatesse suhtuvad. Mu pisikesed ja mustad kanad lendasid õrrele ja kiikasid alla, oh ennäe imet, kes nuud viil ommavad. Pererahval eelaimduses vist, et tahetakse kanu roaks, kuid jah ei nii kergelt meil need söögiks lähe. Eks mõni kanadest jäänud uue koera hammaste vahele, kuid eelnevalt, kui suliskarja hoovile jalutama laseme hoiame Larat jälle rihma otsas. Enne ei usalda, kui olen kindel, et koer ei tee neile miskit. Uus võib olla võõras ja peab eelnevalt tutvustama. Mulle meeldib, kui loomad ja linnud saavad omavahel hästi läbi. 
Tahtsin oma kanakarja täiendada valgete kanadega. Kaks musta kana juba on ja 8 pruuni mini kana, siis vaatan veel karja täienduseks kanatõuge majja soetada (edaspidised plaanid).
Vahetasin eile osaliselt karjusenöörist välja ja ime sündis hakkas akutoitel trafo ka voolu edasi andma, tähendab, et kuskil oli katkine trafo. 
Alustasin eelmine nädal vaheldumisi silo ja heina söötmist. Järgmine nädal pean tooma ära 8 rulli heina. Kohe silo peale ei julge, hetkel söödan eelmise aasta silo. 
Homme on Velise laat, kus mu mõned ponid teevad lastele ratsasõitu. Ja öö muidugi tuleb veeta Velisel. Eelnevalt tuli ikka suur töö ära teha. Asjad kokku pakkida ning autosse laadida. Anete ja Aaade siis kahe varsa ja kolme sadula käiva poniga teele. Homseks pidi siin palju rahvast olema.
Papagoidega selline teema, meie Tuvi oli päris ekstaasis ja kohutav lendav amatsoon oms sookaaslase ees ja pidime eile ühe paari teise puuri tõstma. Tundus, et see samm oli õige, puuri tekkis rahu ja Tuvi sai süveneda oma munemiskunsti näitama eakale Tipile. Elu loomadega on vahva. 

Täna siis selgus, et pean enamuse taranöörist välja, kuna osades kohtades on ühendatud sõlmega ja sõlmed ei anna ühendust edasi. Tähendab, kogu tara on vigane ja sellepärast hobused läbi jooksevad ja eks veel pime aeg kah. Panin tähele, et Testu ei näe pimedas hästi. Ahjaa, eile kanal 3 TV uuidtse saates räägiti läbi Heiki Valneri edasi, et liiga palju õunu hobustele ei ole soovituslik. Õnneks mul seda probleemi pole, et heatahtlik naaber ilma loata hobustele miskit annab. Ainus probleem ongi, metsas olevad metsõunapuud, kui nad mõne õuna saavad pole viga, aga palju anda ei tohi. Sama on küülikutega eks muu pisinärilistega.

Kaunis sügis oma võlus ja hiilguses.

Iga kord arvutit avades ja jõudes oma sõnumiblogi kirjakasti, siis on oluline juba meelest läinud. Ei pea seda veel unustamiseks, aga nüüd kui mul telku toanurgas uudiseid jagamas, menus mulle kohe, milest esmaselt jagada sooviks. 
Aktuaalne siis meie piirkonnas ja külas Rail Baltica trassi arutelu. Kui OÜ Sokkel alustas tegevust (paekarjäär)sesesKMH läbi arutelu paar aastat hiljem uus KMH ja siis juba teavitades, et plaan allapoole põhjavett ikka kaevandada see läbi pinavett alandades. Nüüd mil see aktiivselt töötab ja ümbruskaudsete kaevude veetased on langenud. Ja nüüd juba siis radutee, suletud trassi koridoridega. Ja mis meil seeläbi selgus, et meil pole kogukondlikku ühtsust juba Valla volikogu esimehe näol. Täielisti imestamisväärne, see kuidas öeldi juba uutele sisserännanud inimestele. Näitab ju tegelikult milline suhtumine on tegelikult loova ja ühtsuse kogukonna poole. Ja nüüd mil olkes vaja rohkem ühtset kokkuhoidmist kõrgemate vallakodanike poolt. Mida selline suhtub, reetmist ning sooja kohta, kellel võim sel teistest ükskõiksus. 

Esimene öökülm on ka seljataga eks olulised külmaõrnad koduaia saadused kööki veetud ning öö hämaruses veel hobused sisse toimetatud. Nuputan mõistusega, mida ette võtta kahe teljelise traktori järelkäru rattaga, arvan homme võtan korra alt ning otsiks ülesse probleemi. 
Koerad on alustanud talvepeki varu naha alla kogumisega. Söögiisu on tõusnud kahekordseks. Imestan Sassu söögiisu tõusu osas. Vahepeal oli väga nigel isu. 
Hetkel hoian kahte hobust karjast sisetingimustel Anne-Mai ja Lipton, kuna nad lihtsalt ei austa hetkel karjust arvavad, et kõik õigused nende poolel. Akutoitega karjusetrafo ei anna sellist särtsu, mis tegelikult teatud pikkusega karjusenöör vajaks. Lihtsalt toimetan ja tegelen nendega teisiti. Vaja on veel noorsälgudega tegeleda. Õnneks olen loomapidamishoonetest veel sõnniku välja saanud. See aasta on eriline, sõnniku soovijaid on juurde tulnud. Erakorraliselt on neid kes tulevad ise viivad kodust ära. Siis kehtivad sellised reeglid, et kes ise peale viskab omab transporti jne. saab selle tasuta. Mul lihtsam ei pea om jõurammukest kulutama.
Papagoid elavad oma sassissuhte kolmnurga elu, kuid see on lahe vaadata, millised toimetused ning suhted hetkel on välja kujunenud. Muneti juba üks muna, mille leidsin küll puuri põrandalt, tõstsin selle tagasi pesakasti, kuid kaduma on see saanud. 

Seistes sügisilmadega silmitsi tekkis meil ilmastiku jahenemisega probleem Laraga. Sai siis vaadatud koerte moeaksessuuaare, kuid võtab sõnatuks, et ühtepidi ikka kallivõitu koerte riided. Kuid õnneks on majas lapsed leidlikud ning materjali ja jagub saigi Larale isiklik dzemper selga. Mind ajab teda nähes kogu aeg muigama. Samas Lara tunneb oma vestis suurepäraselt ja tundub, et mängulusti see ei ole teda kahandanud pigem toonud talle isegi meeleolu. Sassul on tervis paremaks muutunud ja lausa hüpleb ja kargleb rõõmsa koerana mu ümber. 
Lara jättis viimase kuke murdmata ja nüüd valmistab täielikku mõistatust, et mis asi tõi tema kasvatusse muudatuse. Kas see, et muutsime hoovis kanade pidamiskohas koertele reegleid. Reegliks sai see, et keelasime koertel kaasa tulla kanadele toidu viimise ajal. Ühesõnaga kehtestasime reeglid kõigile... ja  seda sai tehtud kolm nädalat. Kas meie õnneks või õnnetuseks olles lasknud jälle kanakarja vabadusse hoovi peale, aga Lara pidi olema rihma otsas, aga teised koerad vabad. Ja üks kukk keeldus ööseks oma kuuti minema. Ja ei leidnud toda sulelist. Eks väike nukrus puges hinge, et nüüd midagi peab hüvasti jätma ja veel igaks juhuks mediteerisin, et juhtuks ime, et Lara toda sulisisandat siiski maha ei murra. Järgmine päev siis juhtuski, kus Lara andis teada, kus asub kukk puututamata sulistkeret kordagi. Eks esimene asi oli ehmatus, et mis juhtub ja siis kukk kadus jälle kuhugile. Kolm päeva viibis too kukk meil vabaduses, kui ükskord kätte saime. Kuid Lara ei puutunud kordagi. Praegu ma veel ei hõiska, kui asi on selge, mis asi tõi siis koerakasvatuses tolle muutuse. Koerakoolitus on võtnud väga huvitava pöörde, kui miskit toimub positiivses suunas, siis alati on meeldiv ning soov koeraga rohkem aega veeta. 
Nüüd mil ilmad jahedamaks läks, hoiab Laraga ka rohkem jalutuskäikude ajal mu lähedusse. Täna panin veel tähele, et Pipi proovib kah järgi teha Lara akrobaatilisi hüppeid mängimise ajal. Ja teiste koertega on hakanud Sassgi mängima. Ja täna metsa jalutama minnes oli mul lausa rõõmupisar silmas, kuidas koerad lõbusalt ja mõnusalt omakeskis metsa möllasid ja siis läks koeranina tööle. Jooksevad sikk-sakkitades minu lähedal metsas lõhnu ajades. Ja siis veel, metsas mul veel mõned hobused ja hea, kui mu jahikoerad jooksevad ümbruse korraks läbi hoiab lihtsalt metsloomad eemal ja nii säilivad aiad terved. Omapäi jahtimist pole, koerad hoiavad minu lähedusse. Lihtsalt võrratud elamused koerte seltsist.