24. september 2013

Seistes sügisilmadega silmitsi tekkis meil ilmastiku jahenemisega probleem Laraga. Sai siis vaadatud koerte moeaksessuuaare, kuid võtab sõnatuks, et ühtepidi ikka kallivõitu koerte riided. Kuid õnneks on majas lapsed leidlikud ning materjali ja jagub saigi Larale isiklik dzemper selga. Mind ajab teda nähes kogu aeg muigama. Samas Lara tunneb oma vestis suurepäraselt ja tundub, et mängulusti see ei ole teda kahandanud pigem toonud talle isegi meeleolu. Sassul on tervis paremaks muutunud ja lausa hüpleb ja kargleb rõõmsa koerana mu ümber. 
Lara jättis viimase kuke murdmata ja nüüd valmistab täielikku mõistatust, et mis asi tõi tema kasvatusse muudatuse. Kas see, et muutsime hoovis kanade pidamiskohas koertele reegleid. Reegliks sai see, et keelasime koertel kaasa tulla kanadele toidu viimise ajal. Ühesõnaga kehtestasime reeglid kõigile... ja  seda sai tehtud kolm nädalat. Kas meie õnneks või õnnetuseks olles lasknud jälle kanakarja vabadusse hoovi peale, aga Lara pidi olema rihma otsas, aga teised koerad vabad. Ja üks kukk keeldus ööseks oma kuuti minema. Ja ei leidnud toda sulelist. Eks väike nukrus puges hinge, et nüüd midagi peab hüvasti jätma ja veel igaks juhuks mediteerisin, et juhtuks ime, et Lara toda sulisisandat siiski maha ei murra. Järgmine päev siis juhtuski, kus Lara andis teada, kus asub kukk puututamata sulistkeret kordagi. Eks esimene asi oli ehmatus, et mis juhtub ja siis kukk kadus jälle kuhugile. Kolm päeva viibis too kukk meil vabaduses, kui ükskord kätte saime. Kuid Lara ei puutunud kordagi. Praegu ma veel ei hõiska, kui asi on selge, mis asi tõi siis koerakasvatuses tolle muutuse. Koerakoolitus on võtnud väga huvitava pöörde, kui miskit toimub positiivses suunas, siis alati on meeldiv ning soov koeraga rohkem aega veeta. 
Nüüd mil ilmad jahedamaks läks, hoiab Laraga ka rohkem jalutuskäikude ajal mu lähedusse. Täna panin veel tähele, et Pipi proovib kah järgi teha Lara akrobaatilisi hüppeid mängimise ajal. Ja teiste koertega on hakanud Sassgi mängima. Ja täna metsa jalutama minnes oli mul lausa rõõmupisar silmas, kuidas koerad lõbusalt ja mõnusalt omakeskis metsa möllasid ja siis läks koeranina tööle. Jooksevad sikk-sakkitades minu lähedal metsas lõhnu ajades. Ja siis veel, metsas mul veel mõned hobused ja hea, kui mu jahikoerad jooksevad ümbruse korraks läbi hoiab lihtsalt metsloomad eemal ja nii säilivad aiad terved. Omapäi jahtimist pole, koerad hoiavad minu lähedusse. Lihtsalt võrratud elamused koerte seltsist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...