Ei tea, kas nüüdseks lõppesid kuivad ilmad ja algab tõeline sügiskuu, sadudega, poriga jne. jne. kahju, samas võib pikk kuiv sügis meie veetagavara talveks põhjavees.
Reedene päev kulges väga kiireks ja toimekaks. Kuid tegelikult elu peakski olema. Imestasin, et lastele väga meeldib Velisel käia. Eks mullegi, koht on kena, kuid eks elu pahupooled selguvad siis, kui vaja näiteks söögivalmistamise aeg ette tuleb. Selgus, et olin unustanud täiendada priimusegaasi varudega. Esimese kohvivee valmistasin veel priimusel siis edasi kolisime oma toidupakkidega kiigesaarele, kus siis puud ja lõkke koht. Alul arvasime teha telgi juures lõkke, kuid eeldatavasti meenuvad koheselt ikka hea tava reeglid. Lõket tuleb teha seal, kus on selleks rajatud koht. Kiigesaar on kena, kuid selleks, et seda kasutada peab eelnevalt selle omanikuga kokku leppima.
Viimane öö, pidin jälle mr. Lola transama teise puuri, korraldas korraliku pulmatantsu puuris, nii et see vappus. Et ma rahulikult, magada saaks, pidin nii talitamas. Vabandasin Lola ees, et pean nii talitama. Tegelikult võtan asja huumoriga, kuna tegemist siis loomadega, ega nemad aeu saa. Kuid eks meilgi ole kurb, kui Lola üksi peab puuris viibima, siis viime jälle kokku. Nii kui lähevad hääled toanurgas asetsevas puuris kõvaks ja enam magada ei lase, siis peab ikka miskit ette võtma. Hellalt sülle ning pool unes siis pobisesin ,,noorhärrale" miskit ja panin küülikute juurde eraldi puuri. Kohe saabus ka vaikus. Tegelikult igasugune kobin või kõmin äratab mind. See ei loe mu iseäralikust tööstiilist. Vaid lihtsalt olen oma lapsepõlvest peale selline ärksa olemisega olnud. Seda enam, kui viibin lastega telkimas, siis seda enam mööduvad mu ööd unetutena mööda. Ja nii ka viimati mainituna siis Velisel. Enne magama minekut käisin veel lähedale jääval surnuaial ja vaatasin taskulambi valgel hauatahvleid ning soovisin salamisi kohtuda mõne kummitusega. Kuid kogu ümbrust täitsi haudvaikus. Ja kahel haual oli värskelt süüdatud mitmeks tunniks küünlad. Tulingi ära, nii et mul jäigi kohtumatta ühe õudust tekitava kummitusega. 
Kodus eilsel päeval korraldas mees kiirmeetodil kartulivõtu. Kust ta need inimesed leidis, ei tea, kuid mõned ta endale appi võttis. Minule ja lastele jälle nagu välk selgest taevast. Kuid ega me hakka jooksma ühest kohast teise. Hobustega tegeledes ei saa ja seda enam, kui tegemist pika distantsiga (25 km siis peab arvestama hobuste jõudlusega ja treenitusega). Ja tagasi teed kulus ajaliselt siis pea 5 tundi. Kui reedel Velisele minekuks kulus 4 tundi. Kuna arvestati veel kolm tundi lastele ratsutamiseringi aega ning tunnike hobuste puhkust enne teele minekut. Kuna leidsin, et Amanda sadulale pean leidma sobivama sadulavöö. Ei ole millegi pärast sobilik. Hakkan uurima väike poni sadula asja, katsetan seda tema seljas.
Koju naastes ei leidnud oma kolme hobust karjamaalt, pika otsimise peale selgus,et hobused kolmekesi olid metsanurka tuulevarju puhkama läinud ning nende seltsi hoidis koer Lara. Imestasin ja mõistatan tänaseni, et miks koer puges hobuste juurde? Kuna tuli ette võtta sõit Läänemaale, siis võtsin Lara kaasa, et majas oli võõrast rahvast, oletasin, et see võis olla koerale hirmutav. Ja leidis, et turvaline on viibida õues olevate hobuste seltskonnas. Olen ennegi märganud, et Lara eelistab hobuste seltskonda. Ja kui ma kodus haugub ja ajab taga võõraid. Tähendab, et Lara on saamas üle minu juuresolekul oma hirmudest. 
Uued kanad on sulandunud seltskonda ja uus kukk hetkel saab siis meie vana kukega läbi. Pean leidma veel pardile kaasa. Part sai kuke käest nuhelda, et see tema kanakesi sasimas käis. Ja nüüd hoiab teine veidi häbelikult eemale.
Papagoidega on rahu, tundub, et rivaali pakkuv emane noorele Tuvile oli raevu tekitav, et viimaste päevade pidevad kaklused tekitasid ikka meis kõigis nähtud kaadrite põhjal, pakkuda lahendust, et kõik õnnelikud oleksid.