Pean olema tähelepanelik koertega metsas käies. Ühte koera mõnda aega rihma otsas jalutama. Teades oma koerte võimeid ja lumiseid olusid metsloomadele. Pean arvestama, et oma koduloom ei tekita looduses pahandusi. Mis ajendas mind selline asi kirjutama. Mõni aeg tagasi pakuti mulle pea 2-e aastaseks saav emane teenistuskoer, kellel just murdmiskombed. Mainin, et kui koeral on koduloomade peale salajane murdmis mood, siis väljendab pererahva oskamatut tähelepanu kui ka vähest tegelust. Ja see sai selle koera puhul mulle vastuvõetamatuks. Kui me Sassu võtsime, siis endine omanik mainis, et kanad peaksid meil kinni olema. Kuid seda teed me ei läinud, et kanu oleks kinni pannud. Alul ta ei murdnud, kuid hiljem hakkas neid ajaviiteks murdma. Mis ma ette võtsin, analüüsisin, et miks linnukoer püüab kanu ja mida ma peaksin enda juures muutma. Et keegi kannatajaks ei jääks. Murtud kanadest alul ei näinud muud, kui sulgi. Hakkasin passima, et seda hetke, et tabada koer teolt ja karistada. Ja esimene kord mul õnnestus, kõik läks nii nagu püüdsin arvata. Kuid järgmine päev kordus sama teema, oli jälle kana kinni püüdnud ja karistasin veidi karmimalt. Kuid tundus, et selline karistus viis jättis ei avaldanud koerale mõistusesse, et ei tohi kodus elavaid loomi murda. Ja kolmas päev jälle kana... nüüd aus olla, sai mulle villand. Andsin vitsa ja jätsin koera murtud kanaga paariks tunniks ühele kohale istuma. Ja meil jäi siis 30 kanast-kukest jäi tol korral alles 3 kana ja kukk. Pidasin seda siiski suureks sammuks ja nüüd mil koer on meil juba elanud üle aasta. Pole enam ühtegi kana ja kukke läinud. Sügisel sai siis oma sügavkülma täidetud oma kukkedega, keda lihtsalt polnud kuhugi enam pakkuda ja kes tahaks kukke niisama iluks, kui asjal peab olema ka mingi mõte kasvatuses.

Mõtisklen siis mitmendat päeva, et miks inimene hakkab loobuma koerast ja viitsimatus tegeleda suutmatus pühenduda südamega võetud koerasse.  Natuke ajab pahaseks, ah ei saa hakkama, mis ikka annan ära... Mida..mida ja miks lastakse sellistel asjadel sündida.

http://www.apollo.ee/elust-koera-ja-kassiga.html
Soovitan lugeda.
http://www.apollo.ee/koera-parim-sober.html
Lugesin selle eilse ja tänase päevaga läbi, hästi lihtsa mõistetavusega ning hea teada tõde, mis tegelikult puudutab koeri.
Minu jaoks on koe sõber, saatja ning abiks teatud töödel.

Nii, kui mõne noore hobusega vähem tegelda, hakkab tema kohe leiutama ulakusi. Nii pisike Anett, mu sinnamaani viis, et teise karjast eraldasin ja talli ühe posti külge talutusnööri ja päitsetega kinnitasin. Kuna mul oli korraline sõnnikuvedu, siis ühtlasi oli tema mul silma all. Kunagi ei tohi jätta noort hobust üksi talutusnööriga kinnitatult. Sain nii mitu asja korraga teha.  Nii, kui maha rahunes, läksin ta juurde silitasin, tõstsin jalgu (tegelikult annab ta neid ise meelsasti-oleme karjamaal vabalt olles palju talle jala tõstmist harjutanud). Taandasin mõned sammud ja siis jälle viskasin kärutäie sõnnikut, kuni nii pea 20 korda. Ja iga kärutäie vahel käisin Anettiga tegelemas. Lõpuks, kui norm sõnniku kogus kärutatud aiamaale, siis panime õhtuks hobused sisse v.a. Herta, kellele meeldib vabadus, seda me talle ka lubame. Kuna tal on sissepääsu võimalus rehe alla, kus magada. Muidu jah jalutab õue peal. Kuna teda kiputakse pidevalt teiste hulgas närima, leidsin, et parim on hoida selliselt. Kuna hobune ei lahku kodunt üksi karja juurest kuhugi. Vahel öösel kuulen, kuidas käib jalutamas ning mainin, et maja ümbrus meenutab jalgradade vabrikut. Neid on tekkinud päris palju, kus siis Herta oma öö tunde veetmas käib, tema saatjateks on muidugi koerad. Koerad ei karda, ta ei ründa ning koerad pakuvad turvalisust.

See nädal on kirev nädal olnud, osaletud ujumis-ja suusavõistlustel, autoremondile on aega raisatud ehk siis saatsin auto mõneks tunniks teenindusse ja neljapäeva hommikul selle kätte saanud. Tunne jälle autoomanikuna suurepärane. 

Ja muidugi uus gripp jälle kohal, viimane öö siis ka palavikuga maadeldud. Eile käisin Hertaga Keo küla vastlapäeva tähistamas. Vahva üritus, hämmastav, et külarahvas üksmeelselt kokku hoiab. 

Ja nüüd mil auto korras, kipub Sass jälle kaasa tulema, pärast Vormsi saarel käiku. Hoian teist vägisi eemale autost. Õnneks üks jooksuaeg jälle möödas, aga jah, mõte tiksub mingil ajal enesele pikakarvalise saksalambakoera hankida.

http://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ&list=LLJ0CPCNurE0XeHdqrWKPRhQ

Kui isegi juhtub või tundub, 
et kogu maailm on su vastu ülekohtune ,
kuid su SÜDAMETUNNISTUS on PUHAS ,

EI JÄÄ SA IIAL SÕBRATA ..

Minu jaoks on ligimise hoolivus Ü L I M .
Kui keegi ei hooli minust ,
soovin ma pigem VALGUSESSE minna ..

SÕBRATUNDES SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE.

Hoolides ja Inglikaitset soovides ,
Inglikaitse Rita.

Inglikaitse esitleb fotot / pilti Viktoria Russu pildikogust.
Laenasin, leidsin häid mõtteid.

Tuhkapäev

Auto korras, homme vaja järgi minna, kuna mul täna ei olnud aega. Siis isegi sain ühe Pärnud puksiirabi juhilt Raplas puksiirteenust osutava juhi numbri ja ühendust võetud. Kiidan neid mehi, väga tublid. Aitasid mu hädast välja.  Auto sai ilusti treileri peale ja muigasin omaette, et külarahvas võis mõelda, et järsku saatsin auto romula teed. Ei seekord käis lihtsalt remondis. Hindan seda autoteenindust, kus olen antud hetkel hakanud käima. Tegelikult soovitas mu sõbranna abikaasa, et nii paljud pidid kiitma toda kohta. Tõesti mainin ise ka, et hea koht.

Täna silo vedada ei jõudnud. Mõtlesin hakata loodusringis käima hobusega ja hobustega. Mul on vaja veel hankida laste turvavest. 

Mainin vaikselt, et kui auto katki, siis kogu maailm variseks kokku. Kuna mul üks ainuke, siis tundub, et nagu kogu elu käiks ainult tehnika ümber. 
Nii see on, hobusega ikka 15 km talvel kodunt kaugele tööle ikka ei lähe...peab olema loomale soe tall, kus maha jahtuda, kus vaikselt järgmiseks päevaks välja puhata. 15 km distantsi arvestusega peab arvestama ka kaera porstud tee peale kaasa ning lisaks koresööt. Muidugi saaks kõik ju ree peale kaasa võtta, kui maad mida saab arvestuslikult lumega kaetuks on kõigest 6 km ulatuses, tuleb märkimisväärselt ainult asfaldi peal reega ei tee enam midagi, siis peab olema vanker.
Mis ikka fantaseerida.
Igal juhul eile meile teed lahti ei lükatud ja kui helistasin, et milles probleem, siis vastati, et kui vald käsib, siis sõidavad välja... kas ei ole mitte kummaline... Mõttesse tuli pöörduda vallas töötava majandusjuhataja poole, kelle sõna maksab ka nende põkaprintsidele.
Täna käisin kohaliku kooli lasteaias vastlasõitu tegemas Hertaga. Uskumatu loom... traavis nagu noor sälg, korraga 3 kilti kordagi sammule tahtmata. Imetlesin ja kiitsin Hertat tänase olemuse eest. Ja tänasin südamest, et hetke antud olukord, kus pean sööda vedama hobustele ainult hobusega. On andnud Hertale hea treenitavuse. Ja kõik kolm ringi lasteaia lastega tegi Herta piisavalt suure mõnu ja energiaga. Mis sellest, et see summa väike, aga see siiski midagi...
Jälle läksin mõtetes auto juurde, kahtlen, et järsku on mingis suurem viga, siis auto kaotus oleks hetkel suurem põnts mu majanduslikule seisule. Lisaks siduri onkelmale on ka nüüd käivituse probleem... Mõned asjad seetõttu kokku kuhjunud.