http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=0&imageid=1394&catSearch=101

Käisin täna korra naabrinaisega Raplas Konsumi poes. Poes kohtusime sellise inimesega nagu Heino Niit (Eestis tuntud moeloominguga esile kerkinud nimega Arne Niidi isaga). Tervituseks ulatas käe ja ütles, et kallistame ka. See kallistus oli selline emotsionaalne ja tundeline. Imestasin  seda inimest, tegelikult pean temast tohutult lugu. Ta on väga huvitav isiksus, aga kahju aastad teevad töö ja on oma talupidamisega tagasi tõmmanud. Nüüd enam me ei ole ka kokku puutunud põllutöödel. Võib-olla üks mis mind selle inimesega seob on koos töötamised põldudel ja aidates teisi inimesi heinatöödel. 
Mainin vaikselt viibisin oma lapsepõlves palju vanaisaga töö juures kaasas. Oli see siis kombain, traktor või auto UAZ kastiga (vanaisa truu töö masin, millega mind iga päev kooli viidi). 
Heino Niidil on mõnus huumorisoon ja tema vend oma teravakeelega on hoopis vastand. Kuid keegi pole loodud sarnaseks. Võin nendest inimestest palju pajatada, kuna mulle meeldib ajalugu, siis korjan kõike mis puudutab siinset piirkonda taludega ja inimestega. 
Ja toalüülik Casyon sai lõpuks ka oma kodu... hurraaaa... nii hea meel.

http://www.youtube.com/watch?v=girW7nTNnMQ

http://www.youtube.com/watch?v=r1nNdTyDZEs

http://www.youtube.com/watch?v=nowUk1e2A5s

http://www.youtube.com/watch?v=OfceJ1FFBDs

http://www.youtube.com/watch?v=uYjfWbTfOok

http://www.youtube.com/watch?v=gIIvBbfki7M
Laulud soojendavad ja kaasa laulmine annab palju juurde.
http://www.youtube.com/watch?v=YB1WA9ZKLmI
Lihtsalt mõnus...
Eelis seisus on ikka vanad, kuulatud hitid mis mõjuvad emotsionaalselt värskendavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=w8EXDtoGfrs
vahepaladeks riverdance...
http://www.youtube.com/watch?v=Rx4tBl6ee_s
joodeldamine cowboy moodi.
http://www.youtube.com/watch?v=wawGoQAnHBE
lihtsalt võrratu

Mainin, et olen tänavu aastased jõulupeol osalemised ära jätnud. Ei meeldi kiirustades hobuseid toimetada. Kõiges eelistan rahulikkust ja tasakaalu, kui olen mõtlemises, et pean sinna ja sinna jõudma, lähen pingesse ja siis kipub igasuguseid ebameeldivusi teele kerkima. Kodunt välja minnes, peab leidma aja veel kasimiseks ja korrastamiseks. Praegu on see teema, et leida lahendus silorullide lammutamisele. Kui homme töölt koju lähen otsin ülesse trengid, et teha veel üks katse, kas Herta on võimeline tirima poolikut rulli. Mu enda mõistus tõrgub vastu võtmast, ehmatada looma ligi tonni kaaluva silorulliga. ...võib olla ka tiine. Käitun siiski temaga küllaltki tähelepanelikult. 
Lapsed üks päev mainisid, et järgmine aasta teeme kindlasti Lipa küla heinamaadelt heina. Üks kõik siis mis traktoritega juhtub on alati kodu lähedalt vedada hobusega. Isegi lapsed saavad vedamisega ja hobuse ettepanemisega hakkama. Kui pidin olema koolis siis lapsed käisid hobusega vedamas ja külainimesed imestasid, et küll on lapsed, et saavad ise hobusega hakkama ja veel heinaveoga. 
Ei ole töid mida ma ei oskaks hobusega teha. Kui hea hobu, kes ees ja ei karda on alati heaks kaaslaseks metsas, heinamaal, kui ka põllul. Hertal on veel üks hea omadus, hoiab kodu, ükskõik kuhu noored hobused karja viivad, kui Herta saavutab karjajuhi rolli, siis toob ta karja tagasi koju.

Tänane päev oli vast jälle tegus. Herta oli eilse päeva sees, kuid tema seltskonda jagasid noored suksud... Eeva-Lotta, Anett ja Amanda. Hertal on tema tähtsus enda suhtes väga kasvanud ja annab ka seda teistele hobustele teada.
Vedasin täna silo, Sassu on kõige naljakam koer siin maailmas. Armastab reesõitu, pärast silokoormaga tagasi sõites, istus ka nagu uhke muhkel koormas. Hämmastav, kuidas ühte koera paelub reesõit. 

Kõrvuti kaasaegne ja vanaaegne tehnika.

Hobusemehe lõuna.

Olles teadlikult varakult valmistamas väljasõitu hobusega, pidin hobuse võtma karja hulgast ja eraldi teda teadlikusega söötma. Kuigi mul on kindel aeg, millal ma kogu karja söödan, siis Hertale valmistasin teadlikusega head paremat. Tegelikult olen teda viimaste nädalatega kõige rohkem kasutanud, siis sellega seoses on ta suurema tähelepanu all. Herta ei talu üksindust, kuid teisiti ei saa, siis peab teda nii toimetama. Samal ajal kui hobusel oli eine asusin ise einestama ning läbi mõtlema riietust, et mida selga. Kuna ajaarvestusega pidin arvestama ikka neljast külast läbi sõitmist. Söögid söödud ja kihiline riietus selga laaditud natuke kohmakaks tegi, et selliseid akrobaatlisi hüppeid saaks teha, peab vähemalt üks kiht maas olema. Teekond Lõpemetsa külla kulges mõnusas teekonnas, tuult polnud, kuid näpistavad külmakraadid (-18), mille tõttu tõmbasin enesele mütsi alla seotud villaseräti nina kaitseks. Nii mu teekond mis kestis üle tunni. Rullid peale saanud pererahva abiga, tegelikult läksin tooma ühte rulli, aga peremehe ettepanekul sai katseks siis kaks rulli pandud.
Tagasi teel, möödus Loe külas tegutseva lihaveisekasvataja traka suure heinakoormaga. Natuke Herta küll kõõritas, kuid ohjad peal hoides, suutsin siis suksi ohjes hoida. Ja traka juht oma veosega kenasti meid segamata mööduda. Olles jõudnud ületada Vigala jõe silla mis siis ühtlasi on piiriks kahele külale ehk olle jõudnud Loe pääle... 
Märkasin, et traktor on tagasi tulemas, vastu tulevad masinaid Herta nii väga ei karda, aga umbusku jagab ikka. Mainin me pole tükk aega teede ääres liikunud, sellepärast siis need sellised vaatamised. Traktorijuht peatas kinni, astus kabiinist, naeratava näo saatel tõstis ülesse pöidla (see tähendab, et midagi erilist ja super pilt). Muidugi kaasaegse mobiiliga (tundus nutikas), kohe ka pilti tehti.
Juba järgmisel keeramisel helistas Papli talust peremees muretsemisega, et kaugel olen ja kas kulgeb ilusti. Ja muidugi mobiili põuetaskust välja tõmmates kukkus mu kallis suusakinnas maha. Püüdsin kiirelt oma kõne kiirelt lõpetada ja koorma otsast maha hüpata ja padavai kindale järele. Kaalusin enne maha hüpet, et kuidas võib hobune reageerida, kuid õnneks tegeles hobune oma mõtetes, ettepoole vaatamisega. 
Kinnas käes oli hobune koormaga ikka jupp maad eemaldunud, mõtlesin, et pean hobuse nägemise ulatuses mitte jooksma (muidu hakkab ka jooksma) ja täpselt koorma taga ja siis külje peale. Ainus mure, et kuidas ma tagasi saan, alul Papli talu õuel tundus, et täitsa mõistatus. Kuid mainin, et siis kus häda suurem seal alati mõistus ja täpsus töötavad alati laitmatult. Ja kena kohmaka hüppega suutsingi sinna koormasse saada. Esimesel korral upitati tagumikust lükates...
Sihi sauna alla jõudes, ma ei tea, aga see koorem kohe nagu nõiaväel küliti, katsetasin korra rege püsti ajada, aga Herta oli kärsitu, pidasin parimaks eest võtta koju naasta ja lapsed kutsuda. Tehtud ja siis korraga heinarullid koju toimetatud, kuigi vahepeal oli teed lükkamas käidus, siis jah... jubeee lombid, kus jääkaane all veel vesi oli lükatud pori peale... kujutage ette rege millel koorem ja pehme pori peal tõmmata kahe rulliga oleks hobusel väga raske olnud. Herta muidugi oleks meelsasti lume pealt läinud, aga arvestama pidi inimese soovide ja reega, mida ikka metsalumme tõmmata. Ja kahe korra edasi-tagasi käimisele saatsid meie truud neljajalgsed, neist Sassu, kes lausa klammerdus reekülge, keda oli väga raske maha saada. Lisaks teise rulli veole sõitis kaasa Sofije, kes natuke kardab, aga kui kasvab, eks näe. Vedasin mõned kärutäied sõnnikut, aga suurema veo pean peatselt tegema, kui ilmad vähekegi soojemaks lähevad. Ja siis pärast neid tegevusi, lugesin ette lastele, mida nad peavad edasi tegema, kui olen tööle lahkunud. Tööl olin nii väsinud, et kellegagi erilist juttu ajada ei soovinud. Ja arvuti taga ei suutnud ka kaua istuda. Töö juures viskasin veel korra lund, kuna tööle tulekut saatis laia lume sadu.