Hommikul oma tööle minekut alustanud kohtusin nelja lumevaaluga pikkuses 25 m. Ja eks kaevamise käigus lõhkusin ära plastlume labida. Pidin käima kodus raudlabida järel. Esimene tuisuvaal oli elukas, mida pidin ikka korralikult lammutama. Lähedale jäävast talus lasti koer mu auto mürina peale majast koer haukuma. Oletasin vaikselt juu peni toas oma häält hakkas tegema... nojaa sel pinil veel väike kurjus man. Kogu territoorium suletud. Mõtlesin, et kahju pean  teiste inimeste und segama. Mis ma teen, kui meie vallal puuduvad ressursid, et inimesed saaksid tööle. Samas tekitab ikka kehva enesetunde, et miks ei arvestata nendega, kel vaja tööl käia graafiku alusel. Peale minu käib teisigi tööl mõtlen vahetustega mitte seda nädala sees.
Viimastel päevadel mõtlen, Lipal asuva lasteaias koondatavate töökohtade osas. Ühel inimesel koondati töökoht ja teisel vähendati poolelt veerandi koha peale. Ja ega tolgi enam isu tööl käia veerand palga eest tahtmist ja uuest aastast lahkub. Eks näe, mis edasi saab. Elu maal mis pealinnast kaugemale jääb hääbub. Ikka viiakse lapsed suurematesse linnakeskustesse. Kurb, kurb, kurb ja veelkord kurb...

Täna siis tõeline tuisk, nii et õueskäimiseks kasutasin talvisel suusamütsil veel salli. Kuna kombekal puudub kapuuts, siis on hea, kui kõrvad on tuule osas kinni. 
Otsustasin hobused sisse jätta, mul endal on parem. Tuul viib lihtsalt lakast heina õue visates minema. 

Kellel väheke arusaamist Soome keelest, siis lisan siia teksti lingi loomadekoolituse blogi. Päris huvitav endalgi lugeda. 

http://elainkoulutus.wordpress.com/

Lubatud silovedu siiski ei toimunud. Ja otsustasin, et rohkem ei tülita ka, keda korra palutud ei hakka otsima. Tegelen ise siis veoga, aga seekord hobusega. Hea seegi, et on loom, keda võib veoks kasutada. Alustasin ühtlasi ka täku koolitamist veoks. Igal juhul on temastki tulemas üks hea loom veos. Samm on sama pikk, kui Hertal. Üks päev plaanime Teebat ja Eeva-Lotat ette rakendada. Mõte tiksub ka Tassa ette panna. Mul on kolme liiki talvesõidukeid. Pisike saan (hiidlaste oma), siis madnri saan 5 inimset ja kõige lõpuks regi. Olen valmis võtma kliente jõulusõitudele. Hobu on trenni saanud. Naljakas on see, et Herta on ikka vormikas. Annab sedelgat selga panna. 
Sassu ja Pipi on Sofije omaks võtnud, et Sofije tahab ise suuremate koerte seltskonnas olla. On teine julgeks muutunud. Lihtsalt vahva. 
Lugesin selle aasta viimast Oma hobu ajakirja. Peaks tunnistama, et nii palju uudiseid. Kõige rohkem jäin mõtisklema, loo teksti üle, kus sisuks oli õpetamata hobused. Andres Tuvi etteaste Eesti tõugu hobuste aretusväärtustest ja tervislikust seisundist. Tuvi erakorraline tuvastus on viinud selleni, et häid õpetatud hobuseid on siiski vähe, kes oleksid potentsiaalsed kohe hobuturule müüki jõudma. Väga sisukas ajakiri ja saab paljude asjadega ennast kurssi viia.

Olles kahel päeval lammutanud silorulli, tekib tunne, et olen avastanud anatoomilise koostise ehk siis silorulli pakkimis meetodi. Enesele on see naljakas mõelda. 
Enne ei lase hobuseid karjamaale, kui portsud jaotatud ja vesi vannis. Jootmine on talvel on tülikam, kui suvel. Pidevalt peab kontrollima, et kui vesi jäätub kohe kuum vesi peale, et vesi ära ei jäätuks. 
Koertega on ok,  kutsikat aktsepteeritakse ja teised koerad tunnevad, et on edasi pereliikmed. Sassu psühholoogiline seis on stabiilne. Tundsin veidi hirmu, et järsku hakkab vaenutsema. Kuid õnneks mitte. Oleme kõiki koeri korraga mõni tund või veidi vähem toas hoidnud. Pipi peab toas käimist rohkem söömise eesmärgiks (kutsikast peast on küljes varastamine toidulaualt ja sisse tungimine ilma meie teadmata ja oskab sama osavalt välja pugeda- teades tema nõrkust, hoiame uksi lukustatuna). Sassul on toas käimine inimesega seltskonna jagamise mõttes. Nüüd jagame Sassu ja Sofi vahel. Kuna kolmas koer, eriti kaua toas ei püsi, tahab alati kiirelt ka lahkuda. Sofiega on meil asi päris lihtne olnud, on kiirelt omaks võtnud meie pere ja teised koerad. Kui kuskil ta väheke pelgab hoiame teda süles, et näeb asja inimese kõrgusel. Oma esimest kollit õpetasin ühe vanema koerakasvataja nõuannete järgi. Tookord mõtlesin, et katsetan ja see töötas, olgugi, et Hellu oli ara võitu kuts, aga hiljem täiskasvanud koerana super loom. Miks mulle kolli meeldib, esiteks kergelt koolitatav ja teiseks meeldib näha rohkem, kui teised tõud. Eelistab magada sellises kohas, kus keegi teine ei maga kunagi. Töölt koju tulles ootasid kollid alati värava taga. Kui olin kodus, siis magati alati väravaposti juures. Ja kui miskit liikumist pimedas, siis käidi magamistoa akna taga haukumas ehk siis teada anti, et millest haugutakse. 

• Täna oli mul tõeline advendi üllatus, mida üldse oodata oleks osanud. Tänusõnad Robile, kes siis varutud silo koju kätte tõi ,,mainides, et nii mööda minnes, et homme siis suurem vedu tulemas on." Olin sillas, samas ei osanud isegi oh ega ahh öelda, aga tänumeel siiski saadab. Eks meel on ikka mõru, pole veel sellest teada saamisest eriti vaimustuses. 

Püüdsin endas sisemist tasakaalu leides magamistuba koristades sisemist tasakaalu taastada. 

• Sohvije kasvab päris kiirelt, on oma ujedusest üle saanud. Esimene päev vedasime igale poole süles kaasa nii nagu Sipsikut. Nüüd lausa veab meie asju, nii et annab teda püüda. Lahe tegelane, koristamiselgi proovis oma koeramõistusega abiks olla. Muidugi tema arusaamise viisil, tabasin ennast üks päev mõttelt, et lapsed saavad näha, mismoodi kasvab koer oma vanuses. Kutsikas viibib meie keskel, siis oleme kasvanud tema elurütmiga, kui magab, püüame vaikselt tegutseda ja kui ärkab siis kohe õue viia. Harjutada puhtust pidama. Söök on kogu aeg ees. Kutsikas teaks, kus asub tema kauss. 
• Merisead on ka vahvad tegelased, küllap paljud arvavad, et mul viibivad loomad puuris. Ei... ja veelkord ei... Kui ma istun arvutis, tulevad ka lapsed minu juurde, et suhelda ja toovad kaasa ka notsud, et notsid saaksid joosta ja uudistada. Täna siis voodis, vahepeal peites ennast patjade alla. Kuid nii vahva oli vaadata, kuidas padjad kerkisid ja rõõmust ruiates uue pesa üle üks teisele teavitades. Suhtlemine inimese ja looma vahel on võimas ja tekitab ühtekuuluvus tunde. Eelkõige mis mulle nende loomakeste puhul meeldib on jälgimine, kuidas reageerivad nemad ja soovivad inimesega suhelda. Vahepeal üle läpaka klaviatuuri jalutades jätavad minu pooleli oleva suhtlemise ajal nende jalgade survest klahvile moodustamata mõnda korralikku sõna, millest keegi aru vast ei saa, aga arvan, see notsude oma keel.

Täna siis selgus, et russiga silo vedada ei saa. Suurem jama on.
Selle asemel, et kellegile otseselt loota, hakkame homme silorulle lammutama. Tegime Hertaga proovi, kuidas asi sujub ja eks peab hakkama lisatööjõude ehk siis hobuseid  juurde koolitama. Mõte tiksub paarisrakendi suunas.
See selleks, on ka varu variant, aga selle saan alles järgmiseks nädalaks. Eks näe, kuidas homme asjad sujuvad, eks üks töö seisab veel ees. On regi rehe alt kätte saada. 
Mul on majas kaks saani, ühte kasutan treeninguteks, kui ka ponide rakendiks ja teist siis külaliste sõiduks.
Kõige naljakam rakendus, mille ma täna pidin korda saatma oli, sedelga asemel kasutama teraapiavööd Hertale. Kuna ei ole majas sellist pikka sedelga rihma, mis mahuks kereümbermöödus suurust võtvale hobusele. Homme lähen otsin aida alt ühe mingi vana, mida pean väheke kohendama, et saaks kasutada.